Kuidas käib Nobeli kirjanduspreemia määramine

Nobeli kirjanduspreemia laureaat tehakse enamasti teatavaks oktoobri teisel neljapäeval. Selle telgitagused on alati olnud pisut segased ja kohati ka skandaalimaigulised. Kirjandust on ju niivõrd erinevat, raske on võrrelda luuletajaid, romaani- või näitekirjanikke. Kuidas siis sellest ookeanist võitja välja valitakse? Esiteks peab olema seatud kandidatuur. Selle võivad seada ülikoolide kirjandusprofessorid, Rootsi Akadeemia liikmed, eelnevad laureaadid või kirjandusala organisatsioonide juhid - enamasti mingi riigi kirjanike liidu juht. Nii on Eesti Kirjanike Liit esitanud kandidaadiks Tammsaare ja korduvalt Krossi. Peale selle on kandidaadiks seatud näiteks ka Tuglas (1968) ja Kaplinski (korduvalt, aga ei tea, kelle poolt). Ka Marie Under on olnud korduvalt kandidaat (1945, 1960, 1968), mitu korda Ants Orase poolt esitatuna. Puuduvad andmed, kas mõni meie kirjanik on kunagi ka esimesest voorust kaugemale jõudnud, kuigi näiteks Krossi ja ka Kaplinski kohta on seda spekuleeritud.
Kandidatuur tuleb üles seada hiljemalt jooksva aasta 1. veebruariks, enamik kirju saabuvad septembrist jaanuari lõpuni. Eelneval sügisel saadab Akadeemia välja 600-700 kirja erinevatele maailma kirjandusala asutustele ja inimestele, palvega esitada väärt kandidaate. Viimastel aastakümnetel on harilikult taotlusi olnud umbes 300-400, millest ca 200 on esitatud vastavalt nõuetele. Kehtivad ainult selle aasta avaldused, varasemaid ei arvestata enam. Nobeli komiteesse kuulub viis liiget ja sekretär (pilt), kes registreerivad esitatud kandidaadid ja ka esitajad - ebasobivate esitajate taotlused visatakse kõrvale. Ka iseennast ei tohi esitada. Kui kandidaate saaks esitada iga inimene, muutuks asi haldamatuks.
Veebruaris kinnitab Akadeemia nimekirja ja märtsi keskpaigaks-aprilliks valib komitee välja 20 kuni 30 tõsisemat kandidaati. Selles seltskonnas on hulk nimesid, kes on juba aastaid (mõni ka aastakümneid) oodanud oma korda: Philip Roth, Milan Kundera, Adonis, Joyce Carol Oates, Ian McEwan, Margaret Atwood, Michael Ondaatje, Peter Carey, Umberto Eco, Haruki Murakami, Don DeLillo, Amos Oz jt. Pärast suuri vaidlusi valitakse mai lõpuks 5 või maksimaalselt 6 kandidaati. Seda shortlisti tutvustatakse juba tervele Akadeemiale, kus on 18 liiget. Suvi on mõeldud lugemiseks, et septembris hakata otsuseid tegema. Positiivseks otsuseks peab saama vähemalt 7 poolthäält. Liikmelisus on eluaegne ning kui mõni olemasolev liige sureb, otsitakse asendajat kuid, et leida inimest, kes täiendaks Akadeemiat uue vaatenurga või teadmistega.
Organisatsiooni sekretär võtab nüüd sageli ühendust nö uue autori esindajaga ja tellib teatud koguse autori raamatuid (või laseb midagi tõlkida rootsi keelde), et kõik saaksid nendega tutvuda. Sageli on 5-6 finalisti hulgas juba niivõrd tuntud nimed, et nad on nimekirjas figureerinud pikki aastaid - nende raamatuid enam ei tellita. See tellimine on kirjandusmaailmas aga väga kuum sündmus - esimene õrn märk, et mõni uus nimi on kantud lähiaja võimalike laureaatide kitsasse ringi. Näiteks möödunud aastal juhtus nii Ljudmila Ulitskajaga.
Kuidas aga toimub valik viimase viie vahel, on juba segasem, st sõltub Akadeemia liikmete kirjanduslikust maitsest, poliitilisest olukorrast jms. Akadeemia liikmete nimed on teada, selle nimekirjaga võib tutvuda siin. Kui vaadata nende haridust või eriala, saab teatud ennustusi teha. Knut Ahnlund oli aga Jelinekile preemia andmisest nii vihane, et tagandas ennast edaspidiseks Akadeemia tööst. Kuna liikmelisus on eluaegne, jääb tema tool surmani tühjaks, aga uut liiget enne ei määrata.
Ja rahast kah: võitja saab 10 miljonit Rootsi krooni ning muidugi tõuseb ka raamatute läbimüük, sõltuvalt autorist. Näiteks kui Nobeli sai egiptlane Naguib Mahfouz, siis jäi huvi üsna leigeks ja ilmselt ei rõõmustanud kirjastused eriti ka Derek Walcotti või Harold Pinteri võidu puhul, sest luulet ja näidendeid ostab rahvas enamasti hulga vähem kui romaane.