Homme hommikul algab järjekordne Frankfurti raamatumess. Jah, Frankfurti mess on endiselt maailma suurim, aga mida siis oodata või mis on tänavu teisiti?
Peakülaline on Hiina. Ehk siis näha on palju plakateid Hiina autorite raamatutega, millest valdavat osa me ei tea. Ei saagi teadma, kuigi nii mõndagi ehk isegi võiks. Ei saa, sest ei loeta.
Eesti kirjastajaid on tänavu minemas ligi poole vähem kui mullu. Põhjuseid pole raske arvata.
Kahtlemata on endiselt kõik kohad täis kahtlaste vorstikeste müüjaid. Kahtlemata paneb apfelwein endiselt kõhu valutama. Korralikult söömise asemel istud mingil kahtlasel vastuvõtul või presentatsioonil tikuvõileibade taga. Neljapäeva õhtu ammu ammendunud ja overpriced Kuuba baaris, reede hommikul pooletunnisele kohtumisele kirjastusega, kellega sa ei pidanud enam kunagi kohtuma. Inimesi, keda tead pikki aastaid nägupidi, aga muidu ei tea isegi seda, mis mandril ta elab. Vanu sõpru igalt mandrilt peale Antarktika, kes kord aastas mäletavad, et olete kunagi sama raamatu oma keeltes välja andnud. Sähvatused, kui tõesti leiad midagi huvitavat või vähemalt otsitut.
Kahtlemata on sakslased kõik kohad täis kleepinud Herta Mülleri plakateid ja enamik välismaa kirjastajaid uhkustavad sellega, et nemad on kunagi teda avaldanud. Lootuses, et Nobel ehk lõpuks ka hoogustab pisut tema teoste mitte just väga head müüki.
Kindlasti on palju raamatuid ka Obamast ja Michael Jacksonist. Eesti keeleski pidi ilmumas olema veel vähemalt 2 Jacksoni-raamatut.
Endiselt on eestlaste põhihuvi anglo-ameerika ja skandinaavia kirjastuste ja raamatute suhtes. Mõnevõrra vähem saksa ja prantsuse, ehk ka vene... teiste vastu juba palju vähem.
Kuid tänavu ei osteta kindlasti kaugeltki nii palju kokku Hiinas trükitavate pildiraamatute õiguseid. Aga pisut ikka.
Ja ikka kõik pärivad üksteiselt, kas nad midagi väga põnevat leidnud on ja siis mõned teevad kavala näo, mõned põhjusega, mõned niisama, või teised ütlevad, et mess on sama keskmine nagu alati.
Ikka tuleb mõni üksik filipiini, zimbabwe või läti kirjastaja ja vaatab ka eestlaste raamatuid. Paljud ka viisakalt kuulavad, ükski suur ilmselt taas ei huvitu millestki. Või palub viisakalt saata raamatu ja siis kaob. Võiks valetada ja öelda, et Sofi Oksanen on eesti kirjanik. Aga nad vist saavad aru.
Klatšitakse ja järeldatakse, et vahepeal nagu ei ostetaks midagi, aga samas midagi ikka ostetakse. Üritakse teada, kas konkurentidel mõni hea mõte, mida ise haltuura korras ja varem valmis teha.
Massiliselt häid raamatuid ei leita, aga mõned mõtted siiski saab. Frankfurt kui üsna mõttetu linn, aga samas koht, mis on nädalajagu kirjandusest pungil.
Sellised messid ongi.
Posts
No comments:
Post a Comment