Trahvipataljon: kõrvalepõige filmimaailma

Soome Yle 1 näitab juba teist korda viimaste aastate üht enim tähelepanu äratanud vene sarja "Shtrafbat", mis räägib ühe trahvipataljoni käekäigust II MS ajal. Režissööriks on tuntud vene lavastaja Nikolai Dostal ning tegu on 11-osalise sarjaga. Sari on väga korralikult, et mitte öelda ameerikalikult tehtud. Vaatamine tekitas aga kaksipidiseid tundeid, ühest küljest oli tegu korraliku meelelahutusega, teisalt aga pesuehtsa propagandaga. Omamoodi naljakas tundus, et soomlased seda juba teist korda näitavad otsast peale (tõsi, siin ei ole tegu Talvesõjaga). Trahvipataljoni liikmed justkui oleksid inimesed, nad pole nii puhtad kui kodusõja kangelaste filmides, kuid ikkagi. Näiteks Antony Beevori raamatute valguses tundub küll üsna jabur osa, kus väeosas on üks vägistaja ja kõik ülejäänud ta hukka mõistavad. Vabal hetkel ikka Puškin ja kirik. Huvitav, millise vastukaja saaks sari Eesti kanalitel näidates? Ilmselt oleks kommentaariruum kohe sõimu täis. Kas ta on rohkem propaganda kui vastavad briti või ameerika sarjad-filmid-raamatud? Vaevalt küll, mõelgem vaid Alistair MacLeani raamatutele, "Räpasele tosinale" jt samalaadsetele üllitistele. Eks meilgi on patriootilise propaganda žanr taas ärkamas, Nüganeni katsetusest "Detsembrikuumuseni". Muide, omapärane detail on see, et stsenarist on Eduard Volodarski, kes tegis eestlastele "Jüri Rummi".
Huvitav, milline oleks sel juhul kirjastuse roll? Või kuhu jäävad need käsikirjad, mis räägivad lastele Sinimägedest, metsavendadest jms? Ajalugu, see on üks keeruline asi...