Kulinaarne ümbermaailmareis

Selle nädala lõpus ilmub üks isevärki raamat, Simon Majumdari "Minu maailma maitsed". See pole romaan, vaid kirjeldus ümbermaailmareisist, mille eesmärk on süüa maailma paremaid toite. Vahemere hõrgutistest Mehhiko kiirtoiduni, Maroko kaamelilihast Soome keedukartuliteni ja Baikali kaladeni, Šoti viskist Hiina köögini imedeni - kõik selle proovis Simon ära omal nahal. Simon Majumdar töötas aastaid kirjastajana, kes muuhulgas tegeles totakate kinkeraamatutega. Ühel päeval jättis ta töö sinnapaika ja otsustas pühenduda toidule. Praeguseks on ta tuntud restoranikriitikuna ning peab ka populaarset toidublogi www.doshermanos.co.uk. Nagu Simon on tunnistanud, on rohkem kui üks naine ta maha jätnud sel põhjusel, et ei suutnud enam välja kannatada tema virisemist halvasti tehtud söögi pärast.
Toiduraamatute fännidele peaks üksjagu ütlema ka see, et tuntud kokanduslik kirjanik Anthony Bourdain on seda raamatut üsna ülevoolavalt kiitnud: "Simon Majumdar knows his shit".
Ja peale maailma kõige maitsvamate lõunate reastab Simon ka maailma kõige jubedamad eined nagu näiteks tursaspermasushi ja mõned muud asjad, mida ei taha kohe siin mainidagi :)
320 lk, sisaldab värvifotosid, saadaval alates 25. juunist.

Iga ahjus sündinud kass pole veel kook

Üks päev jäi ette hulk naljakaid bändinimesid ja hakkasin mõtlema seejärel ka kirjastuste nimedele, et mida nad õieti tähendavad. Paraku päris huvitavat materjali sellest ei saa, aga mõnel on siiski teatud taust olemas.

Tänapäev on nime saanud eestiaegse ajakirja järgi. Õigupoolest ilmus selle nime all lausa õige mitu ajakirja, 1923. aastal kirjandusajakiri, 1930. teises pooles Noor-Eesti väljaanne jt. Ega siin mingit sisulist järjepidevust pole, lihtsalt kõlas "sobivalt".
Koolibri on teadagi lind, lisaks teatud kalambuur "kooliga" seoses. Huvitaval kombel on Koolibri-nimelise kirjastusi maailmas õige mitu.
Varrak on samuti nime laenanud esimese vabariigi aegselt kirjastuselt, kes aga omakorda võttis selle Lapi targa nime muidugi Kalevipojast.
Veel üks esimesest vabariigist nime võtnud kirjastus on Odamees.
Sinisukk on nime võtnud 18. sajandist pärineva sõna järgi, mis hakkas käibima haritud naiste kohta.
Ilmamaa on piiblist pärinev sõna maailma kohta.
Argo, Pegasus, Pilgrim on samuti ilmselt üsna levinud firmanimed üle maailma. Krutskiga nimede hulka käivad vast Tiritamm, Tea, Draakon & Kuu. Pisut segane on nime Tormikiri taust, võib-olla seostub see nende kunagise asukohaga Kuressaares. Üldiselt kirjastuste nimedel siiski väga sügavat tausta ei ole.
Või ehk peaks leiutama uued nimed, mis iseloomustaksid just seda kirjastust?

Siin aga võrdluseks mõned huvitavamad bändinimed:
A Cat Born In An Oven Isn't A Cake
Admiral Poopy Pants and His Dancing Teeth
Adult Children of Heterosexuals
Albino Toilet Boys
Arhitecture in Helsinki
Are These My Pants?
The Dancing French Liberals of 1848
Death Cab For Cutie
Dow Jones and the Industrials
Electric Al and the Poison Dart Frog McNuggets
Elizabeth Taylor's Husbands
Five Fat Guys Who Rock
Hitler's Missing Testicle
Jehovah's Waitresses
Jehovah’s Witness Protection Program
Johnny Uterus and the Fallopian Tubes
The Flaming Donuts of Jesus
Nearly Died Laughing While Shaving My Butt
Psycho Sluts from Hell
The Shower Scene from Psycho
Someone Still Loves You Boris Yeltsin
Wendy and Her Menstrual Cycles
We Were Promised Jetpacks
When People Were Shorter and Lived By the Water

Antony Beevor Tänapäeva

Üks kaasaja tuntumaid ajaloolasi Antony Beevor kuulub nüüdsest Tänapäeva autorite hulka. Beevori kuulsamatest töödest on varem eesti keeles ilmunud ca 30 keelde tõlgitud "Berliin 1945" ja "Stalingrad". Järgmisena ilmub eesti keeles uusim raamat "D-Day" ehk "Normandia dessant", mis on hetkel inglise edetabelis esikohal.
Tänapäev jätkab oluliste ajalooraamatute avaldamist, suund on kvaliteetsemale ja põhjalikumale lähenemisele. Sügise tähtsamatest teostest tuleb juttu hiljem, aga juba esimesed ajalooraamatud tulevad üsna muljetavaldavad: samuti ühe hinnatuima Euroopa ajaloo eksperdi Norman Daviesi raamat, samas ka näiteks 700 leheküljeline raamat Jaapani ajaloost ja kultuurist ning ka Robert Gravesi "Kreeka müüdid", mis üks ulatuslikumaid raamatuid kogu teemas.

Guillermo del Toro raamat ilmunud

Guillermo del Toro ja Chuck Hogani romaan "The Strain", mille õigused müüdi juba enne ilmumist enam kui 30 keelde, ilmus inglise keeles müüki eelmisel nädalal. Juba esimesel nädalal jõudis see New York Timesi bestsellerite nimekirjas 9. kohale ja omas žanris esikohale.
Eestikeelne tõlge peaks ilmuma aastavahetuse paiku. "The Strain" (e.k. ilmselt "Ahel") on triloogia, mille järgmised osad on samuti töös. Nagu varem mainitud, on tegemist vampiirithrilleriga, mille tegevus käivitub New Yorgis.

Leelo Tungla "Samet ja saepuru": seltsimees laps kasvab

Täna ilmus järg Leelo Tungla möödunud aastal ilmunud menukale raamatule "Seltsimees laps". Järg kannab nime "Samet ja saepuru" (Alapealkirjaga "Seltsimees laps ja kirjatähed"). Raamat jätkub sealt, kus esimene osa lõppes. Väike Leelo ootab endiselt ema Siberist koju ja suhtleb peamiselt endast tublisti vanemate inimestega. Linnas töötab tsirkus, peetakse paraade ja riputatakse loosungeid, raadios laulab Paul Robeson ehk kuulsaim neeger Nõukogude Liidus... see on taas kurbnaljakas ülevaade elust 1950ndate Eesti NSV-s, läbi lapse silmade, tulvil ajastu värve ja lõhnu.
Meilt on palju küsitud, kas see on elulugu, lasteraamat või midagi muud? Raske öelda. Põhimõtteliselt on see üks osa eluloost, mille järgmised osad on samuti ilmumas tulevikus. Aga seda saab lugeda ka kui lasteraamatut, ühe ajastu kirjeldust või isegi romaani.
Värvitrükis ja kalinguriga sarnanevas huvitavas köites raamatu on väga omapäraselt kujundanud Urmas Viik. Siin ka mõned näidisleheküljed uuest raamatust:
Lisaks veel selline info, et väga erilise raamatu kaanematerjali tõttu tuli nii esimese kui teise osa trükkimisel kasutada ka erilisi trükivärve. Seetõttu oli esimesel osal üsna tugev trükivärvi lõhn, mis kadus raamatult alles mõne kuuga. Teise osa puhul seda probleemi ei ole, kuna värvidega on kaanel säästlikumalt ringi käidud.

Suur karuraamat: kogu tõde kaisukarudest

Äsja ilmus üks eriline ja pikalt töös olnud raamat ehk Tiia Toometi koostatud "Suur karuraamat". See on suures formaadis värviline rohkete piltidega raamat kaisukarude ajaloost ja erinevatest kaisukarudest. Raamat sai alguse sellest, et avaldasime koostöös Tartu Mänguasjamuuseumiga varem raamatud "Unustatud mänguasja" ja "Õnnelik lapsepõlv". Selle järel tekkis mõte teha erinevaid raamatuid konkreetsete mänguasjade kohta: mängukarud, nukud jne.
Tiia Toomet võttis esimesena teha karud ning kirjutas teksti, mis alguses räägib kaisukarude ajaloost, raamatu teises osa aga peamiselt Tartu Mänguasjamuuseumi suures kogus leiduvatest karudest. Karud pole aga lihtsalt ükshaaval üles rivistatud, vaid iga karu kohta on Tiia Toomet kirjutanud eraldi loo, mõni räägib konkreetset karu või selle kunagise omaniku loo, teiste puhul on jutt fantaasiaga segi. Karude raamatu tegemine võttis ebaharilikult palju aega ja vaeva. Autoril oli tekst valmis juba aasta tagasi, siis aga hakkas pildistamine ja kujundamise ettevalmistamine. Kujundajaks sai Dan Mikkin, kes on tuntud oma detailitäpsuse poolest (mh kujundanud "Minu esimese raamatu" ning Varraku "Moodsa aja" sarja ning ka näiteks ajakirja Täheke maketi). Mida rohkem inimesi supitünni juurde saab, seda rohkem arvamusi tekib. Nii sai algsest kinkeraamatulikumast mõttest rohkem albumi formaadis raamat. Raamatusse hakkas pilte joonistama Mänguasjamuuseumis töötav Mare Hunt ning fotosid tegema Toomas Tikenberg. Oleks nagu lihtne ja arusaadav? Nii ja naa. Muuseum on töötav asutus ja seal ei saa suvaliselt asju vitriinist võtta ja pilti teha, pealegi käivad seal külastajad, keegi peab arvet pidama jne. Nii tuli leida aeg, mil muuseum on kinni, sõita asjaosalistega Tartusse ja seal tublisti tegutseda mitu päeva. Viimati toimus "fotosessioon" veebruaris, hommikul kümnest õhtul kaheksani.
Siin pildil saab näha, kuidas Mare Hunt, Dan Mikkin ja Tiia Toomet vaatavad arvutis üle esialgset kujundust ja teevad parandusi.
Samal ajal käis kibe töö ka alumisel korrusel, kus fotograaf pani üles väikese stuudio ning varahoidjad tõid nii fondidest kui vitriinidest karusid.
Sellega muidugi töö ei lõppenud. Erinevaid karusid tuli pildistada erinevatel taustadel, mõnda liigutada, hoida kindana käes jne. Kuna vahepeal meenus, et ühtteist on ikka puudu, siis käidi linna peal teistest kogudest karusid juurde toomas, näiteks pandasid või käsitöönukke ning mõned tuli pildistada hiljem ka Tallinnas. Pärast pildistamise lõppu järgnes veel mitu kuud tehnilist tööd, kus karud puhastati karvhaaval taustast välja ja asetati arvutis toonitud taustale.
Lõpptulemusena valmis raamat, millest siin all ka mõned näidisküljed. Raamatus on kokku 208 lehekülge ja ligi 200 erinevat karu. Nunnumeeter põhjas, nagu öeldakse.

Ilmus Tänapäeva noorsooromaanide konkursi teine võidutöö

Veebruaris ilmus esimene Tänapäeva noorsooromaanide konkursi võidutöödest: Birk Rohelennu “Enesetapjad”. Nüüd on raamatuks vormistatud ka teine võidutöö, Kristiine Kurema “Jäätunud võõras”.
Kristiine Kurema on 18-aastane Paide gümnaasiumiõpilane. “Jäätunud võõrast” hakkas ta kirjutama pärast seitsmendat klassi, saades inspiratsiooni ajalehe esikaanel nähtud pildist, millel oli põlenud maja ja tulekahjus ühe pereliikme kaotanud õnnetu perekond. Käsikiri sai lõplikult valmis kolm aastat hiljem. Kristiine on tagantjärele öelnud, et käsikirja hiljem üle lugedes tundus selle algus talle pisut ebaküpsem kui lõpp, aga see vastuolu polegi halb, sest nii areneb romaan koos peategelasega.
“Jäätunud võõras” jutustab teismelisest tütarlapsest Mariast, kes kaotab tulekahjus oma ema ning jääb tegelikult ilma ka isast, kes kolib linna ja pühendub jäägitult oma tööle. Ajalisemate elumurede taustal (keerukad suhted poiste ja parima sõbrannaga, Mariale peavarju pakkuva tädi haigus, isa armulugu tüdruku klassijuhatajaga) otsib autor vastust universaalsele küsimusele – kuidas tulla toime leinaga, mida põhjustab kõige lähedasema inimese kaotus?

Tänapäeva noorsooromaanide sarjas on nüüdseks uues kujunduses ilmunud juba kuus raamatut. Juuli algul ilmub Kristi Rebase “Minu oma”, augustis Kersti Kivirüüdi “Okultismiklubi” ja septembris juba staažika kirjaniku Ketlin Priilinna “Mustlasplikad”.
Sellest, kuidas on sündinud raamatusarja omapärane kujundus, saab rohkem aimu kujundaja Evelin Kasikovi kodulehelt (vt http://evelinkasikov.com/Book%20design.html).