Krimikirjanduse hetkeseisust ja natuke naistekatest

ENSV lõpus ja krooni esimestel päevadel tõlgiti tohututes kogustes krimkasid. Mäletate neid valdavalt jõledate kaanekujundustega närusele paberile tihedas kirjas trükitud kapsaid? Tollal müüdi neid kümme või mitukümmend korda rohkem kui praegu ning mitmed kirjastused said sellega jalad alla (ehkki mitmed neist on juba ka kadunud). Suurimad nimed olid need, kes olid populaarsed juba nõukogude ajal, peamiselt tänu Mirabilias ilmumise tõttu: Agatha Christie, Rex Stout, Gardner jne. 90ndate alguses tõlgiti ka palju näiteks Ed McBaini, keda vist paljud enam ei mäletagi, üsna keskpärased krimilood olid, aga tollal ikka osteti. Siis tundus, et krimkade menu pisut taandus ja vahepeal oli kirjastamises naistekate periood. Mis asi õieti on naistekas, olgu mõne teise korra teema. Aga igatahes naistekad olid vahepeal vägagi popid, paigutaks selle perioodi umbes aastatesse 1992-2000. Lipulaevadeks olid J. Zagorudnjuki kirjastuse Ersen peamiselt ameerika päritolu nn "sinine sari" ja Varraku ajaviiteromaan, kus valdavalt K. Kaera nopitud briti ja iiri naistekad. Raamatukogudes oli sinine sari aastaid kõige laenutatum sari ja eks see on raamatukogudes praegugi popp. Kuuldavasti on aga tiraažid juba ammu alla 1000 eksemplari. Nii et ühel hetkel juhtus see, mis juhtunud mitme teise žanriga - neid tõlgiti liiga palju ja müük hakkas kokku kuivama. Oli Tänapäevalgi kunagi naistekate sari, millel nimeks Anne raamat, sest see sündis koostöös Ajakirjade Kirjastusega. Koostöö sündis ajal, mil me olime veel väga noor kirjastus suhteliselt väljakujunemata turul ja pressikontsernid tollal veel raamatuid ei teinud, vist mitte ükski. Niisiis jagasime tulusid ja kulusid, meie saime ajakirjades reklaami ja nemad said kampaaniate jaoks raamatuid. Kokkuvõttes jäid mõlemad tühjade kätega, suurem osa müüs keskpäraselt ja kui hästi müüs, siis oli justkui kahju kasumit jagada. Lõpuks muidugi Ajakirjade Kirjastus võttis mõistuse pähe ja lõpetas mõttetu koostöö. Tollal tegeles sellega seal Janari Lage, kes ehitas seejärel üsna edukalt üles Ajakirjade Kirjastuse raamatutoimetuse ja pärast mullust lahkumist kontsernist tegi koos teiste lahkujatega nagu Ain Lausma ja co kirjastuse Menu, mis hakkab eestlasi muuhulgas uute elulugudega varustama. Ühesõnaga, see meie naistekaprojekt kukkus läbi, sest müük oli siiski suhteliselt nõrk ja kontseptsioon segane - sarjas oli ühteaegu väga korralikke ilukirjanduslikke romaane nagu Vikram Sethi "Tasavägine muusika" ja Sofi Oksase "Stalini lehmad", aga ka üsna näruseid heietusi tibide raskest elust New Yorgis või Londonis. Nii et polnud ka selget sihtgruppi ja asi läks kinni. Ei saa ka kindlalt öelda, et kumba siis õieti rohkem taheti, kas tobedamaid või natuke kvaliteetsemaid naistekaid. Kindlasti mõjutas müüki ka see, et ühel hetkel hakkas peale tulema kohalikke autoreid a´la Erik Tohvri, Elme Väljaste jt. Huvi nende vastu oli suurem kui tõlgete suhtes.
Peagi oli näha, et ka teised kirjastused kärpisid oma avaldatavate naistekate arvu. Seega tekkis küsimus, mida siis selle asemel üldse avaldada? Üheks vastuseks sai: kriminullid.
Oleks naiivne arvata, et need väga palju paremini müüsid, ei müünud. Näiteks kui alustasime B. Akunini Fandorini romaanidega, müüsid esimesed 5-6 umbes 500 tükki ja ülejäänu hinnati alla 100 või 50 krooni peale. Lõpuks aga asi käivitus ja nüüd müüme tiraaži läbi. Kõigega pole aga nii läinud. Näiteks Georges Simenoni Maigret´ lugusid avaldasime vist 6 raamatut. Ei ostetud eriti ja tuli ära lõpetada. Väga tüütu oli Maigret´ lugude õigusi esindava firma Chorion komme iga järgmise raamatu eest rohkem raha tahta, kuigi müük ei tõusnud. Chorioni naised ütlesid alati, et "Maigret is our most underperforming author" ehk siis see ei müü üheski riigis vastavalt ootustele. Lugupeetud prouad, asi on väga lihtne - Maigret´ lood on enamasti lihtsalt suhteliselt igavad ja tuimad ning inimesed eelistavad midagi muud (näiteks põnevust). Chorion aga ei lasknud ennast heidutada, sest nemad elavad juba aastakümneid Agatha Christie pärandi müügist. Christiet avaldas vanasti Alo Murutari kirjastus Elmatar, aga mingite suhtlusprobleemide ja vist aeglase avaldamisgraafiku pärast otsustas firma neist loobuda ja sõlmida leping mõne uue kirjastusega, milleks sai Varrak. Kuuldavasti on tõlkimata vist veel üks ainus Christie raamat. Maigret´d on aga hiljuti uuesti avaldanud Hans H. Luige isa Hans Luige kirjastus Kuldsulg, tõlkijaks ikka Helle Michelson, kes jaksab väsimatult kaitsta Simenoni.
Nii, no avaldasime Akuninit ja mõtlesime järgmistele. Maigret´lood ei olnud totaalne läbikukkumine, aga siiski polnud sellel enam majanduslikku mõtet. Edasiste autorite menu on olnud kõikuv. Näiteks Dashiell Hammetti mõnes mõttes juba üldisse kirjandusklassikasse kuuluvad krimkad müüsid väga halvasti. Robert van Gulik lausa üllatavalt hästi, mis rõõmustas tõsiselt. Giulio Leoni sari kuritegusid lahendavast Dantest ("Mosaiikmõrvad") läks sandisti, kuigi tõlgitud ca 40 keelde. Eriti kahju oli ukraina päritolu Andrei Kurkovi "Võõra surmast", mis meile endale väga meeldis, aga ostjaid igatahes eriti ei huvitanud. See räägib pingviiniga koos elavast mehest, kes palgatakse kirjutama inimeste nekrolooge, aga inimesed surevad alles pärast kirjutamist. Järjekordne suht sandi minekuga sari on olnud Marcus Didius Falco seiklused Vana-Roomas. Kolleegide-konkurentide käest on kuulda olnud, et enamik krimisarju Eesti turul ikka ei käivitu ja ilmselt lõppevadki lähiajal mõned sarjad suurema tähelepanuta, aga konkurentide asju ei hakka siin hetkel nii väga torkima. Pärast seda tundus juba suhteliselt lootusetu mõte avaldada meil tundmatu šoti kirjaniku M.C. Beatoni sarja inspektor Hamish Macbethist, kes lahendab kuritegusid Šoti väikelinnas. Aga üllataval kombel läks päris hästi, nii et sari jätkub aprillis kolmanda raamatuga "Uustulnuka surm". Uue autori turule toomine pole lihtne, aga vahel siiski õnnestub ja paar uut mõtet on juba plaanis ning töös tuleviku jaoks.