Pärast Londoni messi: mis toimus, mis ilmumas?

Londoni mess on niisiis selja taga. Väga suurt erinevust möödunud aastatega ei olnud, aga samas olid 99% kuuldud arvamustest seda meelt, et tänavu oli suhteliselt igav mess. Kriis on kõikjale jätnud oma jälje ja tundub et ka suured maailma kirjastused on otsustanud pisut oodata ja vaadata. Raamatud muidugi ilmuvad endiselt, ega siis elu päris seisma kah ei jää ja ühtteist huvitavat ikka nägi. Aga nagu New York Times kirjutas, siis suured ameerika kirjastused ei tule enam messile 40 inimesega, et pärast messi kõvasti pidu panna ja limusiiniga lennujaama sõita. Need ajad on vähemalt praeguseks läbi ja pigem tuleb 10 inimest. Ja nagu üks maailma suurima kirjastuse Random House juhte ütles - õige ongi. Kui kirjastamine läheb liiga glamuurseks, siis on midagi valesti. Parem tegelege rohkem autorite ja käsikirjadega, mitte ärge lootke, et küll müüb. Ka sügisele Frankfurdi messile pidi olema vähem tulijaid.

Eesti saatkonnal on ilus komme kirjastajad paluda messiaegse esmaspäeva õhtul koosviibimisele. Praegune saadik Margus Laidre on nimelt keskmisest kirjandushuvilisem inimene. Tänavu tutvustati seal tervet kümmet eesti keelest inglise keelde tõlgitud raamatut. Kümme on väga-väga suur arv. Tõsi, valdav enamik neist on pisikirjastuste avaldatud pigem brošüürid kui raamatud ja peale erialaajakirjade erilist tähelepanu iial ei leia, aga küllap on seegi sündmus, et midagi on taas inglise keeles saadaval. Asja taga on paar ameerika ja inglise entusiasti ning ülikoolide rahaline toetus.
Siis veel kõige hullem küsimus - kas messilt hitte ka leidsite? Ei tea. Mis asi on hitt? Et müüb rohkem kui 2000 eksemplari? Võib-olla, ega seda ette ei tea. Lepinguid ju messil reeglina ei sõlmita, on ainult eelnevad kokkulepped, sõpruse uuendamine ja mingid udused lubadused tulevikuks. Mõni ammune asi saab messil ehk lõpliku kokkuleppe, mõni aga alles aasta pärast või hiljemgi.
Mõned konkreetsemad näited kah. Tänapäev sai endale suvel ilmuva Guillermo del Toro põneviku õigused, ühtlasi on juba selle aasta lõpuks oodata uut kuuma fantasy-raamatut "Hunger Games" Suzanne Collinsilt, millest on hakatud kiiruga filmi tegema. Varrak omandas surmajärgselt popiks saanud rootsi krimi-thrillerite autori Stieg Larssoni seeria. Eesti keeles on kuuldavasti ilmumas ka autohullu Jeremy Clarksoni kolumnikogumikud, Stephen Fry raamat ning brüneti briti koketse koka Nigella Lawsoni raamat. Veidramast poolest tasub veel mainida islandi karikaturisti sita- ja jalaga-perse-naljade pildiraamatut, mis samuti olevat ilmumas ning uus tegija Fookus Meedia hakkab avaldama Paul McKenna raamatuid, kes on Inglismaal tuntud hüpnoosi abil kaalu langetamise, rikkaks saamise tehnika ja muude sarnaste esinemiste ning raamatute poolest.
Huvitav lugu oli Barack Obama raamatuga "Dreams for My Fatheriga", mille õigused anti alguses Tänapäevale, siis aga võeti tagasi ajaks "kuni autor on USA president", sest sellel ajal ei soovitanud advokaadid tal lepinguid raamatutele sõlmida. No eks me siis näe, kas see 8 (või vähema??) aasta pärast veel kedagi huvitab. Kõige rohkem raamatuid oligi Obamast ja mingist kohalikust Baari-Paavost või Tissi-Maarjanist, kelle nimi oli Jade. Nimelt suri ta vähki, jättis leinama mitu last ning kohalikud õhtulehed, kroonikad kui kirjastused pumpasid sajaga sellest nutust saada olevat raha. Päris kole (ja mitte surm, vaid see mis kaasas käis).
Ajalooraamatutest omandas Tänapäev mh ühe kuulsaima kaasaja ajaloolase Norman Daviesi raamatu "Europe at War 1939-1945" õigused. Enne messi kaubeldi eesti kirjastuste vahel kõvasti Sofi Oksase/Imbi Paju koostatud artiklikogu "Kaiken takana oli pelko" tõlkeõiguste üle, kus lubatud tiraažid ja summad kerkisid ootamatult kõrgele.
Lõpetuseks peab kahetsusega nentima, et ilmumas on ka uus Dan Browni romaan, mille teemaks on tohutu vandenõu. Seda vist küll keegi ei oodanud? Tom Hanksil jälle tööd...
Enamiku messil nähtu suhtes aga arvamused alles kujunevad. Nelja-viie populaarse raamatu üle käivad praegu kirjastuste vahel nn oksjonid ehk üksteise ülepakkumine. Eks siis täpsemalt, kui tulemusi teada. Olgu küll öeldud, et tõlgete autorid teenivad eestikeelsetest väljaannetest reeglina vähem kui kohalikud autorid. Enamasti isegi selgelt vähem.

Londoni raamatumess, esimene päev

Londoni raamatumess algas sarnaselt eelmistega. Ja kuigi korraldajad üritavad igati selgitada, et midagi pole teisiti, siis tegelikult siiski on. Enamik suuri maailma kirjastusi on tänavu kohal väiksema meeskonnaga. Eriti ameeriklasi ja austraallasi on tunduvalt vähem kui varem. Kuuldavasti on ka sügiseseks Frankfurti messiks tehtud selgelt vähem broneeringuid, eriti inglased-ameeriklased. Kõmuliseks peetakse uudist, et üks maailma suurimaid kirjastusi Random House loobub tänavu Frankfurdist pea sootuks ja osaleb ainult üliväikse meeskonnaga. Ning ka eestlasi on vähem. Messi peakülalised on James Patterson ja Umberto Eco, mingit suurt kuulsate autorite paraadi ei ole. Londonis linna peal ei saa aru et, et toimub raamatumess, erinevalt Frankfurdist, kus see täidab kogu linna. Mis siis uut? Ega vist väga ei olegi. Majandusolukorrast ja vampiiridest on raamatuid arvatust vähem. Obamast on aga kõikvõimalikke trükiseid, millest eesti lugejale ei paku huvi vist suurt ükski.
Pildil suurema ehk messi põhihalli suuremate bokside üldvaaden (eesplaanil Prantsuse kirjastuste suur ühisboks)...
...ja tagumises hallis Eesti boksi reaalsus. Fotograaf on jäädvustanud ajaloolise hetke, mil boksi külastab välismaalane.

Kirjastajad tööhoos. Inglise kirjastuse esindaja pakub välismaalastele sügisel ilmuvaid uusi raamatuid. Kuna raamat pole veel ilmunud, näitab ta näidiskülgede väljatrükke.


Ja vahel niidab nälg ja väsimus kirjastaja jalust

Guillermo del Toro romaan lööb laineid (mõlemaid)

Selle suve üks oodatumaid raamatuid on seni režissöörina tuntud Guillermo del Toro ja Chuck Hogani romaan "THE STRAIN" ("Ahel"), mis on midagi vampiiriloo ja thrilleri vahepealset. Del Toro, kes on tuntud filmidega "Paani labürint", "Hellboy" ja teeb praegu ilmkindlat kassahitti Tolkieni "Kääbikust", on kirjutanud romaani, millest ennustatakse lähiaja suurt bestsellerit.
Raamat ilmub USA-s alles juunis, kuid juba praeguseks on õigused müüdud ca 25 keelde. Lugu käivitub JFK lennujaamas, kus äsja maandunud lennuk jääb rajale seisma ning kui uksed avatakse, selgub muidugi, et kõik pardalviibijad on surnud. (Või kas on?).
Tegu on triloogia esimese osaga ning sarja eestikeelsed õigused omandas Tänapäev. Loodame siis, et tuleb palju lugejaid.

Hea elu välismaal

Täna ilmus Ferenc Mate raamat "Viinamägi Toscanas". See räägib perekonnast, kes jätab linnaelu sinnapaika ja ostab vana mõisa Toscanas. Mitte aga suvalises kohas, vaid Montalcino linnas. Montalcino on Toscana veinide sõpradele legendaarne koht - kuulsaimad Toscana veinid tulevadki Montalcinost ja Montepulcianost. Seda viimast ei maksa muidugi Montalcinos mainida, ise nad endal konkurente ei näe. Montalcino kuulsaim vein on Brunello, mis on üks "õigge maggus" jook. Magus ta tegelikult muidugi ei ole, aga hea ja meeldejääv küll. Montalcinos on hea pinnas ja kliima, mis lubavad viinamarjadel omandada eriliselt hea maitse. Paraku on seetõttu see vein üks Itaalia kuulsamaid ehk seetõttu ka väga kallis. Itaalias algavad korraliku Brunello pudeli hinnad umbes 25 eurost, Eestis ca 400 kroonist. Nii et pole just igapäevane jook, kui te just pankrotihaldur ei ole. Montalcino odavam toode on Rosso di Montalcino, millel pole ametlikku sertifikaati, aga samas võib sõltuvalt tootjast päris hea olla. Ka hind on 2-4 korda odavam Brunellost.
Raamat aga räägibki sellest, milline on sellise maineka piirkonna puhul veinitootmise alustamine: kuidas leida maad, vaielda itaalia bürokraatide ning konkurentidega, remontida maja, otsida vaate ja viinamarjaistikuid jne. Selle kõige juurde veel ülevaade itaalia elustiilist, toidust ja muust kaasnevast. Autor on ungari päritolu, kuid elas enne perega Kanadas.
Inglismaal nimetatakse sellise raamatu žanrit terminiga "good life abroad" ehk hea elu välismaal. Neid on ka eesti keels ilmunud kümneid, meenutagem kas või Peter Mayle´i, Francis Mayes´i, Carol Drinkwateri ja paljude teiste raamatuid. Süžeed, olgem ausad, on üsna trafaretsed ja midagi uut reeglina ei paku: linnas elav mees/naine (enamasti valgekrae või jõukam isik, sest, kurat, kellel ikka on raha osta mõisat Vahemere ääres) otsustab minna elama soojale maale. Enamasti on tal alguses raskusi kohalikega suhtlemisel. Toit on enam-vähem alati kohutavalt maitsev. Tavaliselt on suuri probleeme maja remondiga (no remont muidugi ongi õudsam asi kui katk). No ja kuskil vast leitakse ka armastuseteema. Aga kuulda on, et need raamatud kipuvadki olema populaarsemad külmemates maades, kus see ilmselt annab võimaluse hetkeks põgeneda meie külmast ja rõskest kliimast. Trafaretsus on aga ka hakanud tüütama - näiteks eesti keeleski ilmunud raamatust "Söö, palveta, armasta" on ilmunud popp paroodia nimega "Drink.Play.Fuck". Küllap saaks ka Marlena de Blasi seeriast 1000 päeva Veneetsias, Toscanas ja jumal teab kus teha paroodia "1000 päeva Kiviõlis" või "1000 päeva Aluksnes".
Nii et nüüd on ka meil esimene "hea elu välismaal" ilmunud ning tuleb lisa. Valisime Mate ja briti autori Chris Stewarti sarnase Hispaaniasse kolinud perekonna loo vahel ja valisime Toscana. Kuuldavasti on ka Stewarti ja mitmed teised sarnased sarjad juba varsti ilmumas.

Kas tahtlik nali või tuli kogemata ?

Postimehes olid täna kõrvuti sellised uudised. Pole küll otseselt seotud raamatutega, aga kaudne seos on ehk see, et mida kõike ei pea toimetaja arvesse võtma :)

RIMI supermarket ei müü enam raamatuid

Aasta lõpus, jõulude eel, tuli üllatav uudis - RIMI supermarketite kett hakkas raamatuid riiulitelt korjama ja ladudesse tagasi saatma. Praegu on enamikes poodides järel ainult väga suvaline ja suhteliselt vana ning väike valik raamatuid. Kuuldavasti on põhjuseid kaks - algul vaieldi vahendustasude summade pärast, siis aga hakatud seletama, et mis need raamatud ikka on, polegi vaja müüki võtta ja mõnes poes juba laotakse raamatute asemel riiulitele mänguasju. Üks asi on vaidlus summade üle, aga raamatutest üldse loobumine on siiski teatud moraalne mandumine. Ehk kui asi taandub sellele, et müügijuht võrdleb riiulil jogurti ja raamatumüügi mahte ja kiirust. Läbirääkimised pidavat jätkuma...
Suhteliselt üllatav on aastaid olnud ka Stockmanni kaubamaja suhtumine. Soomes on Stockmanni all Akateeminen kirjakauppa, mis aastaid olnud ka eestlaste meeliskohti Helsingis käies. Tallinnas on aga Stockmannis kõigest üks väike riiul raamatuid.
Ehk peaks raamatusõbrad neis poodides rohkem küsima, miks ei müüda teil raamatuid? Aitaks ehk pisut otsustamisele kaasa.
Suurtest kettidest on suurim väljapanek reeglina Selverites, Prismades ja Maksimarketites. Poodi minnes olen viimasel ajal hakanud rohkem mõtlema, kuhu siis õieti minna.

Nädal enne raamatumessi

Aasta kaks tähtsaimat raamatumessi toimuvad oktoobris Frankfurdis ja aprillis Londonis. Frankfurt on mõõtmetelt kümneid kordi suurem, aga seal on ka väga palju "ballasti", millega ühel eestlasel pole midagi peale hakata. London on mõnevõrra kompaktsem, lühema ajaga saab suhelda samade kontaktidega. Pealegi on London võrreldamatult rohkem linn kui Frankfurt. Ainus häda on see, et Londoni messi materjalid kordavad väga palju Frankfurdi omi ja sageli selgub, et välismaa kirjastusel või agendil polegi midagi uut pakkuda.
Messi sisuline pool on reeglina see, et poole tunni või harvem ka tunni kaupa kohtutakse erinevate kirjastuste esindajatega. Kohtumised lepitakse suuremalt jaolt kokku 2-4 kuud enne messi. Nemad tutvustavad oma kataloogi ja sina siis ütled, mis võiks huvi pakkuda. Lepinguid enamasti messil ei sõlmita, see jääb harilikult hiljemaks.
Esimene päev minnakse messile sageli mingi entusiasmiga. Enamasti täiesti põhjendamatult. Kõik uued tulijad loodavad, et just nemad avastavad mingi väikese aarde, mis eesti keelde tõlgituna hirmsaste müüb ja mida keegi teine pole tähele pannud. Üsna asjata lootus. Tegelikult käivad kõik kirjastavad enam-vähem täpselt samade välismaa kirjastajate juures, vaatavad samu katalooge, lasevad saata samu raamatuid. Küsimus on lõpuks ainult selles, et kes teeb parema pakkumise või kes millesse rohkem usub. Siis arvasid veel kõik kirjastajad, et jube kaval on enne messi käia mõnes suures raamatupoes ja koostada nimekiri huvi pakkunud asjadest. Liiga läbinähtav. Mullu oli Piccadilly Waterstone´is korraga sattunud riiuleid tuhnima pool tosinat eesti kirjastajat.
On olnud aastaid, kus messilt saab korraga tööplaani kümme uut raamatut, on ka jäädud nulli peale. Võib-olla ei saa otseselt raamatut, ehk saab lihtsalt mõne mõtte.
Väga tüütu vestlus on alati see, et mis on selle messi hitt. Tavaliselt pakutakse selleks mõne eelmise hiti odavamat koopiat. Näiteks pärast 10 aasta tagust Feng Shui palavikku pakuti aastaid uueks feng shuiks midagi pisut sarnast nagu I Ching, reiki, ajurveeda, hathajooga vms. Või pärast Harry Potterit tuli hulk selle kloone, millest enamik suurt edu ei saavutanud. Tänavu on kindlasti tohutult vampiirilugusid, millega teismeliste uue lemmiktupsunupsununnumeesnäitlejaga Videviku filmi ja raamatu edu üritatakse korrata. Aga reeglina saab uueks hitiks midagi muud, mitte päris samasugune asi. Sellega võib aga veel pisut aega minna. Ja vahva on ka see, kui mess areneb ja keegi nagu kindlat hitti ei leia (nagu tavaliselt). Siis võidakse lolli peaga hakata pakkumisi tegema asjale, mis meil suurt kedagi ei huvita - aga lihtsalt igaks juhuks, et kui osutub hitiks, et siis keegi teine ei saa. Hiidsuure vene kirjastuse AST üks direktoritest seletas kunagi, et neil on messil ca 40 inimest, kes kammivad katalooge läbi ja ostavad sadu õigusi - kas või igaks juhuks, sest mõni neist vast ikka osutub hitiks. Eesti mastaapides selle strateegiaga väga kaugele ei jõuaks.
Kirjastajaid pidi aga tänavu messile tulema jupi vähem kui mullu.

(Pildil: Londoni raamatumess toimub Earls Courti messikeskuses)