Kõigi aegade raamatuesitlus

Raamatuesitlus, mis see õieti on? Teoreetiliselt on see mõeldud nii: valitakse koht, saadetakse kutsed laiali, ostetakse süüa ja juua või tellitakse catering ning loodetakse, et autor jääb rahule ja ajakirjanikud tulevad kohale ja pärast kirjutavad. Praktiliselt siiski mitte nii väga.
Viimasel ajal on esitlus natuke kaduv žanr. Esiteks vist see, et iga asja pärast inimesed kohale ei jookse. Üks meie meeldejäävamaid esitluse toimus üsna meie tegevuse alguses, see oli vist 2000. aastal. Meil ilmus Venedikt Jerofejevi raamat "Moskva-Petuški" ning esitlus toimus Tallinn-Paldiski elektrirongis. Meil oli kinni pandud terve vagun (puitpinkidega ikka) ja kaasavõetud söögi-joogikraam oli laotatud pinkidele. Küll seal oli jubedaid asju, portvein 777, vobla ning seened jms. Ott Arderil oli parajasti kaine periood, ta palus ainult nuusutada anda. Juku-Kalle viis maki vedurijuhi juurde ja too lasi läbi valjuhääldi meile muusikat, mille peale mõned entusiastlikumad tantsisid ümber posti. Kui siis rong vahepeal Kloogal või kuskil peatus, siis inimesed perroonil vaatasid ammulisui, mis soodom ja gomorra vagunis toimus. Pärast väikest jalutuskäiku Paldiski peatänaval pöörasimegi tagasi. Järgmine hommik tuli üsna raskelt. Üritan sellest mõne pildi siia juurde leida vanast "fondist".
Peab ütlema et teised esitlused ongi jäänud mõnevõrra kahvatumaks, kuigi seda on toimunud nii Pika Hermanni tornis kui kus kõikjal veel.
Piinlikuim üritus on kahtlemata olnud see, kui esitlesime korraga kahte prantsuse raamatut koostöös Prantsuse kultuurikeskusega. Raamatud oli Julia Kristeva "Jälestuse jõud" ja Milan Kundera "Teadmatus". Kuigi tegelikult pole nad ju prantslased, vaid bulgaarlanna ja tšehh. Kutseid oli välja saadetud oma 60-70. Suupisteid oli vaagnate kaupa. Veini oli kultuurikeskus toonud mitu kasti (ja mis kõige hullem, ettekandja oli need juba kõik lahti teinud). Tulemus? Kohale tuli kirjastusest 5 inimest, kultuurikeskusest 2 ja peale selle veel kaks. Ja sellest ajast on üha rohkem tunne, et esitlustel pole mõtet. Ajakirjanikud tulevad kohale üha vähem, sest vajaliku info saab ju kätte ka meili teel ja milleks siis ikka pingutada. Nii et viimasel ajal teeme esitlusi ainult siis, kui oleme kindlad, et rahvast ikka tuleb. Aga vahel ikka eksime.