Ilmus UNESCO maailmapärandi kõige põhjalikum teejuht

Täna ilmus lõpuks ometi “Maailmapärand. Erakordsete paikade täielik teejuht”. See on liialdamata kõige põhjalikum raamat, mis seni UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud vaatamisväärsuste kohta ilmunud. Selle poolest ei ole raamat ainulaadne mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas.

Põhjalikkuse- ja täpsusetaotlus tegi “Maailmapärandi” eestindamisest omal moel põneva ja keerulise protsessi. Tekst oli juba tõlgitud, toimetatud ja küljendatudki, aga UNESCO spetsialistid töötasid hoolsasti ja saatsid peaaegu iga päev uut, täpsustatud informatsiooni, mis tuli samuti tõlkida, toimetada ja juba olemasolevasse teksti integreerida. Maailmapärandi nimistu ei ole ju püsiv: pidevalt lisatakse sellesse uusi vaatamisväärsusi; selles juba nimetatud paigad muutuvad ja vahel ilmneb nende kohta varem teadmata ajaloolisi fakte. Aeg-ajalt arvatakse mõni paik nimistust ka välja. UNESCO peasekretäri Koïchiro Matsuura sõnul teeb just nimekirja avatus sellest nii tundliku ja köitva instrumendi. Ja nõnda tunduski vahel, et see raamat ei saa küll kunagi valmis.

Lõpuks siiski sai. Paikasid, mida raamatus kirjeldatakse, on 878. Just nii palju oli neid UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud 2009. aasta märtsi seisuga. Ühtede kaante vahele kokku panduna annavad need hoolikalt välja valitud kohad värvika ülevaate meie planeedi ajaloo põhietappidest, olulistest bioloogilistest ja ökoloogilistest protsessidest, Maa bioloogilisest ja kultuurilisest mitmekesisusest, loodusnähtustest, inimese loomegeniaalsusest ja suhetest loodusega, inimasustuse kujunemisest ja paljust muust. Kõikehõlmavuse ja mitmekülgsuse poolest võiks “Maailmapärandit” nimetada entsüklopeediliseks teoseks.

Ent kuidas raamatule aluseks olev maailmapärandi nimistu üldse loodi ja mida see endast täpsemalt kujutab? Koïchiro Matsuura sõnadega: “Viiskümmend aastat tagasi ujutati Aswāni kõrgpaisu ehitamise tõttu üle suur osa Niiluse orust, kus asusid paljud muistse Nuubia aarded, sealhulgas Abu Simbeli templid. Teades, et ohustatud templid ja taiesed on midagi palju enamat kui lihtsalt rahvusliku huvi ja uhkuse objektid, algatas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon (UNESCO) esimese rahvusvahelise päästekampaania. Koondati raha ja asjatundjaid, et need monumendid lahti võtta ja uues asupaigas taastada. UNESCO üleskutse päästa maailma ühe rikkama ja vanema tsivilisatsiooni tõeliselt silmapaistvad mälestised aitas kogu planeedi inimestel mõista kultuuripärandi kõikehaaravat mõõdet. Nõnda triumfeeris tehnika enneolematu vägitegu; pealegi aitas see ülimalt edukas kampaania sillutada teed põhjapanevale arusaamale, mis tähendus on inimkonna ühisel pärandil, nagu rõhutab UNESCO koostatud ja selle liikmesriikide poolt 1972. aastal vastuvõetud “Maailma kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon”.

Selle, üldiselt “Maailmapärandi konventsioonina” tuntud rahvusvahelise lepingu on praeguseks ratifitseerinud 186 riiki ja kuulsasse maailmapärandi nimekirja kuulub nüüd 878 paika meie planeedi 145 riigis. Nimekirja on kantud maailma kõige kuulsamaid paiku nagu muistsete nabatealaste Petra linn Jordaanias, legendaarne Ateena akropol, Austraalia Suur vallrahu, Peruu “inkade kadunud linn” Machu Picchu ja Tšiili Rapa Nui rahvuspargi päratult suured moai’d (kivipead). Peale kuulsate paikade on nimekirjas ka palju vähem tuntud kohti, näiteks Kreeka Meteora kloostritega kroonitud kaljutipud ja “draakon”, kelle kodu on Indoneesia Komodo rahvuspark.”

Niivõrd mahukas ja mitmekülgses teoses orienteerumine ei ole muidugi naljaasi. Ometi on raamatut püütud teha nii lugejasõbralikuks ja hõlpsasti käsitsetavaks kui võimalik. Lisaks kasutamisõpetusele leiab raamatust kaks tähestikregistrit; üks on koostatud riikide, teine maailmapärandi paikade järgi. Kõik maailmapärandi paigad on näidatud ka suurtel mandrikaartidel.

Kõik artiklid on üles ehitatud sarnase loogika põhjal ja koosnevad kaheksast osast: paiga ametlik nimevorm UNESCO järgi; selle asukoht (riik); asukohakaart; ajaskaala (näitab, millal paik UNESCO nimekirja kanti); värvikood (punane osutab, et tegu on kultuurimälestisega, roheline tähistab loodusmälestist, sinine aga kultuuri- ja loodusmälestist); lähtekriteeriumid (mis kriteeriumide alusel paik UNESCO nimekirja kanti); põhitekst (iga paiga põhikirjeldus); lisainformatsioon (huvitavad üksikasjad). Artiklid on järjestatud kronoloogiliselt, lähtudes aastaist, millal paigad maailmapärandi nimistusse lisati. Raamat algab Galápagose saartega Ecuadoris (1978) ja lõpeb Al-Hijri arheoloogiamälestisega Saudi Araabias (2008). Koos tekste täiendava rohkem kui 650 värvifotoga kujutab “Maailmapärand” endast ainulaadset teejuhti meie planeedi kultuuri- ja loodusaarete juurde.

Siin ka üks tüüpiline sisukülg: