Kirjandus, see on naiste värk

Ilmselgelt on oht vähemalt verbaalselt kesta peale saada, aga ikkagi - olen mitu korda mõelnud, et raamatud ja kirjandus - see on tegelikult üha rohkem naistele. Et siis mis mõttes? Mõtleme pisut ajaloo peale. Vanasti (oletame et "vana" on kõik enne faxi leiutamist ehk siis 19. saj lõppu - kontrollige järgi, kui ei usu) olid kirjanikud valdavalt mehed. Võime muidugi rääkida Sapphost, Bronte õdedest jt kirjaneitsidest, aga valdavalt ju see nii ikka oli. Naised olid hõivatud mõnevõrra praktilisemate ülesannetega, sest pidid lapsed põllu veerde tulistama ja üles kasvatama, kirjatsuradest- praktilises elus käparditest meestele sooja roka taldrikul ette lükkama ja nende pidurdusjälgedega pesu puhtaks pesema. Seejärel möödusid sajandid, põletati rinnahoidjaid, leiutati viilutatud leib, tellitav mutrivõti, pesumasin, kiirkaerapuder, emapalk jms ning "põmm", äkitselt on kirjandus muutunud pigem naiste domineeritud valdkonnaks. Mõtlesin sellele pikemalt vist 2000. aastal esimest korda Frankfurti messil käisin. Nelja päeva jooksul oli kokku lepitud paar-kolmkümmend kohtumist ja selgus et kõik olid naistega. Ühesõnaga, kirjastustes töötavad rohkem naised. Kui natuke täpsustada, siis muidugi töötab ka mehi, aga suur osa neist olid täissöönud härrad, kes sisulist tööd ei ole teinud enam aastaid ja käivad rohkem fa-fa-faa seltskondliku vestlust arendamas ja tuttavatega napsitamas. (Kirjanduse ja alkoholi tihedad seosed on omaette teema, mida tulevikus välja kallata, st lahata). Kahesõnaga, see siiski pisut üllatas, et kirjastamine on niivõrd naiste poolt domineeritav valdkond. Rääkimata sellest, et tõlkijad ja toimetajad on Eestis enamasti naised. Filoloogiaerialadel on kursustel sageli vaid paar meest.
Aga kui hakkame mõtlema, siis ka eesti kirjanduses on jäme ots selgelt pigem naiste käes. Esiteks võtame lastekirjanduse. Leelo Tungal, Aino Pervik, Heljo Mänd, Aidi Vallik jne jne jne... kõik on ju naised. Suurematest viimaste aastakümnete klassikutest on ainult Jaan Rannap meeste lippu kandmas. Muus osas tuleb ajaloos pikemalt tagasi minna, Lutsu, Parijõe jt aegadesse. Ega nimetatud naised ei ole ju ise milleski süüdi, nemad on oma tööd või kutset jälginud ausalt ja ka hulga väärt raamatuid kirjutanud. Aga oma jälje see jätab - miks ei ole rohkem korralike lasteraamatute meesautoreid? Kas see on liiga nadi amet, kas sõbrad hakkavad saunas pilsneri kõrvale pilkama? Ei tea, aga võiks rohkem olla. Ma olen kindel et kümned tuhanded eesti poisslapsed tahaksid lugeda midagi poisilikult lõbusat või tabavat. Naiste ja meeste naljad on ju pisut erinevad.
Kui aga jätame lastekirjanduse ja räägime nö päriskirjandusest (kui keegi seda looma kunagi üldse näinud on), siis on seis pisut segasem. Kõik oleneb sellest, millest lähtuda. Kross, hea küll. Kivirähk, nojah. Veel mõned. Aga laenutuste järgi on populaarseim hoopis Erik Tohvri, kelle kohta ju öeldakse, et tema populaarsuse taga on see, et ta a) kirjutab nagu naine või b) kirjutab naiste jaoks. Kõik raamatukogutöötajad võivad kinnitada, et raamatukogude suurim sihtrühm on naine, tavaliselt keskealine või üle selle. Keskmine naine loeb rohkem kui mees ja nii on ka "naiselikum" raamat populaarsem kui "mehelik". Kui me vaatame viimast laenutuste edetabelit, siis ka seal domineerivad valdavalt naiselikud teemad. Meesautoreid on vaid kaks: ErikTohvri ja Mihkel Raud. Jah, Mehis Heinsaar, Vahur Afanasjev, Märt Kivastik, Kalle Käsper jpt võivad kah kirjutada müriaadi raamatuid, kuid populaarsemad on siiski naiselikud teemad. Aga samas ei tee fakt, et nemad on vähem populaarsed, neid automaatselt teistest paremaks. Võib vabalt juhtuda, et mõni nö naistekate kategooriasse arvatud raamatud on tegelikult kobedam kui meesautori tuttavatest kriitikute üleshaibitud teos.
Aga kas siis naised on kõigest kergema ja kollasema kirjanduse nähtus? Mitte tingimata. Nobeli kirjanduspreemia on ju saanud Selma Lagerlöf, Grazzia Deledda (kui paljud teavad, kes see on?), Sigrid Undset, Pearl Buck, Gabriela Mistral, Nelly Sachs, Nadine Gordimer, Toni Morrison, Wislawa Szymborska, Elfriede Jelinek ja viimati Doris Lessing. Kokku 11 tükki kokku umbes 100 laureaadist. Mõned on unustatud, mõned on jõudnud ülemaailmse klassika hulka nagu Buck, Lessing või Morrison. Jelineki preemia oli pigem eepiliste proportsioonidega arusaamatus:) Lähiaastate ootelehel on endiselt Joyce Carol Oates, Alice Munro, Ljudmila Ulitskaja jt.
Aga kriitika reeglina ei armasta naiskirjanikke, kes kirjutavad nö naiste teemadel. Kriitika ootab, et naine kirjutaks mehelikel teemadel. Näiteks võtame mitteilukirjanduse nagu ajalugu ja filosoofia. Kui palju leiame siit naisi? Naistest meenub näiteks Barbara Tuchman (ühtlasi soovitaks Argo kirjastuse poolt hiljuti välja antud uut tõlget "Kauge peegel" 14. sajandi Euroopa ajaloost), äärmisel juhul ka Lääne-Euroopas vähetuntud, kuid meil võrdlemisi tuntud Ethel Voynich, filosoofiast näiteks Julia Kristeva või moodsamast ajast kanadalanna Naomi Klein. Sofi Oksanen, jälle pigem erand.
Meie st Tänapäeva ajalooraamatute autoritest meenub ainult Catherine Merridale, kes kirjutas Punaarmeest II MS ajal populaarse raamatu "Ivani sõda", juulis-augustis on ilmumas ka Helen Rappaporti "Jekaterinburg", mis räägib tsaariperekonna hukkamisest. Aga kokkuvõttes - milles asi? Kas soorollide vahetus on siiski vaid osaline ja naised tegelevad vaid ilukirjandusega ja meeste pärusmaaks on jäänud mitteilukirjandus nagu ajalugu jms? Osaliselt paistab, et see tõepoolest nii ongi. Aga järeldustega tuleb olla ettevaatlik. Kui me ütleme, et ajalookirjandus on keerulisem ja rohkem pühendumist nõudev kui ilukirjandus, on see šovinistlik. Ja on ka erandeid, näiteks sõjaajaloost on meile kirjutanud Merike Jürjo, kellel sügisel taas uus raamat tulemas. Ka ilukirjanduses ootab kriitika, eriti meeskriitikute oma, naistelt mehelikumat suhtumist. Nö mehelike autorite hulka võidakse liigitada näiteks Ene Mihkelson, väga varajane ehk seebikaeelne Kerttu Rakke ja veel mõni üksik. Luules on juba ammu jäme ots naiste käes: Doris Kareva, Kristiina Ehin ja veel mõned, kes kuuluvad priviligeeritud luuletajate klubisse, keda rahvad tõepoolest tahab kuulata ja koguni osta (Underist rääkimata). Kui vaadata romaanivõistlusi, on enamik autoreid naised. Samas, romaan on väga keeruline teema ja kui võrrelda lastekirjanduse või luulega, siis on selle seis pisut nõrgem. Laenutuste ja uut raamatute ilmumise sageduse järgi siiski tundub, et pigem on siingi juhtpositsioonil naised (kui jätta älja mõni üksik populaarsem meesautor). Samas on ajakirjanduses keegi juba tabavalt öelnud, et Mihkel Raua raamat näitas elavalt "meestekate" nappust turul. Sellest, mis on meestekas või naistekas, mõni teine kord põhjalikumalt. Lühidalt öeldes on tüüpiline meestekas nagu "joomahullu päevaraamatu" seeria - peab olema nalja ja ropendamist. Nagu peab naistekas olema "inimestevahelistest suhetest". Nii et meestel on süüdistada vaid iseennast, kuid nad alla hakkavad jääma, kirjutage siis rohkem.
Kokkuvõtteks: tundub, et naised pigem nii loevad kui kirjutavad rohkem ning ka kirjastajad on peamiselt naised - järelikult kirjandus, eriti praeguses Eestis, on tõesti peamiselt naiste teema. On see halb? Ei tea, mitte tingimata. Aga huvitav ikkagi, kuidas me just sellesse olukorda oleme sattunud.