Suur karuraamat: kogu tõde kaisukarudest

Äsja ilmus üks eriline ja pikalt töös olnud raamat ehk Tiia Toometi koostatud "Suur karuraamat". See on suures formaadis värviline rohkete piltidega raamat kaisukarude ajaloost ja erinevatest kaisukarudest. Raamat sai alguse sellest, et avaldasime koostöös Tartu Mänguasjamuuseumiga varem raamatud "Unustatud mänguasja" ja "Õnnelik lapsepõlv". Selle järel tekkis mõte teha erinevaid raamatuid konkreetsete mänguasjade kohta: mängukarud, nukud jne.
Tiia Toomet võttis esimesena teha karud ning kirjutas teksti, mis alguses räägib kaisukarude ajaloost, raamatu teises osa aga peamiselt Tartu Mänguasjamuuseumi suures kogus leiduvatest karudest. Karud pole aga lihtsalt ükshaaval üles rivistatud, vaid iga karu kohta on Tiia Toomet kirjutanud eraldi loo, mõni räägib konkreetset karu või selle kunagise omaniku loo, teiste puhul on jutt fantaasiaga segi. Karude raamatu tegemine võttis ebaharilikult palju aega ja vaeva. Autoril oli tekst valmis juba aasta tagasi, siis aga hakkas pildistamine ja kujundamise ettevalmistamine. Kujundajaks sai Dan Mikkin, kes on tuntud oma detailitäpsuse poolest (mh kujundanud "Minu esimese raamatu" ning Varraku "Moodsa aja" sarja ning ka näiteks ajakirja Täheke maketi). Mida rohkem inimesi supitünni juurde saab, seda rohkem arvamusi tekib. Nii sai algsest kinkeraamatulikumast mõttest rohkem albumi formaadis raamat. Raamatusse hakkas pilte joonistama Mänguasjamuuseumis töötav Mare Hunt ning fotosid tegema Toomas Tikenberg. Oleks nagu lihtne ja arusaadav? Nii ja naa. Muuseum on töötav asutus ja seal ei saa suvaliselt asju vitriinist võtta ja pilti teha, pealegi käivad seal külastajad, keegi peab arvet pidama jne. Nii tuli leida aeg, mil muuseum on kinni, sõita asjaosalistega Tartusse ja seal tublisti tegutseda mitu päeva. Viimati toimus "fotosessioon" veebruaris, hommikul kümnest õhtul kaheksani.
Siin pildil saab näha, kuidas Mare Hunt, Dan Mikkin ja Tiia Toomet vaatavad arvutis üle esialgset kujundust ja teevad parandusi.
Samal ajal käis kibe töö ka alumisel korrusel, kus fotograaf pani üles väikese stuudio ning varahoidjad tõid nii fondidest kui vitriinidest karusid.
Sellega muidugi töö ei lõppenud. Erinevaid karusid tuli pildistada erinevatel taustadel, mõnda liigutada, hoida kindana käes jne. Kuna vahepeal meenus, et ühtteist on ikka puudu, siis käidi linna peal teistest kogudest karusid juurde toomas, näiteks pandasid või käsitöönukke ning mõned tuli pildistada hiljem ka Tallinnas. Pärast pildistamise lõppu järgnes veel mitu kuud tehnilist tööd, kus karud puhastati karvhaaval taustast välja ja asetati arvutis toonitud taustale.
Lõpptulemusena valmis raamat, millest siin all ka mõned näidisküljed. Raamatus on kokku 208 lehekülge ja ligi 200 erinevat karu. Nunnumeeter põhjas, nagu öeldakse.

Ilmus Tänapäeva noorsooromaanide konkursi teine võidutöö

Veebruaris ilmus esimene Tänapäeva noorsooromaanide konkursi võidutöödest: Birk Rohelennu “Enesetapjad”. Nüüd on raamatuks vormistatud ka teine võidutöö, Kristiine Kurema “Jäätunud võõras”.
Kristiine Kurema on 18-aastane Paide gümnaasiumiõpilane. “Jäätunud võõrast” hakkas ta kirjutama pärast seitsmendat klassi, saades inspiratsiooni ajalehe esikaanel nähtud pildist, millel oli põlenud maja ja tulekahjus ühe pereliikme kaotanud õnnetu perekond. Käsikiri sai lõplikult valmis kolm aastat hiljem. Kristiine on tagantjärele öelnud, et käsikirja hiljem üle lugedes tundus selle algus talle pisut ebaküpsem kui lõpp, aga see vastuolu polegi halb, sest nii areneb romaan koos peategelasega.
“Jäätunud võõras” jutustab teismelisest tütarlapsest Mariast, kes kaotab tulekahjus oma ema ning jääb tegelikult ilma ka isast, kes kolib linna ja pühendub jäägitult oma tööle. Ajalisemate elumurede taustal (keerukad suhted poiste ja parima sõbrannaga, Mariale peavarju pakkuva tädi haigus, isa armulugu tüdruku klassijuhatajaga) otsib autor vastust universaalsele küsimusele – kuidas tulla toime leinaga, mida põhjustab kõige lähedasema inimese kaotus?

Tänapäeva noorsooromaanide sarjas on nüüdseks uues kujunduses ilmunud juba kuus raamatut. Juuli algul ilmub Kristi Rebase “Minu oma”, augustis Kersti Kivirüüdi “Okultismiklubi” ja septembris juba staažika kirjaniku Ketlin Priilinna “Mustlasplikad”.
Sellest, kuidas on sündinud raamatusarja omapärane kujundus, saab rohkem aimu kujundaja Evelin Kasikovi kodulehelt (vt http://evelinkasikov.com/Book%20design.html).

Kirjastaja äpardused: mis on pildil valesti?

Kolleegidel Olionist on ilmunud 2007 selline raamat. Mis on pildil valesti?

Seagripi vastu aitab...

Muide, eesti keeles on ilmumas Karupoeg Puhhi järg. Eestist tegid pakkumisi selle avaldamiseks 7 kirjastust ning hind krutiti nii kõrgele, et ülepakkumine tundus mõttetu. Eks neid ajaloolisi järgesid on ennegi nähtud: Peeter Paani järg "Peeter Paan punases", Moby Dicki järg "Ahabs Wife", "Tuulest viidud" järjed "Scarlett" ning "Rhett Butler", jne jne... kõik kirjutatud teiste inimeste poolt.

Sel nädalal Rahvusraamatukogus kirjastuste suur kevadmüük

12.-14. mai ehk homsest kuni neljapäevani toimub Rahvusraamatukogus kirjastuste kevadmüük. Üritus toimub hommikul 11st kuni õhtul 20ni (kui rahvast on vähe, suletakse varem).

Tänapäeva laud, nagu alati, pangaautomaadi kõrval :)

Umberto Eco kui Madonna ja mõni sõna ka Prima Vistast

Nagu kõik lugejad inimesed niigi teavad, siis möödunud nädal möödus kultuuriajakirjanduse jaoks Umberto Eco külaskäigu tähe all. Sellist tsirkust on ühe kirjanikuga seoses harva nähtud ja ega niipea ei nähtagi. Ehk siis mõned muljed stiilis nö "sõin ja jõin seal minagi". Kuna oli vaja pisut muid asju ajada, siis sai härrat nähtud nii Tartus kui Tallinnas. Mõni sõna tagamaadest, miks hr Eco Eestisse üldse tuli. Kuna tegu on mehega, keda kutsutakse iga nädal kümnetele üritustele, siis on arusaadav, miks ta polnud vahepeal (üle 10 a) jõudnud käia järgi oma audoktori medalil Tartus. Seekord ta siiski tuli, aga mitte juhuslikult. Asja korraldas ära Jelena Kostjukovitš, kes käis mullu Tartus koos Ljudmila Ulitskajaga. Nimelt on JK lähedastes suhetes härra Umbertoga, sest ta on tõlkinud vene keelde suure osa UE teostest. JK omakorda töötab põhitööna tõlketeooria õppejõuna ja vene kirjanike esindajana läänemaailma jaoks, nii et tal on palju sidemeid. Nii õnnestus JK-l lõpuks härrat veenda Eestisse tulema argumendiga, et Juri Lotmani kunagise ülikooliga tutvuda. Muud argumendid polekski ilmselt mõjunud.
Avalikul loengul Tartu Ülikooli raamatukogus oli üsna palju rahvast - saal oli täis ja raamatukogus oli üles seatud 3 ekraani, mille ees istus veel punt rahvast, nii et kokku võis olla ca 300-350 inimest. Härra ise esines nagu üks kogenud ja läbilöönud kirjanik ikka: kindlalt, olles elu jooksul kuulnud iga viimast kui küsimust juba 100 korda, aga samas ka suhteliselt väsinult ja suurema särata. Tabab ära õige hetke, kasutab sel hetkel mingit kindlat nalja jne. Vaadates saali ukse ees ja ekraanide juures olevat inimsumma, tekkis üsna soe tunne. Et ka Eestis siiski hoolitakse raamatutest (ehkki enda tituleerimine Põhjamaade suurimaks kirjandusfestivaliks Prima Vista poolt on siiski pehmelt öeldes liialdus). Kohutavalt piinlik oli aga loengule järgnenud küsimuste osa, üks küsimus hullem kui teine (miks te siia tulite? kas te suitsetate? kuidas te kirjutate? jne). Imelikul kombel ei küsinudki vist keegi, miks tal enam habet pole (allergia). Kerget elevust tekitas saalis ainult see, kui keegi küsis, kas talle "Roosi nime" film meeldis ja Eco seepeale küsijale kümme eurot andis. Ei, see polnud spontaanne, kas see oli kogenud esineja standardnali, mida ta sagedasti varem teinud.
Eco kõrval oli teine peakülaline Aleksandra Marinina, vene kriminullide autor, keda saatis tema kirjandusagent (endine ülemus miilitsas ja kuuldavasti veel ühtteist). Vähemalt õhtuse ürituse järgi jäi neist suhteliselt kehv mulje. Väidetavalt olnud ka proua pisut häiritud, et rahvast huvitas pigem Eco, mitte tema.
Järgmisel päeval Tallinna Ülikoolis toimunud loeng oli üsna erinev Tartu omast. Loengule minnes kohtasin trammipeatuses AH-d, kes märkis, et ta ilmselt teab, kuhu lähen, sest tegu ju Madonna kontserdiga. Nojah, tõsi ta on. Eco on kaubamärk, mille paistel tahavad väga paljud ennast soojendada ja poseerida lasta ja teoseid ostavad vist üsna palju ka need, kes neid iial ei loe. Üritus ise oli mõnevõrra ülepingutatud ja ettekannete tase oli, hmm, vahelduv. Autorist hakkas pisut kahju, sest kolme päeva jooksul pidi ta esinema 5-6 erineval kogunemisel ja pidevalt vastama samadele küsimustele. Nii et selle kohta pidas ta hästi vastu, kuigi väsimus paistis selgelt välja. Ikka on neid, kes tahavad sult jälle küsida, kuidas sa kirjutad, millest on järgmine romaan, mis kirjutamist mõjutanud, seletada kui tore kõik siin on ja hulga tundmatute nägudega sinasõprust juua, et need saaksid sellest veel kaua rääkida.
Aga pole kahtlust, et samavõrra rahvast kokku tõmmanud autoreid on meil käinud harva. Viimasest aastakümnest meenuvad vast Terry Pratchett ja peamiselt venekeelse publiku pealt Ljudmila Ulitskaja. Ja lõpetuseks ütleks seda, et ma tahaksin, et tuntud kirjanikke käiks Eestis nii sageli, et nende külaskäik poleks nii erandlik uudis. Algaval nädalal on külla tulemas Alessandro Baricco, jälle sammuke.

Mais ilmuvaid raamatuid

Mais on taas ilmumas mitmesuguseid raamatuid. Eluloolisest materjalist on ilmumas Kaalu Kirme "Jaan Koorti päevaraamatu" toimetatud-täiendatud ja uues kujunduses väljaanne. Meelelahutuslikuma poole pealt ilmub Robert de Niro elulugu.
Ilukirjandusest tuleb Jaan Kaplinski "Lahkujad", mis koondab kolme lühiromaani. Romaanivõistluse töödest ilmub Evert Gregori "Kesk surnud lilli", mis on kriminaalse maiguga armastuslugu. Noorteromaanidest ilmub Ene Jaaniste "Elu on ilus", lasteraamatutest ilmub Ülle Kütseni "Kadunud lapsepõlve saladus", mille on väga omapäraste piltidega illustreerinud Kaie Kal, kes on tuntud "Saame kokku Tomi juures" stuudiokujunduse autorina. Luulest on ilmumas Indrek Hirve uus kogu "Veesilm".
Tõlgitud ilukirjandusest ilmub Karen Joy Fowleri "Jane Austeni raamatuklubi", millest valminud ka samanimeline film. Kognitiiv-käitumisteraapia sarjas on järgmisena ilmumas "Võit kroonilise valu üle".
Kuu keskel ilmub ka James Borgi "Veenmine", mis räägib inimeste veenmise meetoditest ja tehnikatest - Inglismaal sai see tõeliseks bestselleriks, mida on müüdud sadu tuhandeid eksemplare.
Ajalooraamatutest on ilmumas Jaakko ja Virpi Hämeen-Anttila "Müütide raamat", kus võetakse kokku erinevate rahvaste müüte.
Kuu lõpus või uue alguses ilmub ka kauaaegne projekt, Tiia Toometi koostatud "Suur Karuraamat", mis räägib kõike kaisukarude ja nende ajaloost. Sellestki edasipidi pisut pikemalt.