Sulev Nõmmiku käsikiri leitud!
Mu mälu võib küll petta, kuid minu teada ilmusid esimesed jupikesed Sulev Nõmmiku teatrielu ülestähendustest ajalehe joonealusena 1980ndatel, kohe siis, kui Nõmmik need kirjutaski. Loetu oli hirmus naljakas ja suure mõnuga sai järgmist osa oodatud. Veel suurema mõnuga sai usutud, et kohe-kohe tuleb raamat, kus kogu Nõmmiku kirjapandud tsunftielu sees.
Raamatut ei tulnud ega tulnud. 1991. aastal ilmus Meelejahutaja raamatukogus väike vihikukene „Meistrid: kilde epopöast „Minu elu tsunftis““ (välja andnud Helipilt), Siis räägiti, et rohkem lugusid pole olemaski, Nõmmik polevat rohkem kirjutanudki.
Oli ka neid, kes uskusid ja lootsid, et seda lugemist on rohkem, kui toona ilmunud 32 lehekülje jagu. Räägiti, et käsikiri olevat kadunud, tuleroaks saanud, et selle käskinud Glavlit(?) KGB(?) NLKP(?) hävitada. Igasuguseid jutte liikus.
Uute tuulte tõmbuses
Sellises „hollivuudlikus“ tempos oleks ju uhke jätkata. Tõde on aga vähem põnev, see-eest palju piinlikum.
Mis tulel ja KGB-l tegemata jäi, sellega suutsid 1990ndate alguses peaaegu hakkama saada uued tuuled, mis mõnikord ja mõnel pool ka tuulispasa mõõtmed võtsid.
Ehk oleksid jutud Nõmmiku käsikirja hävimisest isegi tõeks osutunud, kui käsk Rameto toimetuse likvideerimise tõttu ruumid „vanast rämpsust“ puhastada poleks antud Ralf Parve juuniorile ja Raimo Aasale. Küllap kaitses vanu käsikirju ka raamatute ja kirjanike kaitsepühak Johannes, sest asjaolude õnnelikul kokkusattumisel ehitas Raimo Aas just parajasti maja ning nii sai ta rämpsuks nimetatud Rameto arhiivi enda uue maja uude garaaži tassida. Sealt ta siis tasapisi võtab, süstematiseerib, paigutab kaustadesse, viib tuppa riiulile seda „sodi“.
„Auto seisab mul siiani õues, sest garaažis ei ole ruumi, kuigi olen pidevalt tassinud sülega seda prahti endale tuppa, läbi lugenud, sorteerinud. Olen mina muudkui ka imestanud – küll ikka vanasti tehti palju eeltööd, enne kui eetrisse mindi, mitte nagu nüüd, oma jutupidamatuse eetrisse paiskamine on ajakirjanduslik kõrgeim pilotaaž!” kirjutab Raimo Aas nüüd lõpuks täies mahus ilmuva Sulev Nõmmiku raamatu saatesõnas.
„Äravisata kästu hulgast leidsin ka selle Sulev Nõmmiku käsikirja. Lugesin ta läbi mitu korda, tegin endale koopia ja leidsin: kurat võtaks, sellest peab raamat saama!” otsustas Raimo Aas.
Käsikirjad tõepoolest ei põle, nagu märkis Woland „Meistris ja Margaritas“ – mis ilmuma on määratud, see ka ilmub. Varem ... või siis veidi hiljem.
Elulugu ja mälestused dialoogis
Möödunud aastal ilmunud Gerda Kordemetsa ja Anne Tuulingu kirjutatud elulooraamat „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!““ ja nüüd ilmuvad Sulev Nõmmiku enda üleskirjutused on teineteisele heaks täienduseks. Risti ja rästi käivad mälestused ka Sulev Nõmmiku ja tema sõbrast Vello Viisimaast kirjutatud raamatus „Vello Viisimaa. Lauldes vihmas“. Juhtub isegi nii, et mõnda episoodi mäletab Nõmmik teisiti kui teised. Autorid ja toimetajad pidasid omavahel nõu ja leidsid: jäägu nii nagu on. Kelle mälestused sa siis õigemateks ülendad, kelle omad valeks tunnistad?!
Sulev Nõmmik lahendab selle dilemma oma kirjutatud raamatus aga väga elegantselt:
„Mõni tähenärijatest teatrimees, kes neid ridu kunagi lugema juhtub ja arvab täpsemalt olusid tundvat, võib ju hüüda: „Mitte see mees ei olnud sel hetkel seal! Mitte tema ei komistanud, vaid hoopiski too teine! Aga too teine läks juba viis aastat varem pensionile! Selles raamatus on kõik vale!“
Ja ma vastan talle täis stoilist rahu:
„Mis sest, et vale – aga vaata kui ilus!““
Toimetajate südametesse saabus rahu.
Kõigest, mis olnud
„Kõike on olnud,“ kirjutab Sulev Nõmmik. Sõideti veoauto kastis, magati vagunelamutes ja klubides võimlemismattide peal ja anti ühe kuu jooksul kahe kuu kontserdid. „Muidugi on elatud ka võõrastemajade luksusnumbrites ning söödud supilusikaga kausist punast kalamarja. Kõike on olnud.“
Selles raamatus on tõesti kõike: on kurbust ja rõõmu, kaastunnet ja ka pilget. On terav pilk ja täpne sõna. Mida otsida ei maksa, on kättemaks ja suurte kuulsuste väikeste räpaste saladuste paljastamine. Pole Nõmmiku stiili ega südant mööda.
Ja kuigi selles raamatus on hoolimata kõigist meeleoluvärvidest ikkagi kõige rohkem naeru, ei lähe mul seda lugedes meelest Kanal 2 reporteri sõnad Sulev Nõmmiku elulooraamatu esitlusel: „Kas pole nii, et me oskame hoida Nõmmiku mälestust paremini kui Nõmmikut ennast?“
„Olen teatriinimene. Armastan tööd, mida teen.
Armastuseta ei maksagi midagi teha!
Balletis aeti mind sirgeks, õpetati tööd tegema; operett andis mulle lõbusa meele, säilitades elurõõmu; estraad õpetas rahvaga rääkima, viis suhtlemisoskuse juurde; kino näitas, kuidas sekundite väärtust suureks pidada.
Kõik nad on midagi endast mulle ära andnud.
Olen näitejuht.
Mu elukutse on tunda inimesi.
Loomulikult ei tunne ma neid lõpuni.
Ja ikkagi tahan paljudele nendele, just nendele, kellega koos on ühte jalga astutud, öelda tükk lihtsat tänu pisarate ja naeru eest!
Ons inimeses miskit suuremat kui pisarad või naer?“
Mari Karlson
Tänapäev
Posts
