Kuidas me eesti kirjandust välismaale müüsime

Aeg-ajalt ikka küsitakse meilt, kuidas meie kirjanikel välismaal läheb? Kui palju tõlgitakse, kui palju teatakse? Ausalt öeldes, ega hirmus hästi ei teata. Eesti kirjanik kirjutab ja müüb ikka peamiselt eestlastele. Tänapäev saab tänavu kümne-aastaseks, ning selle aja jooksul on meil ilmunud (st meie avaldatud esmatrükkidest) välismaal ilmunud järgmised raamatud:

Jaan Kaplinski "Silm. Hektor". rootsi keeles
Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?" soome keeles
Aidi Vallik "Mis teha, Ann?" soome keeles
Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?" läti keeles
Aidi Vallik "Mis teha, Ann?" läti keeles
Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?" leedu keeles
Kristiina Kass "Samueli võlupadi" rootsi keeles
Enno Tammer "Nõukogude aeg ja inimene" soome keeles
Eeva Park "Lõks lõpmatuses" saksa keeles

Nii et keskmiselt 1 raamat aastas, pole just hirmus palju. Niipaljukest kui me müügiaruandeid oleme näinud (neist kõiki pole nö müünud meie otse, vaid mõne puhul on olnud vahendakad), siis kõige paremini on neist läinud Aidi Valliku raamat Lätis, mis on olnud seal lausa üks noortekirjanduse lemmikuid. Ka tema kolmas raamat on seal praegu tõlkimisel. Soome keeles pole meie asjad eriti suurt tähelepanu äratanud. Ilmselt on siiski ainus tõeliselt teeniv eesti kirjanik ikka olnud Jaan Kross Soomes. Mujal riikides pole veel sama suurt menu olnud, kuigi tõlkeid endid vägagi palju. Kui rääkida just Lääne-Euroopast ja hetkel mitte mainida nõuka-aegseid tõlkeid, siis tuleks mainida ka Viivi Luige "Seitsmendat rahukevadet" ja Emil Tode "Piiririiki", mida omal ajal üsna palju tõlgiti. Kuidas nad omal ajal välismaal müüsid, seda paraku ei tea. Imbi Paju "Tõrjutud mälestused" suutis mõne aasta eest ilmudes Soomes ja Rootsis vist rohkemgi tähelepanu leida kui eestikeelne väljaanne.


Tuleb tunnistada, et ise me väga aktiivselt välismaale õiguste müügiga ei tegele. Oleme üritanud, aga igapäevaselt seda ei tee, sest põhitöö kõrvalt ei jõua ja edulootused pole väga suured. Suurtes välismaa kirjastustes on selleks eraldi inimesed (näiteks Jaan Krossi õigusi maailmas müüs soome WSOY agent ehk foreign rights manager). Oleme puhuti messidel ikka üritanud ka selle eesmärgiga inimestega kokku saada ja midagi pakkuda, aga see on vägagi raske. Enamasti on meie kirjanduse tõlkijad lähiriikidest, enamasti ilmuvad tõlked pisikeses tiraažis ning suuremate keelte puhul on avaldajad sageli võrdlemisi pisikesed kirjastused, näiteks need, kes mõnelt fondilt või ülikooli "tundmatute keelte kateedrilt" raha saavad.
Eesti kirjanduse välismaal tutvustamiseks on loodud asutus nimega Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kes messidel väliskirjastajate, agentide ja tõlkijatega suhtleb. Ega see töö lihtne ei ole, sest maailm on head kirjandust täis ja meil on raske silma paista.
Aeg-ajalt välismaa kirjastajad küsivad: ütle ausalt, kas eesti keelest on praegu midagi tõlkida või mis on parim? Oleneb. Kas eesmärk on ka müüa või jääb ainult väljaandmise rõem? Kui ka müüa, siis mulle tundub, et kõige rohkem on ehk potentsiaali lastekirjandusel. Aga ka lastekirjanduse "turg" on tohutult konkurentsitihe. Täiskasvanute romaanide puhul on küll mõnevõrra neid, mille vastu võidakse nö kultuurilises mõttes huvi tunda, aga suurt läbilööki pole viimasel ajal tehtud.