SLASH: Kõikse rajum rockibiograafia

Eelkõige Guns N’ Roses’i endise ja hiljem Velvet Revolveri kitarristina tuntud Slashi (kodanikunimega Saul Hudson; s 1965) elulooraamat on kirjutatud koos Rolling Stone ajakirjaniku Anthony Bozzaga 2007. aastal ning heidab pilgu kurikuulsasse maailma, kus valitses Guns N’ Roses, kus ei vajutatud iialgi pidurit ning kus tipu ümber haigutas enesehävitajalik sügavus. Sex, drugs & rock´n´roll sõna otseses mõttes.

1985. aastast oli Slash Guns N’ Roses’i olulisemaid liikmeid, kes aitas kuni bändist lahkumiseni kirjutada enamiku selle lugudest.

„Slashis” on kõike nagu Slashis endaski: pöörasust, joobumust, nalja, hullumeelsust ja geniaalsust. Aga ennekõike on see aus raamat.

Mõned katkendid:

/.../

Üks naljakaimaid olukordi oli, kui Izzy ärkas varakult ja selge peaga üles, et tulla kohale ja olla loo “Sweet Child o’ Mine” töötlemise juures. Ta käis neile väga närvidele. Tavaliselt hakkasid nad keskpäeva paiku miksima ning neljaks oli asi tehtud. Sel päeval helistas Izzy meile kella ühe paiku ja palus kõikidel platsi tulla, sest lugu on valmis ja kõlab paganama hästi. Sisse astudes nägin esimese asjana Mike Barbiero piinatud nägu – ta nägi välja nagu vang pärast terve öö kestnud ülekuulamist. Mike mängis meile miksi ette ja see kõlas naeruväärselt: selles olid ainult Izzy kitarr ja Axli vokaalid ning kõik muu jäi tahaplaanile. Trumme võis vaevalt kuulda, bassi polnud üldse ning minu kitarrist olid järel ainult intro ja soolo. Ütleme nii, et Izzyl on asjadest väga hõre arusaam ja see on talle hästi iseloomulik. Mõistagi tegime loo ümber.

“Rocket Queeni” töötlemise ajal leidis Axl, et murdekohas on midagi puudu – midagi, mis suurendaks draamat. Axl pani ette, et meiega kaasas olev Adriana Smith kepiks temaga live-toas, siis võtame need hääled ja miksime murdekohta sisse. Olime joonud kogu päeva päris karmilt Jack Daniel’si, nii et mõte tundus väga hea. Tundsin Adriana vokaalseid võimeid, sest ta oli mind eelmised kolm ööd unetuna hoidnud. Süütasime atmosfääri loomiseks mõned küünlad ning Axl ja Adriana heitsid end trummipostamendi äärde põrandale. Lindistasimegi Adriana hoogsa esituse üles, koos kõigi mõminate ja oigamistega. Nii et nautige: lõppvariandis on kõik olemas. See murdekoht ütles kõik. Ma poleks suutnud parimat viisi plaadi lõpetamiseks välja pakkuda ning ka meie fännide jaoks võtab see meie tolleaegse eluperioodi ideaalselt kokku.

/.../Ühel õhtul kuskil tuuril olles otsustasin ma enda õhtu lõpetada sellega, et viskasin enne äravajumist oma Jack Daniel’si pudeli telekasse. See loomulikult plahvatas ning saabus Ronnie. Me elasime küllaltki kõrgel, kuid Ronnie otsustas, et telekat me kinni ei hakka maksma. Ta ronis mu korteriaknast välja kõrvalasuvasse korterisse ning vahetas televiisorid kõrvaltoaga ära. Vot see on pühendumus.

Ühel teisel korral olime Dallases ning minu ja Duffi kõrvuti asetsevad toad olid uksega ühendatud. Olime kutsunud külla palju sõpru mäesuuruse hulga kokaiiniga. Pidu kestis terve öö kuni järgmise päeva lõunani välja. Asjad väljusid loomulikult kontrolli alt ja lõhuti ära toas olev klaaslaud. Mina kõndisin siis paljajalu klaasil ja kõik kohad olid verd täis. Mingil hetkel lõi keegi teisest toast vaheukse maha, keeras voodid kummuli ja peksis lambid segi. Meid oli selleks liiga palju, et Ronnie toime oleks tulnud; seega tekkis tal varuplaan, kuidas meid ilma personali tähelepanu äratamata hotellist välja toimetada. Tal õnnestus meid kuidagi teenindajate lifti saada ning siis tagaukse kaudu bussi peale panna. Personal oli küll müra kuulnud, kuid Ronnie’l oli mingil moel õnnestunud hotelli turvateenistust kuidagi tund aega kinni pidada. Mõtlesime, et oleme pääsenud, kuid politsei pidas meid paari miili pärast ühe poe juures kinni. Kui ma õigesti mäletan, siis olin poest hunniku komme sisse vehkinud.

Meid rivistati bussi juures üles ning võeti hotellitubade lõhkumise eest vahele. See osutus kalliks ning ausalt öeldes jäi ka viimaseks korraks, kui ma tõesti hotellitoa segi peksin. Loomulikult olen ma alates sellest mõned telekad ära lõhkunud ja veel mingeid lollusi teinud, kuid täielikku hävitust pole enam korda saatnud. Arve tuli selleks liiga kopsakas.

/.../Käegalöömismeeleolude või pahameele tekkimiseks tuuril oleva bändi või ükskõik, millise kollektiivi jaoks pole vist soodsamat olukorda kui vastastikuse austuse puudumine. Ma ei ole kergelt vihastuv tüüp, mind peab ikka korralikult endast välja viima. Olin ka sel tuuril paindlik, kuid ajapikku tunded kuhjusid. Väga paljud bändile kasulikud võimalused lasti lihtsalt raisku, sest Axl otsustas nii. Enamasti tegid otsuseid nemad Dougiga kahekesi ning teisi informeeriti alles hiljem. Samal ajal oli bänd aga suurepärane ning kõik, kes nende kahe ja poole aasta jooksul Guns N’ Rosese kontserdile sattusid, said elamuse täie raha eest. Me olime ebatõeline bänd ebatõelise lauljaga: Axl oli lihtsalt võrratu. Vaatamata kuluaarides kuhjuvatele pingetele oli laval minu ja Axli vahel endiselt vinge keemia. Tegime igal õhtul imesid, olime nagu jumalad. Leidus õhtuid, mil mõned hetked tõid mul lausa kananaha ihule.

Siiski oli tegu tõsise üles-alla tsükliga. Selline on minu vaatenurk, Axlil on kindlasti oma. Olen kindel, et tema arust me jõime liiga palju ja tegime narkot. Mis on ka tõsi. Võin käe südamele panna ja öelda, et tegin, kuid mitte kordagi ei lükkunud ükski kontsert edasi ega jäänud ära bändiliikmete tõttu. Olenemata kellegi sõltuvustest olime meie, tagaliinimuusikud, alati olemas. Muidugi oli hetki, kus ka meie olukord oli kehvem, kuid räägime ju lõppude lõpuks siiski rokkbändist. Axli laager kurtis kogu tuuri vältel, et mida me ikka teeme. “Meie” olime Duff, Matt ja mina. Izzygi poolt saabus meile etteheiteid. Nad võivad meie elustiilile ükskõik mida ette heita, kuid suuremat masinavärki see ei kahjustanud, töö sai alati tehtud. Loomulikult on see minu seisukoht. Olen täiesti kindel, et nii Axlil kui teistel tüüpidel on oma arvamused, mis võivad minu omast tublisti erineda.