Suur karuraamat: kogu tõde kaisukarudest

Äsja ilmus üks eriline ja pikalt töös olnud raamat ehk Tiia Toometi koostatud "Suur karuraamat". See on suures formaadis värviline rohkete piltidega raamat kaisukarude ajaloost ja erinevatest kaisukarudest. Raamat sai alguse sellest, et avaldasime koostöös Tartu Mänguasjamuuseumiga varem raamatud "Unustatud mänguasja" ja "Õnnelik lapsepõlv". Selle järel tekkis mõte teha erinevaid raamatuid konkreetsete mänguasjade kohta: mängukarud, nukud jne.
Tiia Toomet võttis esimesena teha karud ning kirjutas teksti, mis alguses räägib kaisukarude ajaloost, raamatu teises osa aga peamiselt Tartu Mänguasjamuuseumi suures kogus leiduvatest karudest. Karud pole aga lihtsalt ükshaaval üles rivistatud, vaid iga karu kohta on Tiia Toomet kirjutanud eraldi loo, mõni räägib konkreetset karu või selle kunagise omaniku loo, teiste puhul on jutt fantaasiaga segi. Karude raamatu tegemine võttis ebaharilikult palju aega ja vaeva. Autoril oli tekst valmis juba aasta tagasi, siis aga hakkas pildistamine ja kujundamise ettevalmistamine. Kujundajaks sai Dan Mikkin, kes on tuntud oma detailitäpsuse poolest (mh kujundanud "Minu esimese raamatu" ning Varraku "Moodsa aja" sarja ning ka näiteks ajakirja Täheke maketi). Mida rohkem inimesi supitünni juurde saab, seda rohkem arvamusi tekib. Nii sai algsest kinkeraamatulikumast mõttest rohkem albumi formaadis raamat. Raamatusse hakkas pilte joonistama Mänguasjamuuseumis töötav Mare Hunt ning fotosid tegema Toomas Tikenberg. Oleks nagu lihtne ja arusaadav? Nii ja naa. Muuseum on töötav asutus ja seal ei saa suvaliselt asju vitriinist võtta ja pilti teha, pealegi käivad seal külastajad, keegi peab arvet pidama jne. Nii tuli leida aeg, mil muuseum on kinni, sõita asjaosalistega Tartusse ja seal tublisti tegutseda mitu päeva. Viimati toimus "fotosessioon" veebruaris, hommikul kümnest õhtul kaheksani.
Siin pildil saab näha, kuidas Mare Hunt, Dan Mikkin ja Tiia Toomet vaatavad arvutis üle esialgset kujundust ja teevad parandusi.
Samal ajal käis kibe töö ka alumisel korrusel, kus fotograaf pani üles väikese stuudio ning varahoidjad tõid nii fondidest kui vitriinidest karusid.
Sellega muidugi töö ei lõppenud. Erinevaid karusid tuli pildistada erinevatel taustadel, mõnda liigutada, hoida kindana käes jne. Kuna vahepeal meenus, et ühtteist on ikka puudu, siis käidi linna peal teistest kogudest karusid juurde toomas, näiteks pandasid või käsitöönukke ning mõned tuli pildistada hiljem ka Tallinnas. Pärast pildistamise lõppu järgnes veel mitu kuud tehnilist tööd, kus karud puhastati karvhaaval taustast välja ja asetati arvutis toonitud taustale.
Lõpptulemusena valmis raamat, millest siin all ka mõned näidisküljed. Raamatus on kokku 208 lehekülge ja ligi 200 erinevat karu. Nunnumeeter põhjas, nagu öeldakse.