Uudiseid Boriss Akunini fännidele

Äsja ilmus vene keeles Boriss Akunini kauaoodatud uus Erast Fandorini sarja raamat, selle nimi on VES MIR TEATR (Maailm on lava). Tegevus toimub aastal 1911 ühes Moskva teatris, loomulikult kaasnevad seosed Shakespeare´iga ning peategelane on selleks hetkeks 55-aastane.
Raamat ilmub eesti keeles 2010.

Nicholas Fandorini sarjas ilmub eesti keeles järgmine raamat märtsis 2010, selle nimi on "F.M." Raamatus otsib noor Fandorin Dostojevski kadunud käsikirja.

Palume sel nädalal luulekogusid mitte tuua

Palume sel nädalal luulekogusid mitte tuua, puhkame.
Tõsi küll, "puhkus" tähendab ka seda, et meil on lugeda 34 noorteromaani ja 61 nö täiskasvanute romaani.
Järgmisel nädalal lähevad trükki juba viimased jaanuaris ilmuvad raamatud...

Sofi Oksase "Baby Jane" ilmub jaanuaris

Vastuseks mitmetele küsijatele: Sofi Oksase "Baby Jane" ilmub jaanuari keskel.

Veelkord "Eesti ajaloost": kas on müügil?

Kuna seda meilt võrdlemisi sageli küsitakse, siis natuke seletusi "Eesti ajaloo" kohta.
Kordustrükk tuli eile, kuid seda ei pruugi veel olla kõikides poodides. Erinevates poodides on raamatut erinev kogus ja erinevad poed broneerisid endale erineva arvu raamatuid. Seetõttu võib ka kordustrükk mõnes kohas varem otsa saada ja teises võib olla veel saadaval. Kuna raamat on mahukas ja tiraaž keskmisest suurem, sai äsjase kordustrüki jaoks tellitud kogu laos leiduv seda sorti paber. Lisapaber on tellitud ja sõltumata jõulumüügist on järgmine trükk (neljas, parandatud ja täiendatud) plaanitud juba jaanuari. Kuigi internetipoodides on mitmel pool üles riputatud teade, et toode on läbi müüdud, siis see käib sageli just netipoe kohta - nö pärispoodides on mitmel pool saada.

"Eesti ajaloo" ja Urmas Kibuspuu kordustrükid müügil

Tänasest peaks jälle olema laiemalt saada Seppo Zetterbergi "Eesti ajaloo" ja Urmas Kibuspuu eluloo kordustrükke.
Mõnes suuremas poes neid veel leidus, aga enamikes olid nädalavahetuseks otsas. Mõne päeva jooksul peaks jõudma ka väiksematesse poodidesse, nii et enne jõule vast otsa ei saa.

Ehkki... nimelt tuli juba täna esimene signaal, et "Eesti ajalugu" tuleb ilmselt hakata taas kohe juurde trükkima.
Ohjah, kes oskas nii suuri tiraaže ette teada.

Ja nii nad hakkasid raamatukogusid tapma...

Kui paljud juba lootsid, et 2009. aastaga sai hullem läbi, siis järgmine aasta tuleb raamatukogudele selgelt raskem. Raamatukogud saavad oma raamatute ostmise raha osaliselt riigilt ja osaliselt omavalitsustelt. Näiteks Tallinnas pidavat linn vähendama raamatukogudele uute raamatute ostmiseks eraldavat raha 40%. Eks millegi eest on vaja reisisaatjatele ja mutlitele palka maksta.
Raamatukogud on kirjastuste jaoks ühed suuremad kliendid, nii et kindlasti jätab see jälje ka kirjastuste müügile.
Aga raha on suhteline mõiste. Kui vaja või õieti küsida, siis seda ikka leiab, sest kusagilt mujalt võetakse siis ära.
Kuuldavasti pidavat Kultuuriministeerium plaanima läbimurret Aasiasse ja selleks on plaanitud osaleda Tokio raamatumessil. Huvitav otsus sellisel ajal, kui iga muu sent arvel...

2009 lastejutuvõistluse tulemused

Lastejutuvõistluse žürii otsustas tänavu välja anda II koha, kaks III kohta ning ära märkida 3 võistlustööd. Konkursi tase oli sarnane eelmise võistlusega, kuid tänavu otsustati esikohta mitte välja anda, kuna žürii arvates ei leidunud seekord tööd, mis oleks olnud teistest nii selgelt parem.

II koha ja 20 000 krooni suuruse preemia sai Markus Saksatamme võistlustöö "Ruubert, lohe ja laevapoisid".
Žürii tõstis esile võidutöö koomilist poolt, lugu on (absurdi)huumoriga vürtsitatud seiklusjutt meremeestest, piraatidest ja muudest tegelastest.
Markus Saksatamm on varem avaldanud jutte ajakirjas Täheke ning 2008. aastal ilmus tema esimene lasteraamat "Võlur Sinku-Vinku ja nõiatrall". 2010. aastal on temalt ilmumas ka käsikiri "Külaline Oki-doki planeedilt".

III koha ja 15 000 krooni suurused preemiad said Siiri Laidla "Rott Amadeus, supitirin ja muud keldriasukad" ning Reeli Reinausi "Täiesti tavaline perekond". Siiri Laidla töö keldriasukatest oli seikluslik klassikaline lastejutt ning Reeli Reinausi töö puhul märgiti, et see oli parim nö reaalset elu kajastav võistlustöö, mis muuhulgas rääkis blogimise ohtudest jt kaasaegsematel teemadel. Mõlemad autorid on ka varem kuulunud laste- ja noorteraamatute konkurssidel auhinnatute hulka ja avaldanud mitmeid raamatuid.

Äramärgitud töid oli kolm:

Kerli Altmarti "Linnast maale" laste seiklustest maal
Tiia Selli "Kuningas lambapea ja Piripoti kuningriik" kuningast, kes ei saa lapsi ja sattub sekeldustesse
Siiri Laidla "Toome-Tondu" Tartu ajaloost

Võistluse korraldasid Eesti Lastekirjanduse Keskus, ajakiri Täheke ja kirjastus Tänapäev.
Korraldust toetas EV Kultuuriministeerium.

Tänavusele lastejutuvõistlusele saabus 27 tööd, millest nõuetele vastasid 21 (välja praagiti peamiselt liiga lühikesed tööd). Võistlus toimus juba neljandat korda.

Noorteromaanide konkursi tulemused selguvad jaanuaris-veebruaris.

Lastejutuvõistluse tulemused selguvad täna

Lastejutuvõistluse tulemused ilmuvad blogisse täna, esmaspäeval, ca kell 15.00

Suur (või keskmine) elulookaklus

Kes ei näinud ETV-s olnud saadet elulooraamatutest, siis link on siin: kliki

Ohjah, kohati oli huvitav, kohati piinlik ja kohati natuke kole. Sel teemal on nii palju räägitud, et ei taha enam lisadagi midagi erilist. Oleme ka toimetuses rääkinud, et kohati tundub küll (ja mitte ei tundu, vaid nii ongi), et mõned kirjastajad võtavad sajanimelise nimekirja ette kuulsatest ja poolkuulsatest inimesed ja kukuvad väntama:

- Hallo? Siin see ja see kirjastusest see ja see, me tahame elulugu, kas saadame reporteri välja? Kui teil viinatõbi on, saab avanssi kah.

No ja nii edasi, kuni keegi lõpuks nõusse jääb. Nagu telefonimüük, mitte raamatu kirjutamine.
Kahju, kui selle tõttu mõni huvitav inimene loobubki igaveseks eluloo kirjutamise mõttest...

Detsembris ilmumas: Marie Underist Kristiina Kassi ning mõisatoitude kokaraamatuni

Kuigi pärast mitmeid novembris ilmunud ja väga edukaks osutunud raamatuid võis hetkeks tekkida soov jalad seinale visata, siis põnevaid raamatuid ilmub ka detsembris.
Detsembri raamatutest on juba ilmunud Heino Rannapi "Lõbusaid lugusid Eesti muusikutest". Staažika muusikapedagoogi raamat koondab umbes 300 lehekülje jagu lõbusaid ja isevärki lugusid Eesti heliloojate, lauljate, dirigentide, interpreetide ja igasuguste muude muusikute kohta. Sageli vägagi lõbus lugemine!

Järgmisel nädalal (ilmselt 8. detsembril) ilmub Sirje Kiini monograafia Marie Underist. See 864-leheküljeline mahukas raamat saab olema kõige põhjalikum raamat Underist – nii inimese kui luuletajana. Sirje Kiin on seda raamatut kirjutanud-koostanud pikki aastaid ning tulemus on tõeliselt massiivne. Kui keegi esitaks loogilise küsimuse "mis selline asi siis ka poes maksma hakkab?", on vastus "399 krooni".

Seejärel ilmub meie esimene nö "oma" kokaraamat ehk tegu pole Hiinas trükitud tõlkeraamatuga. Selma-Mathilde Ariko ja Mirja von Knorringi "Virtina kokaraamat" räägib toitudest, mida söödi umbes saja aasta eest Eesti mõisates. Selma Ariko töötas ligi kümnes erinevas mõisas virtinana ja tegi seal süüa (või juhendas söögitegemist). Kuigi Selma ise suri 1960. aastatel, on säilinud tema mahukad märkmed, peamiselt aastatest 1907-1909. Nende paremiku pealt tegi valiku Mirja von Knorring, sageli Eestis viibiv maineka Cordon Bleu kokakooli diplomiga kokk. Retsepte on kaasajastatud, et lugeja ei satuks segadusse vanadest mõõtühikutest. Raamatu on kaunilt kujundanud Angelika Schneider, peale praeguste toidufotode on kasutatud pilte vanadest ajakirjadest, kokaraamatutest ja pilte mõisaelust. Haruldaselt kena kokaraamat ja muidugi sobib hästi kingituseks.

Lasteraamatutest on järgmisel nädalal ilmumas uus ja juba kauaoodatud raamat Kristiina Kassilt, mille nimi on "Peeter ja mina". Värviline lasteraamat on illustreeritud autori enda joonistatud piltidega ning tegu on lõbusate lugudega õe-venna seiklustest. Selle raamatu puhul rõhutaks veel eraldi, et tegu ei ole järjekordse igava looga jõuluaegsest saanisõidust ja kuuseehtimisest, vaid siin saab tõesti ka nalja (ja see ei ole üldse jõululugu, vaid sobib lugeda aasta ringi).

Ajalooraamatutest on ilmumas poola päritolu saksa ajaloolase Bogdan Musiali "Sihikul oli Saksamaa", mis on värskeim ja mahukaim uurimus Nõukogude Liidu sõjaplaanidest Saksamaa ja Lääne vastu. Ehk kui Saksamaa poleks sõda alustanud, oleks seda ilmselt teinud Stalin.

Üle mitme aasta on ka hea uudis Dilberti koomiksi sõpradele, ilmumas on Scott Adamsi uus raamat "Joonista koomikseid edasi, ahv!" Sirgjooneline ja sageli poliitiliselt ebakorrektne Scott Adams pilab kaasaja eluolu kõige erinevamaid nähtusi.

Detsembris ilmub veel ka kaks elulugu:

esiteks 550-leheküljeline elulugu Marilyn Monroest, mis võtab kokku enam-vähem kõik, mis selle popkultuuri ühe suurima sümboli kohta teada. Sisaldab ka fotosid.

Ning mis ehk olekski sobivam raamat aastat jõulu eel lõpetama kui Jeesuse elulugu Deepak Chopra sulest. See on ilukirjanduslik elulugu, mis on samas mõttelises sarjas kui eelmisel talvel ilmunud Chopra kirjutatud "Buddha".

"Eesti ajaloost" juba kolmas trükk

Novembris eesti keeles ilmunud Seppo Zetterbergi raamatust "Eesti ajalugu" on umbes kuu aja jooksul ilmumas juba kolmas trükk.
Praeguseks ca 5000 eksemplarini ulatuv tiraaž on ajalooraamatu kohta pretsedenditult suur ja müüdud väga lühikese aja jooksul.

Kas väike kirjastus on parem kui suur ja kui suur on suur?

Sel nädalavahetusel ilmus Eesti Päevalehes mõtlemapanev artikkel "Kirjanikust võrsub ärimees". Lühidalt kokku võttes oli artikli sõnum see, et mitmed autorid on leidnud, et kirjastuse kaudu suhtlemine ei tasu ära ning nad hakkavad ise kirjastajaks. Samuti kumas mitmel puhul läbi väide, et väikekirjastus on kuidagi parem või vähemalt õilsam kui suure kirjastuse töö. See väide on aga üsna kahtlane ja vigane.

Esiteks, mis asi on Eesti tingimustes "suur kirjastus"? Käibe alusel on Eesti suurimad kirjastused TEA (eri andmetel 80-90 miljonit), Varrak, Avita (ca 70 miljonit krooni aastas), Koolibri ca 55 miljonit jne. Samas näiteks Varrak ja Ersen avaldavad umbes sama palju raamatuid aastas (tänavu ilmselt ca 180 ), aga Erseni käive on üle nelja korra väiksem, umbes 16 miljonit! (Varrakul on küll numbri sees Raamatuklubi käive).
Ma ei julgeks kuidagi väita, et Ersen on seetõttu kuidagi Varrakust parem, usaldaksin ikka pigem Varraku toodangut (rääkimata sellest, et Erseni teostest pole ma vist suurt ühtegi ostnud). Või kui meie oleme käibe poolest Erseniga umbes sama suur, siis kas me oleme ka võrdsed oma töö poolest?

Või võtame Tänapäeva oma ca 17,5 miljonilise käibega (2008 andmed). See on pisut rohkem kui miljon eurot. Kõigest! Meil on igapäevaselt tööl VIIS inimest. Majanduslikus mõttes ei ole see mitte mingil juhul suur firma. Isegi mitte keskmise suurusjärgu firma, vaid lihtsalt pisut üle keskmise klassi väikefirma. Eestis pole ühtegi suurt kirjastust, on neli keskmise suurusjärgu kirjastusfirmat (Avita, Varrak, Koolibri, Tea) ning kõik ülejäänud on väikefirmad. Näiteks Lätis on üks suur kirjastus olemas, nõukogude ajast tükeldamata jänud Zvaigzne ABC oma viiekordse majaga Riia kesklinnas.
Järelikult vaidlus toimub hoopis selle üle, kas mikrofirma on millegi poolest parem kui väikefirma? Tänapäev avaldab 2009. aastal ca 125 raamatut ja me teeme seda viiekesi (pluss lepingulised toimetajad, kujundajad jne keda on 50-100 ringis). Seega umbes 25 raamatut aastas ühe inimese kohta, nö üldist ohjamistööd ja vajadusel ka kas või transporttöölise ülesandeid.

Küsimus publikust: kas tihedama tempo tõttu on ka kvaliteet kehvem? Nii ja naa. On raamatuid, millega tehakse aastaid tööd ja toimetatakse viis korda üle enne trükkiminekut. On neid, mis jõuavad ideest ilmumiseni võib-olla pari kuuga. Aga mingit teadlikku allahindlust kvaliteedi suhtes ei ole. Ei ole mingit garantiid, et mikrokirjastuse töö oleks kvaliteetsem väikekirjastuse omast. Protsentuaalselt on praaki mikrokirjastuses pigem rohkem. Toon siin välja mõned põhjused, miks nö väikekirjastus on sageli kvaliteetsem kui mikrokirjastus:

- natuke suurem kirjastus saab endale lubada suuremaid kulusid. Näiteks ühe toimetaja asemel palgatakse kaks või kolm, nii et peale keelelise poole tegeleb keegi ka sisuga. Väiksemal kirjastusel ei pruugi selleks alati olla vahendeid.

- kui asi puudutab kulusid, jaksab natuke suurem kirjastus sageli ka maksta natuke rohkem materjalide, kujunduse või muude asjade eest - eriti selles osas, mis puudutab trükitehnilist lahendust.

- natuke suuremal kirjastusel on sageli aega rohkem kui väiksemal. St kui kirjastusel ilmub näiteks ainult 10-20 raamatut, siis võib olla ahvatlus asi igal juhul kiiremini avaldada, et midagi üldse ilmuks. Natuke suuremates kirjastustes on enamasti töid ülekursiga - st kui miski lükkub edasi, on seda millegagi asendada ja pole alati vaja vägisi tagant kiirustada, kuigi asi pole veel valmis. (muidugi kui asi juba aastate kaupa hilineb, siis on tiba teine lugu)

- Natuke suurem kirjastus jõuab teha rohkem nn "kultuuritegusid". Kultuuritegu tähendab meie kõnepruugis neid raamatuid, mis pole mõeldud kõige laiematele massidele, kuid on omas valdkonnas olulised. Suurt tulu ilmselt ei too, jõuavad ehk ainult nulli. Need on sageli väga mahukad ja suurte kulutustega raamatud. Näiteks pehmekaanelise 200-leheküljelise raamatu trükkimise võib tellida pea igaüks, aga 700-leheküljelist ülevaadet Jaapani kultuurist ja ajaloost nad pigem küll ei avalda, sest kulud on sadades tuhandetes kroonides. See on see, mida natuke suurem kirjastus suudab palju paremini pakkuda. Meil, väikestel ja keskmistel, on ka oma missioonitunne täiesti olemas. Erakapitalil kirjastus ei saa küll teha üksnes kultuuritegusid, sest muidu läheks ju pankrotti.
Suurem ei ole alati halvem, suurus koos korraliku raamatupidamisega annab suurema kindluse. Kui kõik kirjastused oleksid mikrokirjastused, ei oleks üldpilt parem, vaid kardetavasti sarnaneks see rohkem 90ndate keldripoodide ja putkamajanduse ajastuga. Jah, mikrokirjastustel on eluõigus ja ka mõned neist suudavad teha häid või ilusaid raamatuid, kuid üksnes isetegemine ja väiksus ei tee kedagi natuke suurematest paremaks.

- Kas isetegemine garanteerib parema honorari ja parema müügi? Ei, siin pole loogilist seost. Natuke suurem kirjastus reeglina panustab reklaami rohkem kui väiksem. Suhtleb iga päev hulgimüüjate, kaupluste, ajakirjanikega. Vastupidi arvavad enamasti need, kes on kirjastajas pettunud ehk siis tunnevad, et kirjastaja ei töötanud tema või ta raamatuga piisavalt. Et tegelikult oleks see pidanud müüma paremini, aga kirjastaja oli laisk. Mõnedel juhtudel võib see tõesti nii olla, kuid enamasti siiski mitte. Kirjastaja enda leib sõltub ju sellest, kuidas raamat müüb, ta teeb nii palju kui võimalik selle edendamiseks. Samas, tundmatu autori luulekogu on tuhandete kaupa müüa sama võimatu nii suurel kui väiksel tegijal.
Sageli on natuke suuremal kirjastusel pisut paremad lepingud ja suhted edasimüüjate, poodidega. See võib ka aidata raamatut paremini müüa kui seda teeks väiksem. Suurem kirjastus kulutab reklaamiks rohkem kui on mõne mikrokirjastuse aastane eelarve.

- Number nimetatud artiklist. "Kirjastuste keskmine brutohonorar on 13.000-15.000 kr 1000-1500 eksemplari eest".
See on täiesti meelevaldne number! Kas ühte patta on pandud 100-leheküljeline luulekogu ja 700-leheküljeline ajalooraamat, mille honoraride vahe võib reaalses elus olla kümneid ja kümneid kordi?? Pealegi ei arvestata siin läbimüüki, kui tiraaž on suurem, on honorarid juba hüppeliselt suuremad. Isekirjastamisel tekib tunne, et pole vaja kasumit jagada ning järelikult on asi igal juhul mõtekam ise teha. Kuid siin on kaks suurt "aga":
a) kui kogenud kirjastus teeb paremat promo ja sisulist tööd, siis on ka lõpptulemus ning läbimüük parem. Ning tiraaž võib olla sellevõrra suurem, et kõik teenivad rohkem kui isekirjastamise puhul.
b) isekirjastamise puhul tuleb ka risk ise kanda, juhul kui müük eriti hea pole. Eriti praegusel ajal, kui läbimüügid on langenud selgelt. Järelikult suudab kirjanduselu paremini elavdada just natuke suurem kirjastus. Võtame näiteks Tänapäeva lasteraamatute, noorteromaanide ja täiskasvanute romaanivõistluse. Kas keegi tõesti usub, et kirjastus korraldab neid suure raha pärast? Kui arvab, siis eksib. Paljud neist lõpetavad kahjumi või nulliga. Kuid selle baasil tulevad peale uued autorid, paljud on jõudnud lasteraamatute kirjutamiselt romaanideni ja selle juures ka arenenud selgelt. Seda võiks nimetada samuti missiooniks, pealekasvu tekitamiseks.

Ja siis veel kasv. Tänapäev alustas 1999 ning 2000. aastal ilmus meil ca 30 raamatut. Siis olime järelikult sisuliselt mikrokirjastus. Ma ei arva, et me olime siis õilsamad kui praegu, 10 aastat hiljem. Aastate ja keerulisemate-suuremate projektidega tegelemisega on tulnud uusi kogemusi ja teadmisi. Olen kindel, et praegu suudame me kirjastada paremini. Kümne aastaga on ka väga palju muutunud reklaamimine, osa kirjanduslaadset materjali võrsub hoopis blogidest jms.

Kõige pisematega tuleb arvestada, neil on eluõigus ja nad võivad (aga ei pruugi) olla meie tulevik. Kuid kui keegi on natuke või ka oluliselt suurem, ei tee see neid halvemaks. Kui neil on head tahet, oskusi ja ka pisut õnne, suudavad nad avalikkuse jaoks rohkem ära teha. Seega, natuke või ka selgelt suuremaid ei maksa nende suuruse pärast materdada. Me ei tee raamatuid selle pärast, et raha labidaga kokku kühveldada - me tegeleme raamatutega selle pärast, et see läheb meile korda ja kui me suudame ellu jääda, olla natuke suuremad, siis me suudame pakkuda natuke rohkem kui varem.

Pilte Urmas Kibuspuu eluloo esitluselt

Delfi galeriis on pilte täna (3. detsembril) Draamateatris toimunud Urmas Kibuspuu eluloo esitlusest:
link

Kirjastuste majanduslikust seisust

Aasta lõpus tehakse alati kokkuvõtteid ning varsti saab seda teha ka kirjastamisaasta kohta, peale selle valivad oma lemmikraamatuid spetsialistid, ajakirjanikud, väljaanded, raamatupoed, Kultuurkapital ja teised. Üldkokkuvõtteks võib öelda, et 2009 oli väga tugeva lainetusega aasta: head või vähemalt võrdlemisi korralikud perioodid vaheldusid keskpäraste ja kohati ka päris kehvade perioodidega. Väga palju on kogu aeg olnud allahindlusi. Müük langes eri kirjastustel eri määral, eri andmetel 20-50%. Aasta alguses jätkus raamatute ületootmine, siis nenditi müügi teravat langust ning kevadel-suvel tõmmati kõvasti pidurit. Sügiskuudel võis juba kokku arvutada, et võrreldes 2008. aastaga ilmub praegu raamatuid juba ca 30% vähem. Ilmselt detsembris see number ehk pisut langeb, sest kõik üritavad jõulumüügi arvelt oma aastabilanssi parandada.
Statistikat ilmub vähe ja see pole kuigi usaldusväärne. Üks väheseid ilmuvaid kokkuvõtteid on Äripäeva iga-aastane lisaleht kirjastamise ja trükitööstuse kohta, mille andmed pole alati eriti usaldusväärsed, aga pea ainsa allikana äratab see ikka teatud huvi. Tänavune edetabel oli paraku eriti äraspidine, sest see põhineb 2008. aasta arvudel, mis 2009. aastal enam eriti midagi loe, palju on muutunud. Äripäeva andmetel pidanuks tabeli võitma kiirelt kasvanud kirjastus Tea, kes aga diskvalifitseeriti maksuvõla tõttu. Samas jäi pisut arusaamatuks, miks ei eemaldatud edetabelist teisi pikaajalise maksuvõlaga kirjastusi. Äripäeva edetabeli puhul on sageli ette heidetud , et kirjastuste kasumina käsitletakse sageli seda, mis on toodetud lattu, mitte ei ole kassas. Nii võib reaalselt tõsistes võlgades ettevõte olla raamatupidamuslikult päris kasumlik.
Edetabeli esikoha sai kirjastus Tammerraamat tänu erakordselt heale likviidsusele ehk eesti keeles öelduna Mihkel Raua "Musta pori näkku" läbimüügile - umbes 8 miljonilisest käibest oli selle ühe raamatu käive ca 4-5 miljonit. Otse kannul oli edetabelis kirjastus Pilgrim, suurematest raamatukirjastustest jõudis esikümnesse ainult Koolibri, muud olid peamiselt ajalehekirjastused. Tänapäev kerkis eelmise aastaga võrreldes 27. kohalt 11. kohale, aga sellest on väga raske mingeid erilisi järeldusi teha. Kui edukuse aluseks võtta see, et võrdlemisi väike kirjastus peab olema sel aastal kirjastanud vähemalt mõne väga eduka raamatu, siis võiks 2009 ennustada näiteks Petrone Prindi edu, kelle paar raamatut on olnud üsna edukad.
Märksa huvitavam oleks näha jooksva aasta võrdlevaid andmeid, aga sellega tuleb oodata kevadiste majandusaruannete esitamiseni. Enamik kirjastajaid ennustavad, et enamik kirjastusi jäävad tänavu kahjumisse. Enamikes kirjastustes on tänavu toimunud koondamisi ja/või palgakärpeid. Enamik kirjastusi on tänavu vähendanud avaldatavate raamatute arvu, kõige rohkem Sinisukk(ca poole võrra), Ersen, Varrak, Ajakirjade Kirjastus. Nimetuste arvult on tänavu suurimad kirjastused Ersen, Varrak ja Koolibri, järgnevad Tänapäev ja Egmont, seejärel tuleb väike vahe.
Nimetuste arvu on kõige rohkem tõstnud Egmont, kes on lasteraamatute sagedasema avaldamisega üritanud endale võtta kokkutõmmanud Sinisuka turuosa. Käibelt olid 2008 andmete järgi suurimad TEA (80 milj??) Varrak ja Bit umbes 70 miljonilise käibega, järgnemas Koolibri ca 55 miljoniga. Tänapäeva käive oli 2008. aastal 17,5 m.
Kuigi tulemusi võib oluliselt mõjutada see, kas parajasti on mõningaid väga hea müügiga raamatuid, on tähtsam ikkagi nö tavalise raamatu keskmine müük - keegi ei saa ju plaanida ainult bestsellereid.
Pankrottidest pole aga veel kuulda olnud.

Romaanivõistlusel rekordiline arv töid

Romaanivõistluse tähtaeg oli 1. detsembril, kokku laekus 61 võistlustööd!

Need 61 käsikirja teevad käesolevast konkursist vähemalt viimase kümne aasta suurima kirjandusvõistluse. Kui siia lisada ka 34 noorteromaani, on laekunud 95 käsikirja! See number on suurim, mis eesti romaanivõistlustel eales olnud.

Näiteid, palju on töid olnud varasematel romaanikonkurssidel:

2008. aasta Romaaniühingu romaanivõistlusel 41 tööd
2007. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel 44 tööd
2006. aasta Romaaniühingu romaanivõistlusel 51 tööd
2004. aasta Romaaniühingu romaanivõistlus 52 tööd
2002. aasta Romaaniühingu romaanivõistlus 39 tööd
2000. aasta Romaaniühingu romaanivõistlus 65 tööd
1998. aasta Romaaniühingu romaanivõistlus 39 tööd
1996. aasta Romaaniühingu romaanivõistlus 57 tööd
1994. aasta Romaaniühingu romaanivõistlus 57 tööd
1990. aasta Romaaniühingu romaanivõistlus 55 tööd

Erinevatel aegadel korraldatud romaanivõistluste ajaloost leiab põhjalikku infot Lutsu raamatukogu koduleheküljel: link

Urmas Kibuspuu raamatu kordustrükk tulekul

Mitmetes poodides on otsa saanud ka Urmas Kibuspuu elulugu. Kordustrükk on töös ja ilmub detsembris.

Eesti ajaloo kordustrükk tulekul

Mitmetes poodides on "Eesti ajaloo" I trükk otsa saanud, kuid uus trükk peaks poodidesse jõudma juba täna-homme. Küsige julgelt :)

Ilmus Urmas Kibuspuu elulugu

Nädalavahetusel jõudis müügile Rait Avestiku kirjutatud elulooraamat Urmas Kibuspuust.
Raamat varalahkunud näitlejast Urmas Kibuspuust (1953–1985) portreteerib läbi 9 teatri- ja telehooaja säravalt andekat karakter- ja komöödianäitlejat, keda on nimetatud ka sajandi eredaimaks täheks Eesti teatris. Lühikese, kuid värvilise ja värvika eluteega näitlejat, keda inimesed mäletavad vast kõige paremini Jaan Tatikana "Kuulsuse narride" televersioonis (aga teatris kindlasti ka rollid "Savoy ballis", "Popis ja Huhuus", "Tabamata imes", "Roosiaias" jpt etendustes), meenutavad raamatus nii tema kolleegid kui sõbrad ja perekond. Teatriloolasest autor annab ka põhjaliku ülevaate Urmas Kibuspuu rollidest, mis teevad raamatu väärtuslikuks ka teatriajaloo seisukohast. Tegu ei ole järjekordse pildiraamatuga, kus on 100 pildi kõrval ka 10 lehekülje jagu teksti, vaid põhjalikuma eluloo- ja mälestusteraamatuga, kus 320 leheküljel üritatakse kokku võtta terve elu- ja loometee. Samas on raamatus ka rohkelt haruldast pildimaterjali nii isiklikest kogudest kui teatri, muuseumite ja televisiooni arhiividest.

328-leheküljeline raamat on kõvas köites ja ümbrispaberiga, arvatav hind poes on ca 225 krooni.

Näljamängude treiler

Siin ka "Näljamängude" treiler (et mitte öelda reklaam).

LOE KA KATKENDEID:

ESIMENE
TEINE

Fantasy-bestseller "Näljamängud" jõudis müügile

Nädalavahetusel jõudis müügile eestikeelne tõlge Suzanne Collinsi menuraamatust "Näljamängud".
Praeguseks on raamatu õigused müüdud 40 keelde (paljudes keeltes alles ilmumas), autor kirjutab 3. osa ning valmistutakse filmiversiooni tegemiseks.
Raamatu sisust täpsemalt siin.

"Näljamängud" on kõige müüdum uus fantasy-bestseller, mida seni veel eesti keeles polnud ilmunud. Praegu, mil kirjastused ja ka suur osa fantasykirjanikest üritavad lõigata "Videviku"-sarja edu pealt ja avaldavad erinevaid vampiiriromaane, on Suzanne Collins nautimas ülisuurt menu sarjaga, mis toimub lähitulevikus, kui praegusel kujul riike enam pole ja peamiseks meelelahutuseks on telesaade, kus teismelised peavad üksteise vastu võitlema. Raamatute peategelane on 16-aastane tüdruk Katniss Everdeen, kes läheb kõmulisse telesaatesse oma õe asemel.

"Näljamängude" sarja I raamat on olnud New York Timesi noorte- ja fantasybestsellerite edetabeli esiotsas juba 62 nädalat, II osa juba kolm kuud! (seejuures II osa esimesel kohal ja I osa teisel kohal). Lätis ilmus raamat mõne nädala eest ja müüs esimesel päeval 1100 eksemplari, lüües "Videviku"-sarja püstitatud rekordi. Soomes on raamatust ilmunud juba kolmas trükk.

Kuigi edu on juba praeguseks väga suur, oodatakse "tõelist plahvatust" pärast filmitreilerite ilmumist järgmisel aastal.

Lastejutuvõistluse tulemused selgumas

Lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" konkursitööd on žüriil suuremas osas loetud. Ilmselt valitakse järgmisel nädalal viimased 5-7 tööd, mille seast hakatakse valima võidutööd.
Tulemused selguvad ilmselt detsembris.

Mõned eksiarvamused raamatutest värskes OP-is

Täna mainiti kahes erinevas lõigus OP-is, et "inimesed laenavad raamatukogust kõige rohkem eneseabikirjandust" (Ü. Saaremäe) ning "inimesed ostavad ja loevad kõige rohkem eneseabiraamatuid" (K. Kesküla).
Millest selline jutt? See on lihtsalt stereotüüp, mis ei vasta tõele.Kui üksikud erandid välja jätta, siis eneseabikirjandus on pigem langev trend.

Novembri tähed: Urmas Kibuspuu, Zetterberg, Näljamängud ja teised

Kuigi see on enesekiitus, siis novembris ilmuvate raamatute nimekiri on erakordselt põnev ja üle mitme aasta on meil jõuluks ilmumas väga tugev nimekiri.

Esiteks siis Seppo Zetterbergi "Eesti ajalugu", mis ilmub poodidesse ilmselt 4. novembrist. 672-leheküljeline suures formaadis raamat on tõepoolest kõige kaasaegsem (allikate poolest) Eesti ajalugu. Võiks veel lisada, et see raamat peaks kuuluma "iga eestlase raamaturiiulisse", aga see kõlab üsna kulunult, nii et jäägu :)
Kuu keskel ilmub Rait Avestiku koostatud raamat "Urmas Kibuspuu 31 aastat". See on segu eluloost ja mälestusteraamatust, põhjalikult käsitletakse tema erinevaid teatri- ja telerolle, mida hoolimata lühikeseks jäänud elust kogunes üllatavalt palju. Tegu pole järjekordse kuulsuse pildiraamatuga, vaid ikkagi tekstiraamatuga (kuigi raamatus on ka ligi 100 fotot). Leiab kindlasti palju tähelepanu.
Suzanne Collinsi oodatud fantasysarja I osa "Näljamängud" ilmub samuti novembri keskel, sellest hiljem täpsemalt.
Eile ilmus 576-leheküljeline elulugu kuulsast norra kunstnikust Edvard Munchist, mille on kirjutanud tunnustatud norra kirjanik Atle Naess. Kuigi siin blogis hindadest tavaliselt ei räägita, siis olgu öeldud et see paks raamat, mis sisaldab rohkelt pilte ja ka värvipoognaid maksab poes kõigest ca 259.- kr.
Täna ilmus müügile uus mälumänguraamat "Kes tahab saada miljonäriks?". Raamatus on 1000 küsimust, mis ei pärine telesaatest, vaid on spetsiaalselt selle raamatu jaoks koostanud mälumängur Tiit Naarits. Raamat on vormistatud mänguna, kus lugeja saab proovida küsimusehaaval, kui kaugele oleks ta jõudnud samanimelises telemängus. Samuti võib seda mängida mitmekesi.
Kuu teises pooles ilmub raamat "Eestlane - sõdur", mis räägib eestlastest erinevates sõdades. St tegemist ei ole järjekordse pildiraamatuga II maailmasõjast, vaid siin on kokku pandud materjal kõigi erinevate sõdade/ armeede kohta, kus ka eestlased olid. Teksti on koostanud ajaloolane Merike Jürjo, illustreeritud ca 250 unikaalse fotoga.
Jõulukingitustele -ja pidudele mõeldes ilmub novembri algul "Jõulusalmik", mis koondab populaarseid jõulusalme -ja laule. Analoogidest eristub vast selle poolest, et peaks olema kõige mahukam (üle 250 salmi ja laulu).
Novembris ilmub kaks põnevat lasteraamatut. Täna peaks ilmuma Tiia Selli kassilugu "Kass Kriibik", mis on illustreeritud Kadi Kurema piltidega. Novembri teises pooles ilmub aga Aino Perviku lasteraamat "Ühes väikses veidras linnas", mille pildid on joonistanud Jüri Mildeberg. Veidras linnas elavad veidrad tüübid nagu härra LugemisHull, preili Rõõmurikkuja, preili JuurdeVõtlik, härrad EtteVaatlik ja TahaVaatlik, härra PuuPea ja teised tegelased, kes on sama veidrad nagu me ise. Tulemus on äärmiselt tore.
Ilukirjandusest on ka ilmumas E. M. Remarque´i romaan "Elusäde". Eesti noorteromaanidest ilmub Reeli Reinausi "Mõistatus lossivaremetes", mis räägib sellest, kuidas lapsed puutuvad kokku libaarheoloogidega.

Suzanne Collinsi bestseller "Näljamängud" ilmub novembris

Suzanne Collinsi "Näljamängud" ilmub novembri keskel.
Raamatusarja võidukäik maailmas jätkub, praeguseks on õigused müüdud ligi 40 keelde, filmiversiooni otsitakse osatäitjaid. Viimati ehk eelmisel nädalal ilmus raamat läti keeles - raamatut müüdi juba esimesel päeval üle 1000 eksemplari.

Hermann Simmi mälestused veel ei ilmu, kuid...

Kuuldavasti on praegu valmimas tervelt 4 (neli!) raamatut Hermann Simmi juhtumist. Jääme huviga ootama, kes jõuavad esimesena ja kas seal midagi peale vanade ajaleheartiklite ja õigustuste ka lugeda on :)
Ja ehk siis kunagi tahab peategelane ka ise asja pikemalt kirja panna. Või teha kokaraamatu.

Eesti ajaloo koguteos ilmub järgmisel nädalal

Seppo Zetterbergi koguteos "Eesti ajalugu" ilmub järgmisel nädalal.

- 672 lehekülge, suur formaat (168 x 240 mm)
- kõva köide, ümbrispaber
- läbivalt illustreeritud fotode, joonistuste ja kaartidega
- kõige kaasaegsem raamat Eesti ajaloost, sisaldab rohkelt viimaste aastate uurimustööde tulemusi
- ajatabelid, allikaviited, lisad, indeks
- ühtlasi praegu ainus saadaolev ulatuslik ülevaade Eesti ajaloost alates muinasajast kuni praeguseni
- arvatav müügihind 449.- kr

Tõlkinud Helga Laanpere, Erkki Bahovski, Paul Kokla ja Maimu Berg. Toimetanud ajaloolased Ain Mäesalu, Margus Laidre, Tõnu Tannberg ja Ago Pajur. Keeletoimetaja Siiri Rebane, kujundas Andres Tali.

Soomes autorite ja kirjastuse vahel suur tüli

Nädalavahetuse Helsingi raamatumessi ajal puhkes Soomes suurem kirjandusskandaal, kui rida kirjanikke kirjutasid Soome suurimale kirjastuse WSOY juhatusele kirja, mis ka avalikuks sai. Kirja taga on grupp kirjanikke eesotsas Sofi Oksasega, kes nõuavad kirjastuse hiljuti vahetunud tegevjuhi Anna Baijarsi lahkumist. Kuigi väga täpselt välja ei tooda, milles probleem seisneb, olevat asi halvas suhtlemises ja nõrgas turunduses. Ilmselt on ka kirjastus nõudnud või soovitanud kirjutada müüvamatel teemadel. Kirjastuse juhatus pidavat sekkuma liiga aktiivselt peatoimetaja töösse, kes suhtleb ilukirjanduse autoritega. Oksasele sekundeerivad veel mõned tuntumad nimed nagu Juha Ruusuvuori, Tuomas Kyrö ja Rosa Liksom. Kui asi ei parane, ähvardatakse vahetada kirjastust.
WSOY eelmine kõmulisem sündmus oli umbes poolteist aastat tagasi, kui korraga lahkusid ilukirjanduse ja mitteilukirjanduse peatoimetajad, vennad Siltalad, kes asutasid uue väikse kirjastuse Siltala. Nad üritasid kaasa võtta rea kirjanikke, enamik jäid WSOYga, kuid näiteks Kari Hotakainen läks kaasa.
Pankroti äärel on peamiselt odavate sõnaraamatutega teeninud kirjastus Gummerus, hiljuti suleti nende kaubamärk Ajatus ja Gummeruse trükikoda vaevleb tööpuuduses. Mõned Gummerusest lahkunud inimesed asutasid uue kirjastuse Helsinki Books.

Algas Helsingi raamatumess

Täna (neljapäeval) algas Helsingi raamatumess. Helsingi messi probleem on see, et üritus toimub vaid nädalake pärast Frankfurti. Pärast maailmamessilt naasmist on toss alati piisavalt väljas, et pole Helsingi messile eriti kippunud. See aasta õnnestus end kokku võtta ja esimest korda ära käia. Üldmulje: kirjastajale võrdlemisi ebaoluline, publiku jaoks hea korraldusega ja meeldiv üritus. Kirjastajale on ta vähetähtis, sest peale soomlaste kellegagi eriti kohtuda pole, niisiis vaatad järjest raamatuid läbi ja loodad leida mõne idee, mida ehk kõrva taha panna. Peamiselt siin müüakse raamatuid ja kohtutakse autoritega, pole Frankfurti moodi kirjastajatevahelist tööd. Kadedustäratav oli aga publiku huvi, st kuidas inimesed tõesti istuvad ja kuulavad, kuidas räägitakse kirjandusest, isegi suhteliselt marginaalsetel teemadel (ok, väiksematel laval oli siiski ka alla 10 kuulajaga üritusi), aga ikka nad tulevad. Nagu "välismaal". Selleni on Eestis veel pikk-pikk maa...
Kas soomlastel midagi uut ja ülihuvitavat? Ausalt öeldes mitte väga. Tugevat keskmist on, aga sellest Eestis ei piisa. Soomlaste endi jaoks on viimase aja kõmulisimad raamatud mitteilukirjandusest, Paavo Lippose mälestuste I osa, liftifirma Kone asutaja Herlini poja kirjutatud šokeerivad mälestused oma isast ning Soome Kaitsepolitsei SUPO ajaloost rääkiv "Ratakatu 12", mis aga mõlemad on liiga spetsiifilised et Eestis laiemale publikule huvi pakkuda. Kaitsepolitsei raamatus on ühtteist ka Eestist, aga mitte kuigi palju, nii et loobusime selle avaldamise plaanidest. Ilukirjanduses on uued tähelepanu äratanud romaanid nii Tervol, Hotakaisel, Raittilal kui teistel tavapärastel kahtlusalustel, kuid ilmselt need eesti keeles siiski ei ilmu. Veidrustest tasuks mainida Sauli Niinistö ehk ilmselt tulevase presidendi uue abikaasa Jenni Haukio luulekogu "Sinä kuulet sen soiton". Vanusevahe on neil 30 aastat - 29, kui päris täpne olla. (Vanus võib olla küll kõigest number, aga see on kuradi suur number!)
Muidu ei huvitaks see ilmselt suurt kedagi, kuid ajakirjandus tahab teada kõike noorest naisest, kes ei soovi ajakirjandusega üldse suhelda. Tema luulekogu esitlust nimetati "kõigi aegade kõmulisemaks luulekogu esitluseks Soomes", sest ruum oli pungil ajakirjanikest ja kaameratest. Preili aga oli ka seal äärmiselt napisõnaline. Ja huvitav fakt asja juures on see, et raamat ise trükiti Eestis.
Pasilas toimuva messi täpsem kava ja kontaktid siin.

Peagi ilmumas: oktoobri ja novembri raamatuid

Oktoobrist on juba üle poole möödas, aga mitmed raamatud on veel ilmumas. Äsja ilmus "Väike arhitektuurileksikon", mille teeb eriliseks see, et peale Euroopa arhitektuuri on palju tähelepanu pööratud Aasia riikide, islami jt arhitektuuristiilidele. Raamatu eri peatükke toimetasid vastava ala juhtivad spetsialistid Eestis ja selle tulemusel on nii mõnedki mõisted eesti keeles esimest korda selgelt paika pandud. Siin ka üks näidiskülg:Avatud Eesti Raamatu sarjas ilmus Anne Lille tõlkes Fr. Nietzsche "Tragöödia sünd", mis on ilmselt selle sarja 100. raamat (oleneb pisut arvestamise süsteemist).
Punases sarjas ilmub homme Ljudmila Ulitskaja raamat "Medeia ja tema lapsed". See on Ulitskaja kolmas raamat eesti keeles ning eelmised kaks ("Lõbusad matused" ja "Kukotski juhtum") olid ka meil väga populaarsed. Seekordne raamat räägib väga erineva saatusega naistest, kelle lugudel on aga muidugi ka sarnast. Tõlget alustas praeguseks meie seast lahkunud viljakas tõlkija (et mitte öelda teeneline) tõlkija Vilma Matsov, lõpetada aitas Veronika Einberg. Ühtlasi on tegu esimese pisut muudetud kujundusega Punase raamatuga. Oleme märganud et kui samalt autorilt ilmub sarjas mitmes raamat, ei pruugi inimesed aru saada, et tegu uue raamatuga. Seetõttu on kaanele lisatud nüüd ka foto.
Ilukirjandusest on ilmumas Kurt Vonneguti "Harmagedon tagasivaates", mille kohta võiks öelda, et kellele meeldis mullu ilmunud "Kodumaata mees", meeldib ka see. Sisaldab kõiki vonnegutilike elemente, mõttekäikudest ja teemadest kuni illustratsioonideni.
Ajaloo- ja teatmekirjandusest on lõpuks ilmumas Norman Daviesi "Euroopa sõjas" (Europe at War", mis on Euroopa ajaloo tunnustatud spetsialisti kokkuvõtte II MS sündmustest Euroopas. Raamatu suureks plussiks on peetud seda, et jutt pole tüüpiliselt lääneliitlaste keskne, vaid samas süsteemis on põhjalikult teemaks ka idarinde sündmused.
Ajalooteostest on ilmumas ka Rodney Castledeni "Inimesed, kes muutsid maailma". See on mõtteline järg mullu ilmunud raamatule "Sündmused, mis muutsid maailma". Raamatus on välja toodud ca 150 inimese elulood või tegevus mingi sündmuse juures, mille tõttu on nad maailma ajalukku läinud.
Kuu lõpus ilmub ka mälumänguraamat "Kes tahab saada miljonäriks?". Raamatus on ca 1000 küsimust, mida on võimalik sarnaselt telemängule järjest läbi mängida kas üksi või ka võistkonnana kellegi teise vastu.
Novembri alguses on ilmumas mitmed suuremad raamatud nagu Edvard Munchi elulugu ning Seppo Zetterbergi "Eesti ajalugu", kuid neist pikemalt hiljem. Ka lastekirjandusest on ilmumas mitmeid huvitavaid uusi raamatuid.

Mõned pildid Frankfurti messilt

Eesti boksi kujundus.
Neljapäeva õhtul pakuti külalistele viina, suitsuvorsti, juustu ja küttepelleteid.8. hall, kus peamiselt ingliskeelne maailm. Reeglina messi tähtsaim paik.3. hall, kus peamiselt sakslased.Selliseid messihalle on kokku 9. Või 8? Või 10?

Kohustuslik öine vaade pankadele sillalt, mis viib Frankfurti messide lahutamatu osa ehk Kuuba kõrtsini Sachsenhauseni linnaosas.

Frankfurdi raamatumessilt tagasi...

Ja Frankfurti raamatumess oligi umbes selline nagu arvata võis. Mess oli väiksem kui mullu ja rahvast samuti vähem - ehkki mitte väga märgatavalt, kuuldavasti vaid mõne protsendi võrra. Mõnevõrra rohkem paistis kokkuhoid silma bokside ehk stendide puhul, need olid isegi suurtel kirjastustel tublisti väiksemad kui mullu. Pidusid oli vähem (maailma suurim kirjastus Bertelsmann/Random House jättis üllatuslikult põhipeo üldse ära), inimesi tuli kohale vähem (kuuldavasti ameerika hiiu Simon & Schusteri peatoimetaja jättis üldse tulemata). Eestlasigi oli vähem.
Sisulise poole pealt jätkus paaniline uute harrypotterite ja davincikoodide otsimine. Tundub et hetkel ei ole olemas globaalset hitti, mida juba eesti keeles poleks (ehk üle maailma on suurimad hitid ikka Videviku sari, Stieg Larsson, Lohejooksja ja kõige kummalisema poole pealt Rikas isa, vaene isa ning "Saladus", ilmumata vaid Dan Browni uus paskvill). Kirjastajad olid aga suhteliselt ootusärevad, sest kõik need raamatud on juba nii kaua edetabelites olnud, et tegemist on langevate nimetustega - järelikult peaks kohe-kohe kuskilt orbiidile lendama midagi uut! Või kui ei lenda, siis pannakse lendama, tohutu promo saatel. Seda on aga kirjastajatel alati tohutult raske ära tabada. Igaks juhuks näikse kõik nüüd kavandavat uusi fantasysarju, tõusmas on teismelistele mõeldud kirjandus.
Pea alati on eesti kirjastajad globaalsed hitid ostnud siis, kui nad juba on mujal läbi löönud. Neist ollakse sageli juba tükk aeg kuuldud, vahel isegi enne originaalkeeles ilmumist, aga keegi lihtsalt ei julge ette võtta - sest liiga sageli on nähtud, et edu mujal maailmas ei tähenda kindlat edu ka Eestis. Messilt joonistus välja umbes 10 raamatud, valdavalt ilukirjandus, millelt sellist edu koledal kombel oodatakse (paljud neist pole veel ilmunud isegi inglise keeles). Palju neist tegelikult hitiks saab, seda näeme alles mõne aasta pärast...
Michael Jacksoniga seotud raamatuid on oluliselt vähem kui ehk arvanuks, ilmselt sai see hetk kiirelt läbi. Obama-raamatuid oli aga palju rohkem juurde tulnud...
ja Herta Mülleri Nobelist ei osanud isegi sakslased liiga palju arvata. Vahetult enne messi (ja preemia väljakuulutamist) trükitud messil toimuvate kohtumiste plakatitel oli Mülleri nimi väikeses kirjas ja pildita - temaga ei arvestatud.
Päris paljudel kohtumistel alustati küsimusega: "Kas te järgmiseks aastaks üldse midagi ostate?" See oli suures osas tingitud nende kohtumistest meie läti kolleegidega, kuid kindlasti ostavad ka eesti kirjastused järgmiseks aastaks oluliselt vähem Hiinas trükitavaid värvilisi raamatuid. Ja ka tundmatut ilukirjandust.

Värviliste pildiraamatute kirjastajatel olidki ehk murelikuimad näod. Kõige paremini võttis selle kokku silt ühe Briti kirjastaja selja taga, kes vahendab Hiinas trükitavate raamatute tõlkeid:

BUY MORE SHIT OR WE ARE ALL FUCKED!

Elame huvitaval ajal...

Frankfurti raamatumess. Frankly, Scarlett...

Homme hommikul algab järjekordne Frankfurti raamatumess. Jah, Frankfurti mess on endiselt maailma suurim, aga mida siis oodata või mis on tänavu teisiti?

Peakülaline on Hiina. Ehk siis näha on palju plakateid Hiina autorite raamatutega, millest valdavat osa me ei tea. Ei saagi teadma, kuigi nii mõndagi ehk isegi võiks. Ei saa, sest ei loeta.
Eesti kirjastajaid on tänavu minemas ligi poole vähem kui mullu. Põhjuseid pole raske arvata.
Kahtlemata on endiselt kõik kohad täis kahtlaste vorstikeste müüjaid. Kahtlemata paneb apfelwein endiselt kõhu valutama. Korralikult söömise asemel istud mingil kahtlasel vastuvõtul või presentatsioonil tikuvõileibade taga. Neljapäeva õhtu ammu ammendunud ja overpriced Kuuba baaris, reede hommikul pooletunnisele kohtumisele kirjastusega, kellega sa ei pidanud enam kunagi kohtuma. Inimesi, keda tead pikki aastaid nägupidi, aga muidu ei tea isegi seda, mis mandril ta elab. Vanu sõpru igalt mandrilt peale Antarktika, kes kord aastas mäletavad, et olete kunagi sama raamatu oma keeltes välja andnud. Sähvatused, kui tõesti leiad midagi huvitavat või vähemalt otsitut.
Kahtlemata on sakslased kõik kohad täis kleepinud Herta Mülleri plakateid ja enamik välismaa kirjastajaid uhkustavad sellega, et nemad on kunagi teda avaldanud. Lootuses, et Nobel ehk lõpuks ka hoogustab pisut tema teoste mitte just väga head müüki.
Kindlasti on palju raamatuid ka Obamast ja Michael Jacksonist. Eesti keeleski pidi ilmumas olema veel vähemalt 2 Jacksoni-raamatut.
Endiselt on eestlaste põhihuvi anglo-ameerika ja skandinaavia kirjastuste ja raamatute suhtes. Mõnevõrra vähem saksa ja prantsuse, ehk ka vene... teiste vastu juba palju vähem.
Kuid tänavu ei osteta kindlasti kaugeltki nii palju kokku Hiinas trükitavate pildiraamatute õiguseid. Aga pisut ikka.
Ja ikka kõik pärivad üksteiselt, kas nad midagi väga põnevat leidnud on ja siis mõned teevad kavala näo, mõned põhjusega, mõned niisama, või teised ütlevad, et mess on sama keskmine nagu alati.
Ikka tuleb mõni üksik filipiini, zimbabwe või läti kirjastaja ja vaatab ka eestlaste raamatuid. Paljud ka viisakalt kuulavad, ükski suur ilmselt taas ei huvitu millestki. Või palub viisakalt saata raamatu ja siis kaob. Võiks valetada ja öelda, et Sofi Oksanen on eesti kirjanik. Aga nad vist saavad aru.
Klatšitakse ja järeldatakse, et vahepeal nagu ei ostetaks midagi, aga samas midagi ikka ostetakse. Üritakse teada, kas konkurentidel mõni hea mõte, mida ise haltuura korras ja varem valmis teha.
Massiliselt häid raamatuid ei leita, aga mõned mõtted siiski saab. Frankfurt kui üsna mõttetu linn, aga samas koht, mis on nädalajagu kirjandusest pungil.
Sellised messid ongi.

Nobeli preemia sai Herta Müller

Ja nii läkski: Nobeli preemia sai rumeenia-saksa (švaabi) kirjanik Herta Müller, kes oli paljudes spekulatsioonides üks põhifavoriite. Herta Müller on kirjutanud peamiselt luulet ning ka proosat, suures osas sotsialistliku Rumeenia elust. Ta on sündinud Rumeenias ja elab Saksamaal 1980ndate keskpaigast.
Mülleri teoseid ei ole eesti keeles ilmunud ning ka inglise keeles on ilmunud vaid üksikuid tekste. Soome keeles on Tammi avaldanud 90. aastatel mõned tema raamatud "Kollase raamatukogu" sarjas. Saksamaal on Müller kirjandusmaailmas üsna tuntud nimi, on võitnud ridamisi kohalikke kirjanduspreemiaid ja võtnud sõna ka poliitikas, peamiselt kritiseerinud Rumeenias elavate sakslaste olukorda.
Seega vastasid spekulatsioonid suures osas tõele. Võrdlemisi võõra autorina võib ilmselt öelda, et kirjastused tema tõlkeõigustele tormi jooksma ei hakka. Kuigi midagi kunagi ilmselt ikka ilmub...

Uue Nobeli komitee sekretäri Peter Englundi tuleku puhul on spekuleeritud suuremat huvi ajaloo-alase kirjanduse vastu, kuna Englund ise on kirjutanud mitmeid ajalooraamatuid. Ka Mülleri luule, esseed ja romaanid räägivad suuremalt jaolt lähiminevikust.

LIVE: Nobeli kirjanduspreemia 2009

Preemia laureaat tehakse teatavaks täna kell 14.00.

link:
LIVE ülekanne teatamisest

Esialgsed prognoosid on nö kirjastaja materialistlikust vaatenurgast kehvad. Küllaltki paljud ennustavad, et tänavu võidakse preemia anda luuletajale ja/või ilmselt kellelegi mitte-eurooplasele. Kuigi iisraeli kirjanik Amos Oz on samuti üks põhifavoriite, on teised (süüria luuletaja Adonis, mõned aafrika kirjanikud, saksa rumeenlane jne) meil vägagi vähetuntud ehk siis praktiliselt võimatud välja anda, sest ostuhuvi on väike.

Teie pepud on kohal

Telefonikõne tollist.

- Halloo, teie kaup on kohal.
- Nii?
- Aga me ei saa hästi aru, mis see on.
- Mis mõttes?
- Siin on kirjas, et kaup on pepud ja neid on 2088 tükki.


Vot nii.

Trahvipataljon: kõrvalepõige filmimaailma

Soome Yle 1 näitab juba teist korda viimaste aastate üht enim tähelepanu äratanud vene sarja "Shtrafbat", mis räägib ühe trahvipataljoni käekäigust II MS ajal. Režissööriks on tuntud vene lavastaja Nikolai Dostal ning tegu on 11-osalise sarjaga. Sari on väga korralikult, et mitte öelda ameerikalikult tehtud. Vaatamine tekitas aga kaksipidiseid tundeid, ühest küljest oli tegu korraliku meelelahutusega, teisalt aga pesuehtsa propagandaga. Omamoodi naljakas tundus, et soomlased seda juba teist korda näitavad otsast peale (tõsi, siin ei ole tegu Talvesõjaga). Trahvipataljoni liikmed justkui oleksid inimesed, nad pole nii puhtad kui kodusõja kangelaste filmides, kuid ikkagi. Näiteks Antony Beevori raamatute valguses tundub küll üsna jabur osa, kus väeosas on üks vägistaja ja kõik ülejäänud ta hukka mõistavad. Vabal hetkel ikka Puškin ja kirik. Huvitav, millise vastukaja saaks sari Eesti kanalitel näidates? Ilmselt oleks kommentaariruum kohe sõimu täis. Kas ta on rohkem propaganda kui vastavad briti või ameerika sarjad-filmid-raamatud? Vaevalt küll, mõelgem vaid Alistair MacLeani raamatutele, "Räpasele tosinale" jt samalaadsetele üllitistele. Eks meilgi on patriootilise propaganda žanr taas ärkamas, Nüganeni katsetusest "Detsembrikuumuseni". Muide, omapärane detail on see, et stsenarist on Eduard Volodarski, kes tegis eestlastele "Jüri Rummi".
Huvitav, milline oleks sel juhul kirjastuse roll? Või kuhu jäävad need käsikirjad, mis räägivad lastele Sinimägedest, metsavendadest jms? Ajalugu, see on üks keeruline asi...

Veikko Huovinen surnud

Pühapäeval suri Veikko Huovinen, üks soome tuntumaid kirjanikke. Paljud tema teosed on tõlgitud ka eesti keelde, mh "Havukka-aho mõtleja" (1959 LR-is), "Koeraküüne lõikaja", Stalini-teemaline paroodia "Onu Joss" ning Tänapäev avaldas mullu tema novellide ning lühijuttude valimikku "Silguvorm Jeesusele". Huovinen oligi tuntud peamiselt meisterliku lühijuttude kirjutajana, aga klassikasse kuuluvad ka mitmed romaanid. Eriti hinnatakse "Havukka-aho mõtlejat", mille peategelasest Konsta Pylkkösest on ilmunud ka muid lühemaid ja pikemaid tekste. Teiseks Huovise populaarseks tööks on irooniline sari ajaloo suurkujudest (Stalin, Hitler ja Peeter Suur). Veikko Huovinen oli 82-aastane.

Olgu ka öeldud, et eestikeelne "Silguvorm Jeesusele" müüs väga nirusti. Niipalju siis hää kirjanduse propageerimisest :)

Lahkus Vladimir Beekman

Eile suri üks tuntumaid tõlkijaid Vladimir Beekman (s 1929), kes on kõige tuntum ilmselt oma Lindgreni-tõlgetega. Peale selle jõudis ta ka ise kirjutada rea raamatuid ning oli aastaid Kirjanike Liidu esimees.
Mullu avaldasime tema mälestusteraamatu "Alles see oli..." ning parajasti on töös Aatomiku-lugude uus väljaanne. Raamatud jäävad...

Hiina laevastik Tallinna all

Kui praegu raamatupoodides ringi vaadata, siis on näha, et järjekordne Hiina laevastik on saabunud. Ehk siis kohale on jõudnud uus ports Hiinas trükitud läbivalt värvipiltidega raamatuid. September on üks peamisi Hiinas trükitavate raamatute saabumise kuid. Tänavu on nende raamatute puhul taas kord märgata tõsist ideede puudust, sest nagu näha, samad teemad pidevalt korduvad. Nii võib lettidel näha taas 3-4 üsna sarnast raamatut mütoloogia ajaloost, arhitektuurist, joogast jne. Aasta-paari eest tõusval turul polnudki selles midagi erilist, kuid praegu on müük langenud ja Hiinas trükitavatel raamatutel on suuremad tiraažid (tavapärase 1000 asemel pigem 2000-3000), siis on konkurents karm. Kuna neid Hiina raamatuid tuleb aga üsna varakult tegema hakata, sageli isegi enam kui aasta ette, siis ilmselgelt ei osanud kirjastused ette näha probleemi, kuidas need aasta hiljem ehk praegu maha müüa. Nii et ilmselt ilmub ka Hiinas trükitud raamatuid järgmisel aastal märksa vähem.
Teisest küljest on üha sagedamini näha, et kuna paljude raamatute puhul ei julge kirjastused endist tiraaži teha ja trükitakse vähem, siis raamatute hind tõuseb selgelt. Langeval turul on see küll pisut absurdne, aga pole imestada. Näiteks jäi silma see uus 400 lk raamat, mis maksab 400 krooni: link või see 288lk, mis sama kallis. Kahtlemata on sellisel juhul kõige raskemas seisus mahukad välismaa ilukirjanduse tõlked, nii et kvaliteetilukirjanduse ilmumine väheneb.

Ja eraldi väärib märkimist odavraamatute hinnaralli. Kui veel aasta-paari eest oli tavaliselt raamatupoes korraga ehk 1 või 2 allahindluskampaaniat, siis nüüd on pidevalt pikad kampaaniariiulid ja pole imestada, kui korraga teevad nö allahindlust 4-5 kirjastust. Kirjastused teevad seda paisuvate ladude vähendamise ja kiirema rahalaekumise nimel, kuid samas võib see ka olla oma oksa saagimine, sest inimesed võivadki paljude asjade puhul jääda ootama allahindlust. Selle vastu siis omakorda kirjastused vähendavad tiraaže ja tekib veel üks nõiaring.
Kuid ei saa ka öelda, et enam üldse midagi ei loetaks ega ostetaks...

Eelteade: "Eesti ajalugu" ilmub novembris

Tööd on sealmaal, et võib välja hõigata uudise ühe meie selle sügise peateose kohta: Seppo Zetterbergi "Eesti ajalugu" ilmub novembris. Praegu käivad raamatuga viimased korrektuuri- ja muud trükieelsed tööd.
Raamat tuleb suur, formaadis 168 x 240, kõva köide ümbrisega ning 672 lehekülge. See on hetkel ainus kaasaegne ja mahukas ühes köites Eesti ajaloo üldkäsitlus. Raamat on läbivalt illustreeritud fotode, jooniste ja kaartidega.
Täpsem ilmumispäev ja hind selgub oktoobris.

Saab veel rohkem raamatuid trükkida

Septembri keskel avati Tartus ametlikult Greifi trükikoja uus hoone. Kuna suur(em) osa meie raamatutest trükitakse seal, käisime samuti uudistamas. Pildil on uus Jaapani trükimassin, mis vist maksis 25 miljonit, kui ma õieti mäletan. Jääb vaid loota, et keegi need trükitud raamatud siis ära kah ostab :)

Septembris ilmumas ja natuke numbreid

Septembris ilmuvatest raamatutest on müüki jõudnud Unesco maailmapärandi raamat, millest juba oli juttu. Lisaks sellele jõudis juba augusti lõpul müüki pildialbum "Elektriraudtee Eestimaal", mis räägib elektriraudtee ajaloost alates 1924. aastast - raamat on ca 125 huvitavat fotot ja asjalikud tekstid. Järgmisel nädalal peaks ilmuma üks sügisesi "ilmkärakaid" ehk William E. Deali "Jaapan keskajal ja uusajal", mis on mahukaim eales eesti keeles ilmunud Jaapani ajalugu ja kultuuri käsitlev raamat (710 lehekülge). Seejärel on ilmumas noorteromaanide sarjas Ketlin Priilinna "Mustlasplikad", mis räägib tüdrukutepundi seiklustest Inglismaal. Tänasest jõuab müügile Mihheil Saakašvili ja Raphael Glucksmani raamat "Teemaks on vabadus", mis räägib Gruusia sõjast, presidendist ja Gruusia olukorrast laiemalt.
Kuu keskel ilmub Jennie Hardingi "Ravimtaimed", mis on 320-leheküljeline ülevaade kõige tunnustatumatest ravimtaimedest. Värvitrükis raamatus on eri taimedest kergemaks tundmiseks mitu fotot; soovituslikud tabelid, millist taime millise häda vastu kasutada ja õpetused ohutuks kasutamiseks. Kuu keskel ilmub ka raamat "Baarilood", mis on pisut omamoodi raamat, sest seal pakutakse välja paarsada teemat, mille üle seltskonnas vaielda (a´la kas sa loobuksid pigem šokolaadist või juustust, kas surmanuhtlus peaks kehtima jne).
Eesti ilukirjandusest on veel ilmumas Aimeé Beekmani uus romaan "Ulavere", mis räägib ühe perekonna probleemidest.
Kuu lõpus ilmub teatmeteos "Väike arhitektuurileksikon", mis nimest hoolimata pole tegelikult üldse nii väike, vaid üsna põhjalik. Ca 350-leheküljeline raamat on ohtralt illustreeritud ning selle on üle toimetanud hulk kohalikke spetsialiste. Võrreldes sarnaste varem ilmunud raamatutega on selle plussiks geograafiline ulatus, sest ei keskenduta ainult niigi teada-tuntud õhtumaade arhitektuurile, vaid eraldi peatükid on ka Araabia, Aasia jt piirkondade kohta.
Kuu lõpus ilmub ka täiesti teiselt planeedilt raamat "Kosmiline energia", mis õpetab inimestele kosmilise energia jõudu kasutama. Muuhulgas õpetatakse tegema küllusepihustit :)

Numbritest aga seda, et võrreldes möödunud aastaga pidavat Eestis olema ilmunud 10 % vähem raamatuid. See number on pisut petlik, sest teisel poolaastal on langus kiirenenud ja augustis oli juba ligi 30%. Kirjastusi tuleb aga ka langeval turul üha juurde, nii otsustas nt Maire Aunaste kirjutada uue raamatu ja anda selle ise välja. Põhjused lihtsad - eelmine raamat oli äärmiselt menukas, müüs kuuldavasti ca 15000 eksemplari ja ilmselt tekkisid "küsimused" kasumi jagamisega. Kui aga ise müüa 15 000 eksemplari, võib sellega miljonäriks saada küll. Jõudu tööle, kaasprominendid :)

Ilmus UNESCO maailmapärandi kõige põhjalikum teejuht

Täna ilmus lõpuks ometi “Maailmapärand. Erakordsete paikade täielik teejuht”. See on liialdamata kõige põhjalikum raamat, mis seni UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud vaatamisväärsuste kohta ilmunud. Selle poolest ei ole raamat ainulaadne mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Põhjalikkuse- ja täpsusetaotlus tegi “Maailmapärandi” eestindamisest omal moel põneva ja keerulise protsessi. Tekst oli juba tõlgitud, toimetatud ja küljendatudki, aga UNESCO spetsialistid töötasid hoolsasti ja saatsid peaaegu iga päev uut, täpsustatud informatsiooni, mis tuli samuti tõlkida, toimetada ja juba olemasolevasse teksti integreerida. Maailmapärandi nimistu ei ole ju püsiv: pidevalt lisatakse sellesse uusi vaatamisväärsusi; selles juba nimetatud paigad muutuvad ja vahel ilmneb nende kohta varem teadmata ajaloolisi fakte. Aeg-ajalt arvatakse mõni paik nimistust ka välja. UNESCO peasekretäri Koïchiro Matsuura sõnul teeb just nimekirja avatus sellest nii tundliku ja köitva instrumendi. Ja nõnda tunduski vahel, et see raamat ei saa küll kunagi valmis.

Lõpuks siiski sai. Paikasid, mida raamatus kirjeldatakse, on 878. Just nii palju oli neid UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud 2009. aasta märtsi seisuga. Ühtede kaante vahele kokku panduna annavad need hoolikalt välja valitud kohad värvika ülevaate meie planeedi ajaloo põhietappidest, olulistest bioloogilistest ja ökoloogilistest protsessidest, Maa bioloogilisest ja kultuurilisest mitmekesisusest, loodusnähtustest, inimese loomegeniaalsusest ja suhetest loodusega, inimasustuse kujunemisest ja paljust muust. Kõikehõlmavuse ja mitmekülgsuse poolest võiks “Maailmapärandit” nimetada entsüklopeediliseks teoseks.

Ent kuidas raamatule aluseks olev maailmapärandi nimistu üldse loodi ja mida see endast täpsemalt kujutab? Koïchiro Matsuura sõnadega: “Viiskümmend aastat tagasi ujutati Aswāni kõrgpaisu ehitamise tõttu üle suur osa Niiluse orust, kus asusid paljud muistse Nuubia aarded, sealhulgas Abu Simbeli templid. Teades, et ohustatud templid ja taiesed on midagi palju enamat kui lihtsalt rahvusliku huvi ja uhkuse objektid, algatas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon (UNESCO) esimese rahvusvahelise päästekampaania. Koondati raha ja asjatundjaid, et need monumendid lahti võtta ja uues asupaigas taastada. UNESCO üleskutse päästa maailma ühe rikkama ja vanema tsivilisatsiooni tõeliselt silmapaistvad mälestised aitas kogu planeedi inimestel mõista kultuuripärandi kõikehaaravat mõõdet. Nõnda triumfeeris tehnika enneolematu vägitegu; pealegi aitas see ülimalt edukas kampaania sillutada teed põhjapanevale arusaamale, mis tähendus on inimkonna ühisel pärandil, nagu rõhutab UNESCO koostatud ja selle liikmesriikide poolt 1972. aastal vastuvõetud “Maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon”.

Selle, üldiselt “Maailmapärandi konventsioonina” tuntud rahvusvahelise lepingu on praeguseks ratifitseerinud 186 riiki ja kuulsasse maailmapärandi nimekirja kuulub nüüd 878 paika meie planeedi 145 riigis. Nimekirja on kantud maailma kõige kuulsamaid paiku nagu muistsete nabatealaste Petra linn Jordaanias, legendaarne Ateena akropol, Austraalia Suur vallrahu, Peruu “inkade kadunud linn” Machu Picchu ja Tšiili Rapa Nui rahvuspargi päratult suured moai’d (kivipead). Peale kuulsate paikade on nimekirjas ka palju vähem tuntud kohti, näiteks Kreeka Meteora kloostritega kroonitud kaljutipud ja “draakon”, kelle kodu on Indoneesia Komodo rahvuspark.”

Niivõrd mahukas ja mitmekülgses teoses orienteerumine ei ole muidugi naljaasi. Ometi on raamatut püütud teha nii lugejasõbralikuks ja hõlpsasti käsitsetavaks kui võimalik. Lisaks kasutamisõpetusele leiab raamatust kaks tähestikregistrit; üks on koostatud riikide, teine maailmapärandi paikade järgi. Kõik maailmapärandi paigad on näidatud ka suurtel mandrikaartidel.

Kõik artiklid on üles ehitatud sarnase loogika põhjal ja koosnevad kaheksast osast: paiga ametlik nimevorm UNESCO järgi; selle asukoht (riik); asukohakaart; ajaskaala (näitab, millal paik UNESCO nimekirja kanti); värvikood (punane osutab, et tegu on kultuurimälestisega, roheline tähistab loodusmälestist, sinine aga kultuuri- ja loodusmälestist); lähtekriteeriumid (mis kriteeriumide alusel paik UNESCO nimekirja kanti); põhitekst (iga paiga põhikirjeldus); lisainformatsioon (huvitavad üksikasjad). Artiklid on järjestatud kronoloogiliselt, lähtudes aastaist, millal paigad maailmapärandi nimistusse lisati. Raamat algab Galápagose saartega Ecuadoris (1978) ja lõpeb Al-Hijri arheoloogiamälestisega Saudi Araabias (2008). Koos tekste täiendava rohkem kui 650 värvifotoga kujutab “Maailmapärand” endast ainulaadset teejuhti meie planeedi kultuuri- ja loodusaarete juurde.

Siin ka üks tüüpiline sisukülg: