Mõned perverssed raamatuideed

Täna, 16. märtsil, hakkab kohus Joseph Fritzli üle. See on see austria pervert, kes otsustas ühel päeval, et täna ta paneb oma tütre keldrisse luku taha ja teeb talle seitse last või mis ta nüüd oligi. No võiks vabalt jätta Õhtulehe ja Elu24 teemaks, aga ei. Asi on selles, et härra Fritzl kirjutab RAAMATUT, mida tema advokaat juba pakub kirjastustele. Ja samas on teada, et tütar pidas vangistuse ajal PÄEVIKUT, millele kah press ja kirjastused tormi jooksevad (aga tema ei kirjutanud õnneks seda avaldamise jaoks ja ilmselt see ei ilmu, vähemalt lähiajal). Jääme huviga ootama, kas need kunagi ka eesti keeles ilmuvad. Muide, teisest vangistatust Natascha Kampuschist ilmus tänavu eesti keeles juba tervelt kaks raamatut ja saksa keeles olevat ilmumas ka pr Kampuschi enda "kauaoodatud" pihtimus. Milles on Fritzli ja Kampuschi erinevus, ühed ohvrid ju mõlemad? Preili Kampusch jõudis avalikkuse ette, ta on kena ja on jaganud intervjuusid ja on kõike arvestades võrdlemisi selge jutuga ning meediale ta meeldib. Praegu on tal juba televisioonis oma vestlussaade. Fritzli tütar on aga olnud suletud meedia eest, mis teeb meedia janu temaga seotud materjalide järgi kirjeldamatult suuremaks (pealegi veel 7 last ja kõik muu). Fritzli puhul on negatiivne kangelane elus ja läheb kohtu alla, Kampuschi vangistaja sai surma ja seetõttu sai elusolijatest kõige negatiivsemaks tegelaseks tema ema, kellega Kampusch ei pidavat eriti suhtlema (suures osas seetõttu, et ema kirjutas temast raamatu, mida nimetatakse saksa meedias "raamatuks, mida poleks pidanud kunagi avaldama"). Kampusch teatas oma advokaadi kaudu, et ta ei soovi, et teised tema juhtumist kirjutaks ja ta ise pole veel otsustanud, kas hakkab kirjutama. Pealegi tegi tema ema mullu läbi keerulise kohtuprotsessi, kus endine kohtunik taotles luba ta tsiiivilhagiga kohtusse anda oma tütre röövis osalemise eest. Nimelt leiti emalt album, mis sisaldas tütrest väiksena tehtud pornofotosid. Kuna mingeid paremaid tõendeid ei leitud ja tütar vaikis, võitis kohtus ema.

Eestis nii kõmulisi asju reeglina ei ilmu (ma mõtlen originaale, mitte tõlkeid, mida oleme ka meie mõned avaldanud). Viimasest ajast meenub ehk vaid Ekspressi poolt avaldatud inimsööja naise lugu, mis vist müüs hästi. Vangid kirjutavad üsna sageli, aga enamasti neid ei avaldata - lood on sageli sellest, kuidas nad on ilmsüüta ohvrid või siis kahetsuslikud pihtimused. Vang on üsna ideaalne kirjanikutoormik, on materjali ja aega ning katus pea kohal, mille üüri maksmise pärast ei pea tööle minema.
Teada on ka see, et näiteks tuntud retsidivist Jüri Mosin on kirjutanud 1000-leheküljelised memuaarid, aga need olevat täis eneseõigustust, nii et loodetavasti suudavad kirjastajad vastu panna ahvatlusele neid avaldada. "Pealtnägijas" neid korra näidati, aga pärast pole kuulda olnud. Omal ajal tegi just Pealtnägija bestselleriks mingi Saaremaa pensionäri mälestused, kes oli pidanud "arveraamatut" oma naistutvuste kohta ja ühtlasi trükkis ära nendes tehtud aktifotod. Oli ikka märkimisväärselt jõle raamat.
Väidetavalt olevat ka Giovanni Sposato pakkunud kunagi paarile kirjastusele oma elulugu, aga kirjastajad ei julgenud. Meie kaalusime kunagi Aleks Lepajõe raamatu avaldamist, aga see jäi soiku - raamat on muide ilmunud Soomes, aga eesti keeles mitte. Meenutagem, et Lepajõe jäi vahele Helsingis toime pandud juveelirööviga. Mees pandi vangi ja juveele ei leitud. Raamatus sellest ei räägitud, aga kuuldavasti (seda rääkis röövi uurinud politseinik mingites mälestustes) olnud Lepajõe ka vanglas lobiseja, rääkis oma kongikaaslasele välja juveelide asukoha, too võttis need sealt ära ja ostis selle eest võistlushobuse. Raamat on mõnevõrra ilustatum lugu.
Nii et jääme ootama ka Toomas H. Liivi/Meola, Vändra Aveli, Farmi-Gabrieli jt nüüdiskangelaste meenutusi. Ehk umbes siit see piir läheb, mida avaldada ja mida mitte.