Täna mainiti kahes erinevas lõigus OP-is, et "inimesed laenavad raamatukogust kõige rohkem eneseabikirjandust" (Ü. Saaremäe) ning "inimesed ostavad ja loevad kõige rohkem eneseabiraamatuid" (K. Kesküla).
Millest selline jutt? See on lihtsalt stereotüüp, mis ei vasta tõele.Kui üksikud erandid välja jätta, siis eneseabikirjandus on pigem langev trend.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
Kõrv tabas sama asja, aga kuna jälgisin saadet ühe silma-kõrvaga, siis arvasin, et sain valesti aru ja kavatsesin just täna kordust vaadata.
ReplyDeleteHuvi pärast vaatasin üle ka kaupluste ja Urrami rmtkogude edetabelid, aga...
Või äkki on mingid supermarketite müügitabelid siis eneseabi täis? Ei tea:)
Aga Apollo aasta edetabelis on ju 3. ja 4. kohal vastavalt Byrne'i "Saladus" ja Vainu "Kõige tähtsam küsimus", neid võib küll eneseabiraamatuteks pidada. Järgnevad veel mõned rahvaravitsemise käsiraamatud ja kokaraamatud - needki peaaegu eneseabi ju.
ReplyDeleteRaamatukogude edetabelis tõesti konkreetset eneseabiraamatut ei leia, aga arvuliselt (st erinevaid nimetusi) laenutatakse küll metsikult, järjekorrad populaarsematele teostele on üsna pikad. Küllap seda edetabelitesse mittesatuumist põhjendab ka see, et eneseabikirjanduse eksemplaarsus on raamatukogudes ilukirjanduse omast väiksem - aga erinevaid teoseid on muidugi väga palju.