Mõni sõna kirjanduskriitikast

Üldiselt on nii, et kriitika ja kirjastus pigem hoiavad distantsi. Kui arvustus/ lugu on soodne, siis peaks just kui kõik rahul olema. Kui arvustus on kriitiline, siis on küsimus selles, millest kriitika? Kui asi selles, et näiteks tõlge halb või raamat vigu täis, pole midagi parata. Häbi on ja vaja nahatäis vastu võtta. Kui on maitseasi, st ei meeldinud näiteks stiil, siis võib pisut meele mõrudaks teha, aga pole parata. Kriitikul põhimõtteliselt on õigus öelda, et talle see ei meeldi. Oleks muidugi hea, kui ta argumenteeriks kah oma arvamust. Aga kirjastus ei peaks sel juhul kunagi hakkama mõttetult vastu sõimlema.
Teine asi on aga siis, kui tegemist on faktiveaga või alusetu süüdistusega. Siis teeb ikka pahaseks küll. Näiteks möödunud reedel Eesti Päevalehes ilmunud arvustus, kus autor vihjab, nagu oleks Leelo Tungal "Sametit ja saepuru" kirjutades kalkuleerinud, et mitme osa pealt saab rohkem raha kui ühe pealt. Vast ikka autor lihtsalt leidis, et üks raamat on valmis??