Kõigi aegade raamatuesitlus

Raamatuesitlus, mis see õieti on? Teoreetiliselt on see mõeldud nii: valitakse koht, saadetakse kutsed laiali, ostetakse süüa ja juua või tellitakse catering ning loodetakse, et autor jääb rahule ja ajakirjanikud tulevad kohale ja pärast kirjutavad. Praktiliselt siiski mitte nii väga.
Viimasel ajal on esitlus natuke kaduv žanr. Esiteks vist see, et iga asja pärast inimesed kohale ei jookse. Üks meie meeldejäävamaid esitluse toimus üsna meie tegevuse alguses, see oli vist 2000. aastal. Meil ilmus Venedikt Jerofejevi raamat "Moskva-Petuški" ning esitlus toimus Tallinn-Paldiski elektrirongis. Meil oli kinni pandud terve vagun (puitpinkidega ikka) ja kaasavõetud söögi-joogikraam oli laotatud pinkidele. Küll seal oli jubedaid asju, portvein 777, vobla ning seened jms. Ott Arderil oli parajasti kaine periood, ta palus ainult nuusutada anda. Juku-Kalle viis maki vedurijuhi juurde ja too lasi läbi valjuhääldi meile muusikat, mille peale mõned entusiastlikumad tantsisid ümber posti. Kui siis rong vahepeal Kloogal või kuskil peatus, siis inimesed perroonil vaatasid ammulisui, mis soodom ja gomorra vagunis toimus. Pärast väikest jalutuskäiku Paldiski peatänaval pöörasimegi tagasi. Järgmine hommik tuli üsna raskelt. Üritan sellest mõne pildi siia juurde leida vanast "fondist".
Peab ütlema et teised esitlused ongi jäänud mõnevõrra kahvatumaks, kuigi seda on toimunud nii Pika Hermanni tornis kui kus kõikjal veel.
Piinlikuim üritus on kahtlemata olnud see, kui esitlesime korraga kahte prantsuse raamatut koostöös Prantsuse kultuurikeskusega. Raamatud oli Julia Kristeva "Jälestuse jõud" ja Milan Kundera "Teadmatus". Kuigi tegelikult pole nad ju prantslased, vaid bulgaarlanna ja tšehh. Kutseid oli välja saadetud oma 60-70. Suupisteid oli vaagnate kaupa. Veini oli kultuurikeskus toonud mitu kasti (ja mis kõige hullem, ettekandja oli need juba kõik lahti teinud). Tulemus? Kohale tuli kirjastusest 5 inimest, kultuurikeskusest 2 ja peale selle veel kaks. Ja sellest ajast on üha rohkem tunne, et esitlustel pole mõtet. Ajakirjanikud tulevad kohale üha vähem, sest vajaliku info saab ju kätte ka meili teel ja milleks siis ikka pingutada. Nii et viimasel ajal teeme esitlusi ainult siis, kui oleme kindlad, et rahvast ikka tuleb. Aga vahel ikka eksime.

Toskaanas veini valmistamas

Aprillis ilmumas: Ferenc Mate "Viinamägi Toscanas".

Raamatuhinna arengutest

Ei ole saladus, et sarnaselt muude valdkondadega on ka raamatumüük tänavu vähenenud. Samas tõusis aasta alguses raamatute käibemaks viielt protsendilt üheksale. Selles olukorras oli kirjastustel kaks varianti: kas tõsta sellevõrra kõigi raamatute hindu või jätta hind samaks ning anda oma kasumi arvelt osa ära. Enne 1. jaanuari ilmunud raamatute hindu tõsteti, kuna teist moodi ümberarvestus olnuks palju keerulisem (mis tähendab, et poes on praegu ümardatud numbrite asemel hulk imelikke hindu). Väga huvitav oleks teada, kas Rahandusministeerium suudaks välja arvutada, kas raamatute käibemaksu tõstmisest oli siis tegelikult rohkem kasu või kahju. St müük ju langes, järelikult kahanes ka maksutulu? Hea küll, müük ei langenud üksnes käibemaksu tõstmise pärast, kuid ikkagi.
Selle aasta esimestel kuudel on näha huvitavat tendentsi kirjastuste hinnakujunduses. Nimelt on tiraažid mõnevõrra langenud, mis tähendab et näiteks 1000 eksemplari asemel tellitakse nüüd sagedamini ka 800 või isegi 600 või kuuldavasti ka 500 eksemplari. See aga tähendab muidugi omahinna tõusu ehk raamat läheb veelgi kallimaks! Järelikult on kirjastajal valida, kas ta teeb siiski natuke suurema tiraaži, mida saab müüa pisut odavamalt ja riskib sellega, et suurem kogus jääb müümata. Või siis trükib vähem, müüb oluliselt kallimalt ja loodab, et hind ei peleta ostjaid eemale (argumendiga "fännid ikka ostavad, ei riski nii suure kahjumiga"). Näiteks võib tuua selle 420-kroonise juturaamatu või selle 380-kroonise ulmeromaani, mõlemad hiljuti ilmunud. Asja uba ei ole süüdistada kirjastajaid, vaid see näitab ilmekalt praegust olukorda, kus tuleb teha võrdlemisi keerulisi otsuseid. Kindlasti võib ennustada, et seetõttu väheneb tõlkeilukirjanduse avaldamine.
Oleme üritanud hindu mitte tõsta ja praegu tundub kriitiline ülempiir 299 krooni. Praegu aga tahetakse pigem alla 200-krooniseid raamatuid. Või noh, kes meist neid ei tahaks :) Nii et üritame pigem ikka hinda all hoida.
Nn ajakirjanduslike elulugude ehk kõvaköiteliste artiklite puhul (nagu Postimehes neid nimetati), on tüüphinnaks kujunenud 199.- See on võimalik tänu suuremale tiraažile, sest neid trükitakse minimaalset 4000-7000 eksemplari. Avaldamise järel toimub suur reklaamikampaania ja kui kõik lehed järjest pasundavad, eks siis ka müüb. Enamasti on see võimalik meediakontsernide kirjastustel, kellel oma reklaampinnad ja kirjutamisaltid ajakirjanikud käeulatuses.

Enne kui kirjutad: soovitusi uuele autorile

Teatud küsimused korduvad päevast päeva ja paneks ehk siin kirja vastused mõnedele tüüpküsimustele, mida kirjastusest iga päev küsitakse.

KUI TAHAD ISE KIRJUTADA RAAMATUT
- Enamasti pole mõtet küsida, kas me oleksime huvitatud mingist ilukirjandusliku teksti ideest. Me ju ei tea, kuidas see idee välja näeb lõpptulemusena - seega soovib kirjastus (enamasti) näha käsikirja täisvarianti ning enne ei saa midagi otsustada.
- Mitteilukirjanduse puhul on asi teisiti, saab ka alustada ideest ja arutada, kas tasub tegelema hakata.
- Ei maksa esimeses kirjas või telefonikõnes küsida, kui ruttu raamat võiks ilmuda ja palju selle eest raha saab. Kõik sõltub asjaoludest. Käsikirja laekumisest raamatu ilmumiseni võib kuluda mõnest kuust mitme aastani. Honorarid sõltuvad kõige rohkem tiraažist ning võivad seetõttu erineda kordades.
- Palun lugege ka ise oma käsikiri enne saatmist uuesti läbi või andke lugeda mõnele grammatikaoskajale inimesele. Kasutage spellerit. Kui tekst on väga vigane, siis häirib see ka süžee jälgimist. Kõlab ülbelt, aga tegelikult on seda probleemi väga palju.
- Pakkuda võib enam-vähem kõike, aga on teemasid, mille puhul on raamatu avaldamise tõenäosuses suurem, ning neid, mida ilmselt eriti ei taheta. Kõige rohkem on oodatud korralikud aimeraamatud ning romaanid ja ka lasteraamatud. Kõige ebatõenäolisemad on pornojutud ning tundmatute autorite vabavärss.
- Käsikirja võib esitada kahte moodi: kas saadate postiga meile kontorisse Pärnu mnt 20 või e-postiga meilile tnp@tnp.ee
- Käsikiri peaks soovitatavalt olema ühes failis.
- Kui vähegi võimalik, ärge käsikirja ise kujundage, saatke ainult tekst mõne tavalise fontiga.
- Tavaliselt loevad käsikirja üle 3-4 inimest ja annavad vastuse paari nädala jooksul. Meile pakutakse käsikirju peaaegu iga päev ja seetõttu võib vastamine vahel aega võtta. Kõigi käsikirjadega tutvutakse, st kõiki ei loeta luubiga läbi, aga sellist asja ei ole, et faili isegi ei avata.
- Kui käsikiri ei sobi mingil põhjusel, siis kirjastus kustutab faili ja teatab autorile, et ei soovi antud tööd avaldada. Paraku juhtub iga natukese aja tagant, et siis hakatakse meid süüdistama ringkaitses, nõmeduses, asjatundmatuses jms. Ärge selliseid kirju saatke, eriti kui kavatsete veel kunagi midagi uut pakkuda.
- Kui käsikiri sobib, teeb kirjastus pakkumise, kus on kirjas, millise tiraaži, honorari ning tähtajaga kirjastus sooviks seda avaldada.

Narvaski käidud

Eelmisel teisipäeval oli meil esimest korda raamatuesitlus Narvas, sest ilmusid Eestis elavate muust rahvusest inimeste (peamiselt venelaste) elulood. Raamatud "Mu kodu on Eestis" / "Estonija - moi dom" avavad kohati küllap üsna uusi vaatenurki - millised on meie kõrval elavate inimeste mälestused, hirmud ja lootused. Ning teisest küljest - ka kui sarnased need võivad olla.
Esitlusele tuli ka rahvastikuminister, tore et jõudis. Võttis raamatu kätte, näitas fotograafidele ja puha. Pisut nalja sai sellega, et catering oli arve jätnud laua peale, piltlikult öeldes pirukate keskele.
Aga kuhu jäi Gaškov? :)

Kevade raamatuid: märtsis-aprillis ilmumas

Nüüd siis pisut infot mõnedest järgmise kuu jooksul ilmuvatest raamatutest. Kriminullide sõpradele on kaks head uudist. Märtsi lõpupäevil ilmub kauaoodatud järgmine eestikeelne Boriss Akunini raamat "Klassiväline lektüür", romaani tegevus areneb Katariina II valitsusajal ja tänapäeval, asja uurib Nicholas Fandorin.
Teiseks on krimkadest jätkumas M.C. Beatoni šoti mõrvasari, kus juhtumeid lahendab sümpaatne politseinik Hamish MacBeth. Uus raamat kannab nime "Uustulnuka surm", kus vihatud ohver leitakse ablaste koorikloomade basseinist.
Eesti autoritelt on samuti ilmumas mitu uut teost. Noortesarjas ilmub järgmisena Kerli Altmarti "Makaagid ja majad", mis on natuke rohkem "poistekas" kui enamik noorteromaane, see räägib bänditegemisest. Lasteraamatutest on "Minu esimese raamatu" sarjas tulemas Ilmar Tomuski raamat "Vend Johannes".
Ajaloo- ja aimeraamatutest on samuti ilmumas mitu huvitavat asja. Valdo Prausti koostatud maakondade mõisate sarjas ilmub järgmisena "Pärnumaa mõisad", kus tutvustatakse ca 50 mõisat. Elulugudest on ilmumas August Kubizeki raamat "Adolf Hitler, minu noorpõlvesõber." See ei ole tavapärane Hitleri elulugu, mida on avaldatud tosinakaupa, vaid peamine allikas Hitleri lapse- ja noorpõlve kohta, mida tsiteerivad kõik hilisemad vuntsikandja elulood. Nagu pealkirigi ütleb, tundis hr Kubizek AH-d lapsepõlves. Märtsi lõpupäevil on ilmumas veel kaks ajalooraamatut, üsna erinevat laadi.
Suetoniuse "Keisrite elulood", nagu ka korra varem mainitud, on ladina keelest tõlgitud aastatepikkune suurprojekt, millest tuleb juttu hiljem põhjalikumalt. Felix R. Paturi "Muinasaja suured mõistatused" räägib 36 seni lahendamata või vähe tuntud ajaloomõistatusest uute avastuste valguses. Autor üritab üsna kriitiliselt läbi vaadata ka kõik sensatsioonilised käsitlused a´la Bosnias leitud püramiidid jms, mis on osutunud labaseks pettuseks.
Aprillis ilmub nn "good life abroad" ehk "hea elu väljamaal"-tüüpi raamat "Viinamarjaistandus Toskaanas". Selle autor Ferenc Mate räägib järjekordse loo, kuidas keegi jättis linnaelu sinnapaika ja läks lõunamaale elama. Ferenc Mate nimelt ostis viinamarjakasvanduse Montalcino linna lähedal, mis on üks kõige mainekamaid itaalia viinamarjapiirkondi, sest seal valmistatakse üht kõige mainekamat itaalia veini Brunello di Montalcinot. Mate räägib itaalia elustiilist, toidust ja veinist ning veinitootmise õppimisest, mis alguses oli väga takune. Tänapäeval on veiniajakirjad hinnanud Mate veini ca 95 punktiga sajast võimalikust, mis on suurepärane hinne. Mõnus raamat kõigile, kes armastavad toidu, söögi, reisimise jms teemadega kirjandust.
Järjekordne dalai-laama raamat "Juhi tee" keskendub juhtimisküsimustele ja juhi rollile. Populaarses kognitiiv-käitumisteraapia sarjas on ilmumas järgmisena William Davise "Võit viha ja ärrituvuse üle" ning väsimusest vabanemisest räägib raamat Jesse Hanley "Väsinud olemast väsinud".
Lisaks sellele on ilmumas veel nii mõnedki muud huvitavad projektid, millest hiljem põhjalikumalt.

Mõned perverssed raamatuideed

Täna, 16. märtsil, hakkab kohus Joseph Fritzli üle. See on see austria pervert, kes otsustas ühel päeval, et täna ta paneb oma tütre keldrisse luku taha ja teeb talle seitse last või mis ta nüüd oligi. No võiks vabalt jätta Õhtulehe ja Elu24 teemaks, aga ei. Asi on selles, et härra Fritzl kirjutab RAAMATUT, mida tema advokaat juba pakub kirjastustele. Ja samas on teada, et tütar pidas vangistuse ajal PÄEVIKUT, millele kah press ja kirjastused tormi jooksevad (aga tema ei kirjutanud õnneks seda avaldamise jaoks ja ilmselt see ei ilmu, vähemalt lähiajal). Jääme huviga ootama, kas need kunagi ka eesti keeles ilmuvad. Muide, teisest vangistatust Natascha Kampuschist ilmus tänavu eesti keeles juba tervelt kaks raamatut ja saksa keeles olevat ilmumas ka pr Kampuschi enda "kauaoodatud" pihtimus. Milles on Fritzli ja Kampuschi erinevus, ühed ohvrid ju mõlemad? Preili Kampusch jõudis avalikkuse ette, ta on kena ja on jaganud intervjuusid ja on kõike arvestades võrdlemisi selge jutuga ning meediale ta meeldib. Praegu on tal juba televisioonis oma vestlussaade. Fritzli tütar on aga olnud suletud meedia eest, mis teeb meedia janu temaga seotud materjalide järgi kirjeldamatult suuremaks (pealegi veel 7 last ja kõik muu). Fritzli puhul on negatiivne kangelane elus ja läheb kohtu alla, Kampuschi vangistaja sai surma ja seetõttu sai elusolijatest kõige negatiivsemaks tegelaseks tema ema, kellega Kampusch ei pidavat eriti suhtlema (suures osas seetõttu, et ema kirjutas temast raamatu, mida nimetatakse saksa meedias "raamatuks, mida poleks pidanud kunagi avaldama"). Kampusch teatas oma advokaadi kaudu, et ta ei soovi, et teised tema juhtumist kirjutaks ja ta ise pole veel otsustanud, kas hakkab kirjutama. Pealegi tegi tema ema mullu läbi keerulise kohtuprotsessi, kus endine kohtunik taotles luba ta tsiiivilhagiga kohtusse anda oma tütre röövis osalemise eest. Nimelt leiti emalt album, mis sisaldas tütrest väiksena tehtud pornofotosid. Kuna mingeid paremaid tõendeid ei leitud ja tütar vaikis, võitis kohtus ema.

Eestis nii kõmulisi asju reeglina ei ilmu (ma mõtlen originaale, mitte tõlkeid, mida oleme ka meie mõned avaldanud). Viimasest ajast meenub ehk vaid Ekspressi poolt avaldatud inimsööja naise lugu, mis vist müüs hästi. Vangid kirjutavad üsna sageli, aga enamasti neid ei avaldata - lood on sageli sellest, kuidas nad on ilmsüüta ohvrid või siis kahetsuslikud pihtimused. Vang on üsna ideaalne kirjanikutoormik, on materjali ja aega ning katus pea kohal, mille üüri maksmise pärast ei pea tööle minema.
Teada on ka see, et näiteks tuntud retsidivist Jüri Mosin on kirjutanud 1000-leheküljelised memuaarid, aga need olevat täis eneseõigustust, nii et loodetavasti suudavad kirjastajad vastu panna ahvatlusele neid avaldada. "Pealtnägijas" neid korra näidati, aga pärast pole kuulda olnud. Omal ajal tegi just Pealtnägija bestselleriks mingi Saaremaa pensionäri mälestused, kes oli pidanud "arveraamatut" oma naistutvuste kohta ja ühtlasi trükkis ära nendes tehtud aktifotod. Oli ikka märkimisväärselt jõle raamat.
Väidetavalt olevat ka Giovanni Sposato pakkunud kunagi paarile kirjastusele oma elulugu, aga kirjastajad ei julgenud. Meie kaalusime kunagi Aleks Lepajõe raamatu avaldamist, aga see jäi soiku - raamat on muide ilmunud Soomes, aga eesti keeles mitte. Meenutagem, et Lepajõe jäi vahele Helsingis toime pandud juveelirööviga. Mees pandi vangi ja juveele ei leitud. Raamatus sellest ei räägitud, aga kuuldavasti (seda rääkis röövi uurinud politseinik mingites mälestustes) olnud Lepajõe ka vanglas lobiseja, rääkis oma kongikaaslasele välja juveelide asukoha, too võttis need sealt ära ja ostis selle eest võistlushobuse. Raamat on mõnevõrra ilustatum lugu.
Nii et jääme ootama ka Toomas H. Liivi/Meola, Vändra Aveli, Farmi-Gabrieli jt nüüdiskangelaste meenutusi. Ehk umbes siit see piir läheb, mida avaldada ja mida mitte.

Käsikirjad laekuvad, võistlused kestavad

Nagu varem info läbi käinud, on meil taas korraga käimas kolm võistlust: lasteraamatu, noorteromaani ja nö täiskasvanute romaanivõistlus. Tähtaegadeni on veel üksjagu aega (vaata blögö esimesi postitusi), aga esimesed käsikirjad on juba laekunud. Tundub suur küsimärk, palju siis tänavu võistlustöid tuleb. Meie romaanivõistlus oli viimati rohkem töid kui äsja lõppenud romaaniühingu romaanivõistlusel (suurusjärguti vist ca 60 ca 40 vastu). Loodetavasti ei jätku asi sama langevas joones, vaid saame ikka umbes sama palju. Eks võib ju mõtiskleda, kas Eestis on ruumi kahele romaanivõistlusele, mõnes mõttes töötavad need ka üksteisele vastu. Ise peame seda võimaluseks kirjanikele proovida end teistsuguse žürii peal, kuigi kokkuvõttes vaevalt me väga teistmoodi hindame.
Samas pole veel avaldatud kõik eelmistegi võistluste tööd. Põhjus on lihtne - kirjastus ei saa avaldada näiteks 5 uut lasteraamatut või romaani ühes kuus. Oleme tööplaani sättinud nii, et asi oleks rohkem tasakaalus: igasse kuusse on pandud üks lasteraamat, üks noorteromaan või üks uus romaan. Mõnikord ka kaks, aga üle selle ei julge korraga välja lasta, turg ei pruugi jaksata vastu võtta.
Aga igatahes käsikirjad juba laekuvad. Ning peale võistluste pakutakse ka niisama, umbes paar-kolm nädalas.

Krimikirjanduse hetkeseisust ja natuke naistekatest

ENSV lõpus ja krooni esimestel päevadel tõlgiti tohututes kogustes krimkasid. Mäletate neid valdavalt jõledate kaanekujundustega närusele paberile tihedas kirjas trükitud kapsaid? Tollal müüdi neid kümme või mitukümmend korda rohkem kui praegu ning mitmed kirjastused said sellega jalad alla (ehkki mitmed neist on juba ka kadunud). Suurimad nimed olid need, kes olid populaarsed juba nõukogude ajal, peamiselt tänu Mirabilias ilmumise tõttu: Agatha Christie, Rex Stout, Gardner jne. 90ndate alguses tõlgiti ka palju näiteks Ed McBaini, keda vist paljud enam ei mäletagi, üsna keskpärased krimilood olid, aga tollal ikka osteti. Siis tundus, et krimkade menu pisut taandus ja vahepeal oli kirjastamises naistekate periood. Mis asi õieti on naistekas, olgu mõne teise korra teema. Aga igatahes naistekad olid vahepeal vägagi popid, paigutaks selle perioodi umbes aastatesse 1992-2000. Lipulaevadeks olid J. Zagorudnjuki kirjastuse Ersen peamiselt ameerika päritolu nn "sinine sari" ja Varraku ajaviiteromaan, kus valdavalt K. Kaera nopitud briti ja iiri naistekad. Raamatukogudes oli sinine sari aastaid kõige laenutatum sari ja eks see on raamatukogudes praegugi popp. Kuuldavasti on aga tiraažid juba ammu alla 1000 eksemplari. Nii et ühel hetkel juhtus see, mis juhtunud mitme teise žanriga - neid tõlgiti liiga palju ja müük hakkas kokku kuivama. Oli Tänapäevalgi kunagi naistekate sari, millel nimeks Anne raamat, sest see sündis koostöös Ajakirjade Kirjastusega. Koostöö sündis ajal, mil me olime veel väga noor kirjastus suhteliselt väljakujunemata turul ja pressikontsernid tollal veel raamatuid ei teinud, vist mitte ükski. Niisiis jagasime tulusid ja kulusid, meie saime ajakirjades reklaami ja nemad said kampaaniate jaoks raamatuid. Kokkuvõttes jäid mõlemad tühjade kätega, suurem osa müüs keskpäraselt ja kui hästi müüs, siis oli justkui kahju kasumit jagada. Lõpuks muidugi Ajakirjade Kirjastus võttis mõistuse pähe ja lõpetas mõttetu koostöö. Tollal tegeles sellega seal Janari Lage, kes ehitas seejärel üsna edukalt üles Ajakirjade Kirjastuse raamatutoimetuse ja pärast mullust lahkumist kontsernist tegi koos teiste lahkujatega nagu Ain Lausma ja co kirjastuse Menu, mis hakkab eestlasi muuhulgas uute elulugudega varustama. Ühesõnaga, see meie naistekaprojekt kukkus läbi, sest müük oli siiski suhteliselt nõrk ja kontseptsioon segane - sarjas oli ühteaegu väga korralikke ilukirjanduslikke romaane nagu Vikram Sethi "Tasavägine muusika" ja Sofi Oksase "Stalini lehmad", aga ka üsna näruseid heietusi tibide raskest elust New Yorgis või Londonis. Nii et polnud ka selget sihtgruppi ja asi läks kinni. Ei saa ka kindlalt öelda, et kumba siis õieti rohkem taheti, kas tobedamaid või natuke kvaliteetsemaid naistekaid. Kindlasti mõjutas müüki ka see, et ühel hetkel hakkas peale tulema kohalikke autoreid a´la Erik Tohvri, Elme Väljaste jt. Huvi nende vastu oli suurem kui tõlgete suhtes.
Peagi oli näha, et ka teised kirjastused kärpisid oma avaldatavate naistekate arvu. Seega tekkis küsimus, mida siis selle asemel üldse avaldada? Üheks vastuseks sai: kriminullid.
Oleks naiivne arvata, et need väga palju paremini müüsid, ei müünud. Näiteks kui alustasime B. Akunini Fandorini romaanidega, müüsid esimesed 5-6 umbes 500 tükki ja ülejäänu hinnati alla 100 või 50 krooni peale. Lõpuks aga asi käivitus ja nüüd müüme tiraaži läbi. Kõigega pole aga nii läinud. Näiteks Georges Simenoni Maigret´ lugusid avaldasime vist 6 raamatut. Ei ostetud eriti ja tuli ära lõpetada. Väga tüütu oli Maigret´ lugude õigusi esindava firma Chorion komme iga järgmise raamatu eest rohkem raha tahta, kuigi müük ei tõusnud. Chorioni naised ütlesid alati, et "Maigret is our most underperforming author" ehk siis see ei müü üheski riigis vastavalt ootustele. Lugupeetud prouad, asi on väga lihtne - Maigret´ lood on enamasti lihtsalt suhteliselt igavad ja tuimad ning inimesed eelistavad midagi muud (näiteks põnevust). Chorion aga ei lasknud ennast heidutada, sest nemad elavad juba aastakümneid Agatha Christie pärandi müügist. Christiet avaldas vanasti Alo Murutari kirjastus Elmatar, aga mingite suhtlusprobleemide ja vist aeglase avaldamisgraafiku pärast otsustas firma neist loobuda ja sõlmida leping mõne uue kirjastusega, milleks sai Varrak. Kuuldavasti on tõlkimata vist veel üks ainus Christie raamat. Maigret´d on aga hiljuti uuesti avaldanud Hans H. Luige isa Hans Luige kirjastus Kuldsulg, tõlkijaks ikka Helle Michelson, kes jaksab väsimatult kaitsta Simenoni.
Nii, no avaldasime Akuninit ja mõtlesime järgmistele. Maigret´lood ei olnud totaalne läbikukkumine, aga siiski polnud sellel enam majanduslikku mõtet. Edasiste autorite menu on olnud kõikuv. Näiteks Dashiell Hammetti mõnes mõttes juba üldisse kirjandusklassikasse kuuluvad krimkad müüsid väga halvasti. Robert van Gulik lausa üllatavalt hästi, mis rõõmustas tõsiselt. Giulio Leoni sari kuritegusid lahendavast Dantest ("Mosaiikmõrvad") läks sandisti, kuigi tõlgitud ca 40 keelde. Eriti kahju oli ukraina päritolu Andrei Kurkovi "Võõra surmast", mis meile endale väga meeldis, aga ostjaid igatahes eriti ei huvitanud. See räägib pingviiniga koos elavast mehest, kes palgatakse kirjutama inimeste nekrolooge, aga inimesed surevad alles pärast kirjutamist. Järjekordne suht sandi minekuga sari on olnud Marcus Didius Falco seiklused Vana-Roomas. Kolleegide-konkurentide käest on kuulda olnud, et enamik krimisarju Eesti turul ikka ei käivitu ja ilmselt lõppevadki lähiajal mõned sarjad suurema tähelepanuta, aga konkurentide asju ei hakka siin hetkel nii väga torkima. Pärast seda tundus juba suhteliselt lootusetu mõte avaldada meil tundmatu šoti kirjaniku M.C. Beatoni sarja inspektor Hamish Macbethist, kes lahendab kuritegusid Šoti väikelinnas. Aga üllataval kombel läks päris hästi, nii et sari jätkub aprillis kolmanda raamatuga "Uustulnuka surm". Uue autori turule toomine pole lihtne, aga vahel siiski õnnestub ja paar uut mõtet on juba plaanis ning töös tuleviku jaoks.

Täna ilmunud: Sofi Oksasest vene elulugudeni

Täna sai jälle kogeda kirjastuselu "kogu spektri laiuses" ehk juhuse tahtel ilmus ühe päevaga kuus raamatut, mis vist on uus rekord. Ja loomulikult on kõik kohutavalt erinevad: üks on stereoprillidega loomapiltide vaatamise raamat "Aafrika loomad", siis on meie esimene vene keeles kirjastatud raamat "Estonija - moi dom", mis koondab Eestis elavate peamiselt venelaste elulugusid. Siis veel eneseabikirjandust ehk "Lapsevanema mängureeglid". Samuti Ketlin Priilinna lasteraamat "Väike kuninganna" ning Sofi Oksase "Stalini lehmade" uues kujunduses trükk. Ja lõpetuseks ka romaan ehk Milvi Lembe "Eluvöödid", mis räägib kinnisvaraärimeestest. Kohutavalt kirju pilt, peaaegu et ei julge neid korraga ühte kotti panna! (Alumisel pildil Reet Helisabeth Karmi illustratsioon Ketlin Priilinna raamatule "Väike kuninganna".)

Kui palju muudab reklaam raamatumüüki?

Vaatasin täna taas uusi müügitabeleid (jah, me küll ei hooli neist eriti, aga vaatamata ju kah ei jäta) ja mõtlesin taas, et palju siis reklaam õieti raamatute müüki mõjutab. Mõtlema pani Leelo Tungla raamatu "Seltsimees laps" tagasitulek tabelisse ligi aasta pärast ilmumist. Alguses ei saanud üldse aru, milles asi? Tavaliselt nii pika pausi järel tabelisse tagasi ei tulda. Aga siis selgus et Andrus Kivirähk olla saates Paar seda raamatut kiitnud. Nojah, siis tõesti. Liida kokku prime-time telesaade ja Kivirähk, eks siis juba tõesti mõjutab ka müüki. Raamat, muide, on tõesti hea, olgu see öeldud igasuguse moosimiseta. Natuke jabural kombel on see sageli pandud lastekirjanduse riiulisse, aga see pole tegelikult lasteraamat, vaid elulugu. Või pigem ühe elu osa lugu, lapse vaatevinklist, väga isiklik ja ehk üllatavaltki dramaatiline. Just täna andis Leelo toimetamiseks üle selle mõttelise järje "Samet ja saepuru" käsikirja, mis peaks ilmuma suve alguses.
Aga palju siis reklaam õieti mõjutab? Oleneb reklaamist, eks? Kõige mõttetum kipub olema tikutopsi-suurune tekst teiste samasuguste seas, mida kirjastustes tuntakse "surnuaia" nime all. Üks tuttav ajakirjanik oli siiralt üllatunud, kui kuulis et raamat pole müünud, sest "ta ju kirjutas sellest arvustuse". Kahjuks mõjutab üks arvustus enamasti üsna vähe. Kui arvustusi on juba olnud üle poole või terve lehe kõigis suuremates lehtedes, siis midagi võib juba aidata. Kui just pole selline raamat, millest kultuuriajakirjanikud armastavad kirjutada, aga lugejad eriti ei taha - on ka selliseid, tavaliselt mõni tõlgitud ilukirjanduslik romaan või novellikogu. Aga kui juba jõuad Õhtulehe esiküljele või Kroonikasse, siis on juba teine tubakas - raamatut hakkavad ostma ka inimesed, kes tegelikult raamatuid ei loe, raamat saab suuremaks kui kirjandus.
Eks telereklaam on reeglina efektiivsem kui trükireklaam, aga hind on piisavalt kallis, et seda eriti ei jaksa ette võtta.
Aga nagu näha, siis uus hitike on Urmas Oti CV-raamatu näol ilmunud. Jääme siis ootama neid Volkonski, Baskini, Ivo Linna jt elulugusid, mis tänavu ilmumas ja kahtlemata edetabeleid valitsema hakkavad.

Palju peab müüma, et pääseda edetabelisse?

Küllap on nii mõnigi lugeja vahel mõelnud, et palju siis õieti peab üks raamat müüma, et pääseda iga nädal avaldatavasse Apollo või Rahva Raamatu müügiedetabelisse. Ega kirjastus seda väga täpselt ei tea, sest raamatupoeketid esitavad meile praegusel ajal müügiandmed kaks korda kuus. Pealegi sõltub see väga palju aastaajast - loomulikult on detsembris müük suurem kui juulis. Sama moodi mõjutab juhuslikkus - millal on parajasti mingi bestseller juhtunud ilmuma, kui on ikka müüv raamat, siis võib ka vaiksel ajal hästi müüa.
Sama moodi võib öelda, et edetabelis 1. ja 5. või 10. kohal olevad raamatud võivad müüa üllatavalt erinevalt. Kui bestseller ilmub detsembris, siis võib ta nädalaga müüa ka mitu tuhat eksemplari. Samal nädalal 7. kohal olev raamat võib aga müüa alla saja eksemplari. Praegu, märtsis, mil müük on selgelt väiksem kui jõulude paiku, võib edetabelisse pääseda ka raamatuga, mis müüb nädalaga ehk umbes 50-70 raamatut.
Üsna huvitav nähtus on raamatumüügis nn "häälekas vähemus". Siin on tegu tulihingeliste fännidega, kes pikisilmi ootavad mõne raamatu ilmumist ja siis kui asi lõpuks ilmub, ostavad seda kiiresti ja korraga pärast ilmumist. Samas juba mõne nädala pärast kukub müük drastiliselt ja selgub, et kokkuvõttes on läbimüük suhteliselt keskpärane või paremal juhul enam-vähem, aga mitte midagi erilist. Korduvalt oleme seda näinud ulmekirjanduse puhul - alguses on kisa palju, et miks keegi ei avalda, pärast avaldamist jõuab korraks lausa edetabelisse, aga pärast on huvi väga leige. Natuke sama moodi on krimkadega. Näiteks kui meil ilmub uus Akunini või van Guliku krimka, jõuab see reeglina alguses edetabelisse, sest fännid tormavad ostma. Samas pole me neist ühestki teinud kordustrükki, müüb oma ühe tiraaži üsna täpselt ära, aga mitte ka rohkem. Pealekauba juhtub üsna sageli et vaatame oma müüki ja näeme seal mitut raamatut, mis tegelikult on müünud rohkem kui need, mis on edetabelis.
Mul ei ole mingeid adekvaatseid andmeid, et see ka tegelikult nii on, aga mõnikord on ka tekkinud kahtlus, et poekett lisab vahel edetabelisse mõne raamatu, mis müügi poolest sinna tegelikult ei kuulu, aga mingil põhjusel ta sinna pannakse (äkki on vaja maha müüa teatud väljaostetud kogus).
Mõnes mõttes on edetabel siiski täitsa tore ja vajalik - tõmbab üldist tähelepanu kirjanduselule. Aga ärge võtke neid edetabeleid liiga tõe pähe.

Kus raamatud trükitakse?

Kui sisuline pool on valmis, lahkub raamat trükikotta. Tavaliselt on see pdf-faili kujul, mille trükikoda trükiplaadile saadab. Mõned trükikojad saadavad veel vaadata proovipoognad ehk nn proofid, mis on tavaliselt plotteriga väljaprinditud ja volditud poognad kirjastuse jaoks, et oleks viimane võimalus kontrollida, kas midagi veel valesti. Proofe enam mõtestatult läbi ei loeta, siin vaadatakse kiirelt üle, kas leheküljenumbrid jooksevad õigesti, pildid korras jne... Reeglina siin enam suuri parandusi ei tehta, kui just ei leita suuri vigu. Kunagi näiteks läksid trükikojas sassi Jüri Vilmsi eluloo ja mingi pereplaneerimisõpiku poognad, nii et Vilmsi proofe kontrollides avastasime ehmatuseks kuskilt hoopis skeemid kondoomi pealepaneku õpetusega. Sedapuhku sai parandatud.
Teine kord jälle läksid sassi sama raamatu kahe köite mõned poognad - kuna tegu oli elulugudega, siis oli tulemus üsna jabur. Kõik köited tuli lahti murda ja poognad ükshaaval ümber kleepida.
Muidu trükitakse enamik meie raamatutest hetkel Tartus Greifi trükikojas või Tallinnas Paketi trükikojas. Teised on Tallinna Raamatutrükikoda ja Printon Tallinnas, sageli just värvitööde puhul. Aga peale selle oleme trükkinud ka Hiinas, Tais, Hispaanias, Portugalis, Tšehhis, Slovakkias, Sloveenias ja Lätis. Hiinas trükkimine on müstika - saadad pdf-faili nagu ikka, aga pärast tuleb raamat 40 päeva tohutu suure kaubalaeva merekonteineris. Ja pärast kõike seda on trükkimine ikka jupi odavam ja sageli ka kvaliteetsem kui siin. Miks siis kõike seal ei trüki? Suures osas seetõttu, et asi tasub ära peamiselt värvitööde puhul. Ja kõigi raamatute puhul ei saa nii kaua oodata kättesaamist. Valdav enamus poes müüdavatest neljavärvitrükis raamatutest tulevad Hiinast. Selle asja nimi on co-prodution ehk co-edition ehk "ühistrükkimine" vms. Inglise, saksa või mõne muu riigi suur kirjastus müüb oma raamatu tõlkeõigused näiteks kümnesse keelde ja laseb trükikojal kõigepealt ära trükkida värvilised pildid. Seejärel trükitakse piltidega poognatele ükshaaval peale erinevates keeltes tõlge ning kokkuhoid on väga suur. Meie ca 120-130 raamatust on selliseid ca 15-20. Eesti suurim Hiinas trükkija on kirjastus Sinisukk, kelle ca 180 raamatust trükitakse nii ca 120. Küllaltki palju teevad ka Varrak ja Koolibri, teised juba vähem.