Lastejutuvõistluse võitsid Kairi Look ja Juhani Püttsepp

Täna selgusid lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" tulemused. Žürii otsustas välja anda neli preemiat ning ära märkida kaks tööd.

Jagatud esikoha pälvisid Juhani Püttsepp käsikirjaga "Külaline Orupõhjast" ning Kairi Look käsikirjaga "Lennujaama lutikad ei anna alla".
"Külaline Orupõhjast" räägib elust ühes vanemas äärelinna majas, kirjeldab sealseid värvikaid elanikke, inimesi ja ka ühte sinna tee leidnud koera.
"Lennujaama lutikad ei anna alla" on lugu vanast lennujaamahoonest, mis plaanitakse sulgeda. Selle plaaniga pole aga nõus mõned lennujaama toimekad asukad - lutikad ja muud putukad.
Esikohaga kaasneb preemia 1200 eurot mõlemale käsikirjale.

Teise koha sai Liis Auväärt käsikirjaga "Väike võlur Mattias". Käsikiri räägib kuue-aastasest poisist ja tema igapäevastest tegemistest, aga pealekauba elab tema toas kapis kummaline vanake.
Teise koha preemia on 900 eurot.

Kolmanda koha pälvis Heidi Raba käsikiri "Sander Säinas ja lendav siga". Käsikiri räägib tehnikahuvilisest, aga pisut üksikust poisist, kes saab endale kasuisa ja kasuvenna. Sander otsustab ehitada lendava sea, mis tekitab sekeldusi. Kolmanda koha preemia on 700 eurot.

Ära märgiti Hugo Vaheri käsikiri "Ümera mehed Roosa villast", mis on seikluslik lugu laste suvelaagrist Karepal ning Reeli Reinausi "Roosad inglid", mis räägib koolitüdrukute sõpruskonnast, seltskonda kuulumise tähtsusest ja selle hinnast.

Kõik mainitud käsikirjad ilmuvad umbes järgneva aasta jooksul.

"Minu esimese raamatu" konkurss toimus esimest korda 2004. aastal ning tänavu juba kuuendat korda.
Konkursil osales 32 käsikirja ning neid hindas žürii, kuhu kuulusid esindajad Eesti Lastekirjanduse Keskusest, kirjastusest Tänapäev ja ajakirjast Täheke. Konkursi korraldamist toetas ka Kultuuriministeerium. Aastate jooksul on konkursile esitatud üle 220 käsikirja, millest raamatuna on ilmunud üle 30. Varasemate võitjate seas on muuhulgas Piret Raud, Kristiina Kass, Siiri Laidla, Markus Saksatamm ja Reeli Reinaus.

Uus noorteromaani konkurss

Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Kirjastus Tänapäev kuulutavad välja ALGUPÄRASE NOORTEROMAANI VÕISTLUSE

Noorteromaani sihtgrupp on 14–18-aastased noored.
Romaani pikkus on kuni 10 autoripoognat (400 000 tähemärki koos vahedega), minimaalselt 5 autoripoognat (200 000 tähemärki).Võistluse auhinnafond on 3200 eurot.
Iga võistlusele toodud käsikiri peab olema kolmes eksemplaris, varustatud MÄRGUSÕNAGA ning lisatud kinnine ümbrik, milles autori nimi ja kontaktandmed. Märgusõna märkida ka ümbrikule.
Võistlustööd trükkida paberile ühepoolselt. Köidetest soovitame mitte kasutada nn diplomitööde-tüüpi kõva köidet.


Võistlustöid oodatakse 1. juuniks 2014.
Võitjad kuulutatakse välja 2014. aasta suve lõpus või sügise alguses.

Käsikirjad palume saata või tuua kirjastusse aadressil:

Kirjastus Tänapäev
Pärnu mnt 20
10141 Tallinn


Lisainfo:
Eesti Lastekirjanduse Keskus
kontaktisik: Anu Kehman
tel: 6177 234

Kirjastus Tänapäev
kontaktisik: Tauno Vahter
tel: 6691 894

Lastejutuvõistluse tähtaeg on 1. detsembril

Tuletame meelde, et tänavuse lastejutukonkursi tööde laekumise tähtaeg on 1. detsembril.
Käsikirjad tuleb saata või tuua kirjastusse:

Kirjastus Tänapäev
Pärnu mnt 20
Tallinn 10141

Käsikirjad tuua kolmes eksemplaris. Kõigile töödele kirjutada märgusõna, autori kontaktandmed panna kinnisesse ümbrikusse ning ümbriku peale kirjutada sama märgusõna kui töödele.

Romaanivõistluse võitis Esta Aksli

Tänavuse romaanivõistluse võitis Esta Aksli käsikirjaga "Ane".

Romaanivõistluse žürii on punktid kokku lugenud ning tänavu otsustati välja anda kolm auhinnalist kohta ja kolm tööd märgiti ära. Kokku osales võistlusel 54 käsikirja.

 

I koht ja auhind 3000 eurot
 

"Ane"
märgusõna Margapuu
autor: Esta Aksli

Romaani tegevus toimub Eesti ajaloo ühel kõige raskemal hetkel, ca 1710. aasta paiku, Põhjasõja, katku ja näljahäda ajal. Käsikirja peategelane on noor neiu Ane, kes lapsega rändab külast külla, mis on kõik tühjad. Selle käigus saame ühtlasi teada eestlanna seiklusliku elukäigu. 

Autor on julgelt ette võtnud ambitsioonika teema.

 II koht ja auhind 2000 eurot
"Võõra õue peal"
Märgusõna Tulilill
Autor: Ave Ojaste-Puhakka

Eesti medõde Hille Pohla on läinud Soome elama ja töötama. Oluline teema on suhted Eestis olevate sugulastega, väljarännanuid peetakse reeturiteks ja miljonärideks jne. Soomes asub ta peret looma sealse mehega, kes algul tundub igati täiuslik.

III koht ja auhind 1500 eurot
"Me veel näeme"
märgusõna Bailaora
Autor: Helen Eelrand

7-aastane Lauren jääb auto alla ja langeb koomasse. Samal ajal kui tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, paneb olukord proovile  tema vanemate suhte ning tekib süüdlase karistamise küsimus. Autor suudab tempokalt kirjeldada olukorda, kuidas hetkega võib kogu senine elu pahupidi pöörata.

äramärgitud avaldamissooviga (ei ole paremuse järjekorras)

„Päikese pime külg“
R.F. Ilon

autor: Bert Liives (pseudonüüm)

Teadlasest Eesti noormees tuleb Pariisist tagasi Eestisse käima ja hakkab ootamatutes kohtades nägema kummalisi reklaami moodi klippe, mis on reaalsuse ja ulme piiril. Selle kõige kõrval on aga üldjoontes korralik noore inimese suhete ja arengulugu, igatsusest kuuluvuse ja maailma mõistmise järele.

„Juured erinevas mullas“
Alpikann
autor: Pia Pajur

Eestlanna Heli abiellub juudi poisiga, kuid kultuurivahelised lahkhelid on kohati üsna suured. On kirjeldusi 80ndate elust, pikkamööda selgub, et Haim on vägivaldne ja tekib küsimus, kuidas selline suhe toimida saab.

„Klassikokkutulek Kassaris“
Kolm
autor: Helju Pets
 

Lugu kuldsemas keskeas inimestest, kes korraldavad üle tüki aja Kassaris klassikokkutuleku. Ühest küljest on elu edasi läinud ja palju muutunud, teisalt aga tundub, just kui poleks muutunud mitte miski.

2008 osales 44 käsikirja. I koht Angela Hofberg „Ikkagi“

2010 osales 62 käsikirja. I koht Avo Kull „Haigla“.

2011 osales 49 käsikirja. I koht Janka Lee Leis „Vihmasaatjad“.

2013 osales 54 käsikirja. I koht Esta Aksli "Ane".

Ilmus noorteromaanivõistluse võidutöö, Kaja Sepa "Hetk enne homset"

Jaanipäeva järel on ajakirjanduses üha enam teemaks tõusnud arulage mõttetu vägivald „depressiivsete Eesti väikelinnade“ noorte seas. Sama teemat puudutab ka Tänapäeva noorteromaanide võistluse võidutöö „Hetk enne homset“ , millest avaldame siin paar temaatilist katkendit.

******

Liivaaugu õuel seisis tumeroheline eakas Volkswagen Golf. Värv oli aastate jooksul tuhmiks ja matiks kulunud ning isegi autovõhikust Erle sai aru, et tegu on päris vana mudeliga.

Auto tagaklaasil oli kleebis „Siin autos ei kinnitata turvavööd, vaid surrakse nagu mees“ ning tahavaatepeegli küljest rippusid alla ristiga palvehelmed. Erle meelest kasutasid viimast ilustust Tallinnas küll ainult venelastest piraattaksojuhid, nii et see, et noor eesti kutt midagi sellist oma autosse riputab, oli üllatav. Üllatav oli muidugi ka see, et tal üldse auto oli.

„Kas see auto on päris sinu oma või?“ tundis ka Joosep huvi. „Noh, selles mõttes, et mitte isa vana või…“

„Jaa, minu!“ oli Ahti uhke. „Viisin kokkuostu vanametalli ja ostsingi.“

„Äge. Kust sa seda vanametalli nii palju said?“

„Siit ja sealt… Leidsin näiteks mõned raudteerööpad, karjääri ääres prügimäe tuhnisin läbi...“

„Raudteerööpa? Kuidas saab raudteerööbast leida?“

Ahti muutus kidakeelseks.

„Noh, mõnel pool on vanasti raudteed olnud, nüüd enam pole, kõik poolenisti juba mulla all, pole kellegi oma… Näitasin papsile, paps ajas traktori välja, viskasime muu kola kah peale ja viisime ära.“

„Seda pidi ikka päris palju olema, et autoraha kokku saada. Raudteerööbas kaalub ju… noh, vist miski kakskümmend kilo meeter. Palju selle metalli kilohind on?“

Jälle pidi Erle imestama, kust ja kuidas Joosep selliseid asju teab. Raudteerööpa meetri kaal? Aga vähemalt polnud see vastupidiselt bensiinihinnale selline teadmine, mis kogu aeg silme ees virvendanuks. Pigem oli tegu faktiga, milletaolisi poisid mingil imetabasel moel lihtsalt teadsid.

„Aga auto sain hästi odavalt kätte,“ vahetas Ahti teemat. „See ju ei sõitnud enam. Paps aitas üles putitada… noh, tegelikult tema ise putitaski.“

Viimane ülestunnistus oli öeldud sellisel kelmikal koolipoisitoonil, et kõik naersid. Jutt raudteerööbastest jäi sinnapaika.

Järgmisena saabusid Kiti ja Mario. Erlet nähes Mario punastas ja hakkas kohtlaselt itsitama – ilmselt ei olnud ta üle saanud, et Erle oli olnud tunnistajaks tema häbiväärsele vahelejäämisele õpikuteksti ümberdisainimise juures. Ka Erle tundis end mõnevõrra kohmetult. Seda enam, et kohe saabus ka Janno – kahjuks küll jälle selles suures vormitus kampsunis, aga tumedad silmad naerused ning lokid lehvimas.

Viimasena jalutas kohale Angela. Aeglase sammu tingisid ülikõrged platvormkingad ning ega ülinapp punasest nahast miniseelikki kiirmarsiks sobilik polnud. Hoolikalt sirgendatud kuldsed juuksed rippusid valge Moschino jaki seljal nagu õhuke kardin ning perfektne nukunäomeik tekitas tunde, nagu ei mindaks väikeses maakohas filmi vaatama, vaid maailma metropolis… noh, kui mitte just punaste laternate tänavale, siis vähemalt ööklubisse.

Erlel oli hea meel, et vähemalt Kiti normaalne välja nägi. Kitil olid jalas kitsad teksad, seljas kirju tuunikalaadne asi ning õlgadel punane villane jakk. Ka Erle ise kandis teksasid ja tumerohelist tuunikat, õhtuse külma vastu oli kaasa võetud kerge jope. Seda hoidis Erle küll käes, sest tuunika peale see tema meelest üldse ei sobinud.

Seltskond oli koos ja tuli hakata end autosse toppima. See tundus päris paraja pähklina, sest nad olid seitsmekesi ja Golf ei tundunud just maailma avaraima masinana.

Kuidagi väga iseenesestmõistetavalt istus Kiti ette, nagu kuulukski ta Ahti auto esiistmele.

„Sa oled kõige väiksem, aga võtad kõige avarama koha,“ nurises Angela, kes ilmselt oleks ka ise ees istuda tahtnud. Aga paistis, et tal polnud midagi ka selle vastu, kui sai juhi selja taha istuvale Joosepile peaaegu sülle ronida. Joosep läks küll sellise asjakorralduse peale mõnevõrra ähmi ja oleks ilmselt tahtnud hakata püüdlikult prille puhastama, aga sel juhul oleks ta pidanud kätega Angelat puudutama, nii et see jäi ära.

Erle puges teisest uksest Joosepi kõrvale, Janno kärmesti tema järel.

„Mina ka!“ pressis Mario end jõhkrat jõudu abiks võttes sisse, viskudes peaaegu et pikali teistele otsa samal ajal kui Ahti juba ulja kaarega teele tagurdas. Erle heameeleks jäi vähemalt Mario koleda sünnimärgiga näopool temast kaugemale. Kõik oigasid ja karjusid, kuid kuidagi saadi ühendatud jõududega isegi uks kinni. Turvavööde kinnipanemisele ei tasunud nii ülerahvastatud auto korral muidugi mõeldagi, nii et silt tagaklaasil oli vähemalt oma esimeses osas täiesti asjakohane.

„Sul load ikka on või?“ tegi Erle oma arust nalja.

„Misasja!“ naeris Ahti. „Ma pole ju veel kaheksateistki täis! See auto, mu armuke, on vanem kui mina!“

„Päriselt või?“

„Mis mõttes päriselt? Minu ID-kaarti ja auto passi tahad näha või?“

„Ei, ma mõtlen, load…“

„Ära pabista, pollarit siin pole ja ma olen sõitnud oma kümme aastat! Nii kui nina armatuurlaua tagant välja ulatas, pani paps mu rooli.“

Tundus, et tal on õigus. Ahti sõitis kindlalt ja täpselt, niipalju kui Erle hinnata oskas. Vist isegi kindlamalt, kui seda oli teinud Janno.

Ja kiiresti.

„Ära jama!“ kiljus Angela, kui auto kurvis peaaegu külje ette viskas ning tagaistmel olijad veel rohkem üksteise otsa hunnikusse lendasid, ehkki see enne võimatu oleks tundunud. „Me saame kõik surma!“

Kiti esiistmel ainult naeris, aga Erle nägi, kuidas temagi ühe käega istmesse ja teisega uksekäepideme külge klammerdus. Turvavöö oli temalgi lahti, ehkki eesistmel ei takistanuks miski ega keegi selle kinnipanemist.

Võimaliku avariiohu peale mõeldes oli Erlel salamisi hea meel, et tema ei istu otse ukse kõrval, vaid on pressitud Janno ja Angela vahel päris keskele.

Või oligi hoopis siin see koht, kust kõige kergemini esiklaasi lennatakse, kui auto avarii teeb? Vähemalt niimoodi meenus häguselt tänavatel olnud hoiatusreklaamist, kus inimene kahe esiistme vahelt ette paiskus… Ah, parem oli sellele mitte mõelda. Ehk Ahti siiski teadis, mida ta teeb.

Paistis, et teadiski, sest tervena nad kohale jõudsid. Sellest hoolimata, et Ahti seltskonna meeleolu ülevalhoidmiseks – nii ta ise ütles – asfaldile jõudes vahepeal ühest teeservast teise „ussi“ vingerdas ning vana masina võimsusevarudest viimast võttis.

Erle pidi tunnistama, et päris uhke tunne oli rahva silme all sellise noortekambana autost välja ronida. Äge, seikluslik ja mingil moel … päris. Nagu päris elu, mis seni temast kuidagi mööda oli läinud.

Film oli mingi teisejärguline märul, mida Erle linnas kunagi vaatama poleks läinud ega sellele oma taskuraha kulutanud, aga siin polnudki küsimus filmis. Luges see, et Janno oli kaasa võtnud peotäie karamellkomme ja pakkus neid kõige enne just Erlele. Ja et kuidagi väga loomulikult istus just Janno saalis tema kõrvale ning kui ühes põnevamas tagaajamisstseenis Erle pooleldi ehmunult ettepoole kummardus, riivas Janno tema kätt. Küll ilmselt kogemata, sest nii nagu Erle, tõmbas ka poiss oma käe kiiresti ja ehmunult tagasi..

Tagasisõiduks mahutasid kõik ennast autosse samamoodi nagu tulles, ainult et Mario ei pidanud enam eriti pressima, sest Erle sattus kuidagimoodi istuma lausa Janno sülle. Ja samamoodi oli läinud Angela ja Joosepiga, nagu Erle kiire kõrvalpilguga tähele pani – ilmselt küll Angela initsiatiivil, sest Joosep näis olevat veel rohkem ähmis kui ennist.

Ahti sõitis ka kodu poole väga kiiresti, aga seekord trikitamata. Pimedas olekski see liiga ohtlik, mõtles Erle raugelt, tundes, kuidas Janno tal ettevaatlikult ümbert kinni hoiab.

Kuna Erlel polnud oma käsi kuhugi panna, tõstis ta Janno-poolse käe poisi õlale ja nagu iseenesest libises see sealt edasi ümber kaela. Põske oli nüüd päris mugav Janno oma vastu toetada…

Juba olidki nad küla vahel, kuid Ahti ei võtnud hoogu vähemaks. Erlel oli lausa kahju, et see sõit nii kiiresti läbi saab.

„Raisk!“ röögatas Ahti äkki täie hoo pealt kahe jalaga pidurile viskudes ja rooli järsult kõrvale tõmmates. Angela kriiskas, Erle lõi näo kuhugi väga valusalt ära ja karjatas samuti, Mario röögatas ja Joosepki Erle kõrval aietas kõvasti.

Kostus vaikne tume mütsatus. Auto tegi pirueti, kuid jäi imekombel teele. Mootor suri välja, kõikjal valitses suveöine õrn pimedus ja kõrvadele harjumatu vaikus.

Silmnähtavalt värisevate kätega keeras Ahti süütevõtit. Mootor prahvatas käima ning ettevaatlikult keeras Ahti masina teel õigeks.

„Kassiraisk,“ ühmas ta, püüdlikult üleolevalt, kuid kuuldavalt väriseva häälega, ja võttis paigalt.

Äkki pistis Kiti kriiskama.

„Jää seisma!“ karjus ta. „Jää otsekohe seisma!“

***************

Ahtile laksati selja tagant õlale. Seal seisid kaks ossi, äravahetamiseni sarnased oma mustades teksades, valgetes tossudes ja tumesinistes, palavast suveõhtust hoolimata silmini tõmmatud kapuutsiga jakkides. Õnneks oli eristamiseks ühel üle rinna suur Nike´i koma – Erle meelest liiga suur selleks, et olla ehtne – ja teisel veel suurem kiri Guess. Ja loomulikult polnud mingi üllatus, et nende vahel kõõlus Angela, valged püksid pingul ümber ümarate reite ja taguotsa ning türkiissinine voogav siidpluus seljas. Pluus olnuks ilma hiigelkirjas trükitud kuldse MOSCHINO’ta päris ilus. Türkiissinine siidsall oli ümber Angela pea seotud, otsad kukla taga juustega segi, ning pluusiga harmoonia tagamiseks hoidis seda paigal suur kuldne südamekujuline klamber.

Püstihüpanud Ahti ja ossid klohmisid üksteist sõbralikult õlale ja vastu selga ning väljendasid igal muul moel rõõmu taaskohtumise üle. Angela, keda vahepeal tähelepanuta jäi, istutas end Kiti ja Joosepi vahele.

„Kuulsin, et sa pidid Superstaari saatesse minema?“ pöördus ta Kiti poole nii võltsi sõbralikkusega, et kadedus oli kilomeetrite kaugusele kuulda.

„Jep,“ kehitas Kiti õlgu.

„Mõtlesin, et ma tuleks ka.“

„Mida???“ Kiti reaktsioon oli ehe jahmatus. „Sa pole ju kunagi laulnud!“

„Mis siis, võiksin ju proovida. Panin ennast juba kirja ka.“

„Laula siis midagi seksikat,“ pistis Nike-oss vahele, näidates, et ta nende juttu ikka kuulab. „Mitte mingit soigumist, eks ole!“

„See on saladus, mida ma laulan.“ Angela naeris edevalt. „Aga soigumine see kindlasti ei ole!“

„No ja sina võid võita küll,“ pöördus oss nüüd armulikult Kiti poole. „Sa oled täitsa kuum tükk, kui laulad.“

„Ole vait, mida sina ka tead.“

Ent kahtlemata oli Kiti meelitatud. Ta viskas juuksesalgud näolt tahapoole ja naeratas.

Erlel oli veider tunne, nagu elaks ta uuesti läbi mingit kord juba läbi elatud sündmust. Tõrges, kuid edvistav Kiti, pimestav Angela ja tema juhmid ossid, ülbevõitu Ahti, tegelikult samasugune oss kui teisedki, jutt, mis oli ainult tühiste fraaside vahetamine – kas nii jääbki? Ongi siin kogu aeg kõik nii ühtemoodi, argipäevast argipäeva ja peost peosse korduv nagu pöörlema ja ühte fraasi kordama jäänud vigane vinüülplaat?

Erle rüüpas oma siidrist viimase lonksu. Täitsa üllatav, kui mõnus oli seda soojal suveõhtul juua ja kui kiiresti oli purgitäis kulunud. Peas oli meeldiv surin – ja tegelikult polnudki need ossid ju nii juhmakad ega Angela nõme, praegu tundusid nad ju täiesti toredad.

„Me võiksime teid ju saatma tulla, kui te Superstaari lähete,“ pöördus Erle Kiti ja Angela poole. „Nagu toetusgrupp või nii… Ma olen näinud, et paljudel on sõbrad kaasas, ja kui te juba kahekesi lähete…“

„Hea mõte!“ rõõmustas Angela. „Mul ongi vaja enne kuskil riideid vahetada ja meiki teha, ja teie ju elate Tallinnas!“

Päris nii polnud Erle seda just mõelnud – tõttöelda polnud ta küll üldse mõelnud, enne kui ettepanekuga lagedale tuli –, aga võis ju ka sedasi. Vaevalt emal ja Jaanil midagi selle vastu on, kui Kiti ja Angela korraks nende linnakoju külla tulevad, isegi kui ema ja Jaan ise maal on. Ja ehk oleks Kiti lavapartner Jannogi valmis Kitile pöialt hoidma tulema?

„Mis päeval see on?“ küsis üks ossidest, Erle ei pannud tähelegi, kumb.

„Kolmapäeval,“ teatasid Kiti ja Angela nagu ühest suust.
„Kurat, ma olen tööl,“ teatasid ossid sama ühiselt.
„Mina saan küll tulla,“ üllatas Joosep, keda Erle polnud vist selle ettepaneku kontekstis üldse „meie“ all silmas pidada osanud. „Ma niikuinii peaksin korra linnas käima, vabalt võib selle saate ajal teha.“

„Mul on nii hea meel!“ Isegi hoolimata sellest, et Angela nende vahel istus, haaras Kiti üle tema Joosepil käest kinni ja pigistas. „Ma mõtlesin, et kõik vihkavad seda mõtet, et ma proovima lähen!“

„Mina vihkangi,“ täpsustas nende taga seisev Ahti põrnitsedes. „Aga kui sa selle juba pähe oled võtnud, siis – mina tulen ka.“

See oli peaaegu sama suur üllatus kui Joosepi kaasatulek. Aga teisalt – Ahti oli nii ilmselgelt Kitist sisse võetud, et võis selle nimel igasuguseid ootamatusi teha.

„Aga miks sa seda vihkad?“ ei saanud Erle küsimata jätta.

„Sest see on nõme,“ ei näidanud Ahti just argumenteerimise meistriklassi. Erle loobus edasisest uurimisest – seda enam, et nende juurde jõudis Janno, kes oli oma tumesinise mundri vahetanud tavaliste teksade ja – oh õudust – kapuutsiga tumeda jaki vastu, mille rinnaesisel laiutas lilla Puma kass. Või noh, puuma. Õnneks polnud Jannol vähemalt kapuuts peas.

„Mulle meeldis teie esinemine!“ pöördus Erle õnnelikult Janno poole. „Ja tead, mis meie siin vahepeal kokku leppisime: me läheme Kitile ja Angelale pöialt hoidma, kui nad Superstaari saatesse lähevad! See on kolmapäeval. Kas sa tuled ka?“

„Ma ei saa...“ Janno oli tõesti silmanähtavalt pettunud, mis polnud võrreldavgi osside pealispindse kahetsusega. „Me hakkame just sel päeval heina tegema ja paps tahab mind appi…“

Erlegi oli pettunud ning pöidlahoidmine ei tundunud enam üldse nii võluv. Aga noh, siiski: tegelikult oli ka ilma Jannota päris põnev näha, kuidas Superstaari eelvoor päriselt välja näeb.

„Ma toon endale joogi,“ viipas Janno peaga poebussi poole. „Erle, mida sulle?“

„Siidrit, palun,“ näitas Erle oma tühjakssaanud purgi poole. Tal oli otsatult hea meel, et Janno seda niimoodi tema käest küsis – ja samas pidi ta natuke segaduses olles juurdlema, kas tal tuleks Jannole raha pakkuda. Vist siiski mitte, otsustas ta.

Erle rüüpas lonksukese oma uuest siidrist ja tundis rõõmu, et Janno oli tema kõrvale istunud. Kui nende pilgud kohtusid, pidi Erle iga kord silmad maha lööma ja punastama, sest kohe tuli meelde jaaniöö. Aga kui hea oli niimoodi istuda ja punastada! Niimoodi võis tõesti käia lõpmatult ka nendel korduvatel täiesti ühesugustel pidudelgi.

Bänd oli juba mõnda aega tantsuks mänginud, kui Ahti Kiti käest võttis, et teda tantsupõrandale viia.

„Hiljem,“ tõmbas Kiti oma käe tagasi. „Mul on praegu Joosepiga jutt pooleli.“

Tormakalt pööras Ahti end kohapeal ringi ja riivas Angelat, kelle joogitopsist loksus laias kaares üle ääre.

„Värdjas!“ kiunatas Angela, kes ka ise pihta sai. „Minu jook!“

„Hoia seda siis paremini, loll mõrd!“ kähvas Ahti.

Kättemaksuks läigatas Angela talle näkku terve oma ülejäänud topsitäie. Ahti ei jäänud omakorda võlgu, vaid andis Angelale lahtise käega kerge kõrvakiilu.

Erle kiljatas ehmatusest ning Angela pistis raevunult kriiskama – kindlasti rohkem vihast kui valust. Aga küllap võis tal valuski olla, sest põsk värvus löögijälje kohalt koheselt roosaks.

„Mida, sa lõid minu tüdrukut?“ pani Nike-oss viinapudeli käest ja trügis Ahtile lähemale.

„Mind ei loobita joogiga!“

„Jah, sest sind ennast loobitakse!“ Oss krabas Ahtil rinnust ning Ahti üritas talle rusikaga äsada. Tammudes takerdusid nad pingirea otsa ning kukkusid mürtsuga pikali. Nende ees, taga ja kõrvalreas korjasid inimesed oma asju kokku ja kiirustasid kaugemale. Kohe kakluse –või maadluse – alguses püsti hüpanud ja kaugemale taandunud Erle hoidis kramplikult Janno käest ja jälgis päranisilmi võitlejaid. Angela kriiskas üha valjemini. 

Algab uus lastejutuvõistlus

Lastejutuvõistlus “MINU ESIMENE RAAMAT”

Eesti Lastekirjanduse Keskus, kirjastus Tänapäev ja ajakiri Täheke kuulutavad välja algupärase lastejutuvõistluse “MINU ESIMENE RAAMAT”

1. Lastejuttude sihtgrupp on 5–9 aastased lapsed. 
2. Jutustuse pikkus on 4-6 autoripoognat (160 000–240 000 tähemärki koos vahedega) 
3. Planeeritud auhinnafondi suurus on 3000 eurot. Lisaks auhinnatud ja/ või äramärgitud töödele on žüriil õigus välja anda eripreemiaid. 
4. Käsikirju ei tagastata ega retsenseerita. 
5. Iga võistlusele toodud käsikiri peab olema kolmes eksemplaris, varustatud MÄRGUSÕNAGA ning lisatud kinnine ümbrik, milles autori nimi ja kontaktandmed. Ümbrikule samuti kirjutada märgusõna. 
6. Võistlustöid oodatakse 1. detsembriks 2013. 
7. Võitjad kuulutatakse välja 2014. aasta alguses.

KÄSIKIRJAD PALUME SAATA VÕI TUUA AADRESSIL:

Kirjastus Tänapäev

Pärnu mnt 20

10141 Tallinn

Lisainfo:

Eesti Lastekirjanduse Keskus 
kontaktisik: Anu Kehman 
tel 6177 234

Kirjastus Tänapäev 
kontaktisik: Tauno Vahter 
tel: 6691 894

Noorteromaanikonkursi võitis Kaja Sepp

Noorteromaanivõistluse võitis Kaja Sepp käsikirjaga „Hetk enne homset“

Žürii otsustas välja anda esimese koha, teise koha, kaks kolmandat kohta ning ära märkida kaks käsikirja.

I koht

Kaja Sepp
"Hetk enne homset" 

Peategelane on teismeline Erle, kes pärast ema uut abielu kolib perega maale. Seal  tekib uus sõpruskond, aga ka konfliktid. Eraldi liin on noorte soov pääseda superstaadisaatesse.

Hoogsalt kirjutatud ja mitte liigselt moraliseeriv.

preemia 1200 eurot

II koht
Marian Suitso
"Hobusehullud"

Natuke üksik tüdruk satub vaimustusse hobusetrennist ja hobusemaailmast ning sellele lisandub ka seiklulik, et mitte öelda kriminaalne tegevusliin.

Hea, et kirjutatud ka üks hobitegevuse raamat, pealegi asjatundlikult.

preemia 1000 eurot
 

III koht
Berit Veidemann
"Tumenejad"

Peategelane on kergelt tõrjutud koolitüdruk. Ühel hetkel selgub, et tal on üleloomulikud võimed ja ta läheb õppima selliste võimetega laste kooli, kust muidugi saavad alguse uued seiklused.

Tekst  on läbimõeldud ja hea keelekasutusega.

preemia 500 eurot

III koht
Kristi Rebane
"1/2 ehk Terve"

Livanne on 17-aastane tüdruk, kes elab emaga ning kelle isa on välismaal. Ta hakkab ühel hetkel nägema enda kaksikolendit. Tekib küsimus, kas Livanne hakkab hulluks minema või on selle taga midagi muud.

Hästi kirjutatud raamat eneseotsingutest ja igavesest igatsusest ja sellest, et keegi sind hoiaks.

preemia 500 eurot
 

ära märgitud

"Skvotterid"
Hugo Vaher

Tartu tudengid jäävad senisest elamispinnast ilma ja lähevad mahajäetud majja elama.

Autori pöördumine: See teos on pühendatud Tartu skvotteritele, kes elavad majas Anna Haava tn 7.

Hästi keskendatud, ei haju laialt. Oskuslikult on lisatud tempot, aga mõnikord lähevad pöördedehk  liigagi kõrgeks.

"Vabanemine"
Janika Vaht

Tüdruku avastab suvel sillalt enesetappu kavatseva noormehe, kes pärast tema sekkumist kaob. Kui sügisel kool algab, selgub, et noormees on tema klassis uus õpilane ja saladused vajavad lahendamist.

See, kuidas kaks noort õpivad oma tundeid väljendama ja teineteisest hoolima, on hästi kirjutatud.

Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldavad noorteromaani võistlust 2000. aastast, kui võitis Aidi Valliku käsikiri „Kuidas elad, Ann?“. Nende seitsme konkursi jooksul on esitatud kokku umbes 180 käsikirja, millest raamatuna on ilmunud umbes 30.  Tänavusel konkursil osales kokku 33 tööd, vaid 2009. aasta konkursil oli käsikirju rohkem, 34. Mille poolest iseloomustada tänavusi käsikirju? Kindlasti paistis enne lugema hakkamist silma, et käsikirjad on läinud paksemaks. Keskmine tase ei olnud väga kõrge, võrdlemisi lihtne oli välja sõeluda umbes pooled käsikirjad, millega oleks võinud hulga rohkem tööd teha. Tüüpilised probleemid olid tegevuse ja tegelaste vähene läbimõtlemine ja paraku ka liiga palju probleeme õigekirjaga. Enamik noorteromaani käsikirju on endiselt seotud erinevate probleemidega, eelkõige kiusamise või sellega, et mingil põhjusel ei võta õpilased kedagi omaks ja seetõttu tuntakse ennast tõrjutuna. Kuigi keskmine tase ei olnud kuigi rõõmustav, siis õnneks oli teravam tipp märksa parem. Tänavuse konkursi žürii koosnes taas Lastekirjanduse keskuse ja kirjastuse Tänapäev töötajatest ning žürii jõudis üksmeelele üllatavaltki kiirelt, välja anti neli auhinnalist kohta ja ära märgiti kaks tööd. Kõik need tööd on avaldamissooviga. Võistluse auhinnafond on kokku 3200 eurot, mida läbi Lastekirjanduse keskuse on toetanud suures osas ka Kultuuriministeerium.