Algas Helsingi raamatumess

Täna (neljapäeval) algas Helsingi raamatumess. Helsingi messi probleem on see, et üritus toimub vaid nädalake pärast Frankfurti. Pärast maailmamessilt naasmist on toss alati piisavalt väljas, et pole Helsingi messile eriti kippunud. See aasta õnnestus end kokku võtta ja esimest korda ära käia. Üldmulje: kirjastajale võrdlemisi ebaoluline, publiku jaoks hea korraldusega ja meeldiv üritus. Kirjastajale on ta vähetähtis, sest peale soomlaste kellegagi eriti kohtuda pole, niisiis vaatad järjest raamatuid läbi ja loodad leida mõne idee, mida ehk kõrva taha panna. Peamiselt siin müüakse raamatuid ja kohtutakse autoritega, pole Frankfurti moodi kirjastajatevahelist tööd. Kadedustäratav oli aga publiku huvi, st kuidas inimesed tõesti istuvad ja kuulavad, kuidas räägitakse kirjandusest, isegi suhteliselt marginaalsetel teemadel (ok, väiksematel laval oli siiski ka alla 10 kuulajaga üritusi), aga ikka nad tulevad. Nagu "välismaal". Selleni on Eestis veel pikk-pikk maa...
Kas soomlastel midagi uut ja ülihuvitavat? Ausalt öeldes mitte väga. Tugevat keskmist on, aga sellest Eestis ei piisa. Soomlaste endi jaoks on viimase aja kõmulisimad raamatud mitteilukirjandusest, Paavo Lippose mälestuste I osa, liftifirma Kone asutaja Herlini poja kirjutatud šokeerivad mälestused oma isast ning Soome Kaitsepolitsei SUPO ajaloost rääkiv "Ratakatu 12", mis aga mõlemad on liiga spetsiifilised et Eestis laiemale publikule huvi pakkuda. Kaitsepolitsei raamatus on ühtteist ka Eestist, aga mitte kuigi palju, nii et loobusime selle avaldamise plaanidest. Ilukirjanduses on uued tähelepanu äratanud romaanid nii Tervol, Hotakaisel, Raittilal kui teistel tavapärastel kahtlusalustel, kuid ilmselt need eesti keeles siiski ei ilmu. Veidrustest tasuks mainida Sauli Niinistö ehk ilmselt tulevase presidendi uue abikaasa Jenni Haukio luulekogu "Sinä kuulet sen soiton". Vanusevahe on neil 30 aastat - 29, kui päris täpne olla. (Vanus võib olla küll kõigest number, aga see on kuradi suur number!)
Muidu ei huvitaks see ilmselt suurt kedagi, kuid ajakirjandus tahab teada kõike noorest naisest, kes ei soovi ajakirjandusega üldse suhelda. Tema luulekogu esitlust nimetati "kõigi aegade kõmulisemaks luulekogu esitluseks Soomes", sest ruum oli pungil ajakirjanikest ja kaameratest. Preili aga oli ka seal äärmiselt napisõnaline. Ja huvitav fakt asja juures on see, et raamat ise trükiti Eestis.
Pasilas toimuva messi täpsem kava ja kontaktid siin.