2008 a koledaimad raamatud valitud

Me oleme juba mõned aastad kogunud ühte folderisse eesti keeles ilmunud raamatute kaasi, mis paistavad silma erakordse jõledusega. Kunagi tahtsime lausa avaliku konkursi teha, aga naljaks ta jäi. Inimesed ju solvuvad, mõnega vaja ehk koostööd teha, teine kuidagi isiklikult tuttav jne - ühesõnaga tüüpiline Eesti asi.
Aga kuidas sünnivad siis koledad raamatud? Esiteks oskuste küsimus. Kui ikka keegi kuskil põlve otsas esimest raamatut teeb (näiteks oma kuludega avaldab), siis pigem pole sealt midagi oodata. Üritatakse sageli ikka kõik jubedamad nipid korraga ära teha - käekirja meenutav font, varjud, kursiivid ja veel hullematki. Aga ka suurtes või aastaid tegutsenud kirjastustes ilmub hulgem koledaid raamatuid. Milles siis asi?
Esiteks maitse küsimus - inimestel ongi väga erinevad ettekujutused ilusast raamatukaanest. Enamasti ikka usutakse, et naistekate ja kinkeraamatute kaanel tuleb kasutada kuldfooliot ja muud säärast sädinat. Aga vahel on nii, et kui kirjastuses töötab peakunstnik, siis ta määrab suuna. Kui tal on hää maitse, siis on see ainult hea. Aga kui pole just kõige parem, siis tähendab see halba templit kogu kirjastuse toodangule. Kuna ta on palgal, siis teistele (majast väljas) ilmselt teha ei anta. Ja võib-olla nõuab hoopis kirjastaja mingit kindlat tulemust, kuigi tal ei pruugi õigus olla?
Siis on veel spetsiifika. Üks kujundaja oskab hästi teha juturaamatuid, teine albumeid, kolmas ehk midagi muud. Kõiki asju võrdselt tõenäoliselt ei oska keegi.
Mõnikord läheb aga lihtsalt kiireks. Tükk aega nikerdatakse kaane kallal, siis on käes trükkimineku aeg ja lihtsalt peab midagi trükki saatma. Ei ole seda luksust, kui näiteks korralikus saksa/inglise kirjastuses tehakse 40 varianti - nii kaua, kuni rahul ollakse.
Huvitavad on ka temaatilised stereotüübid. Näiteks vahepeal me avastasime, et kui kujundajal on kerge nõutus kaanepildi suhtes, siis kiputi kaanele panema selja tagant pildistatud inimesi. Et siis mõtlik või nii. Teine lugu meenub saksa kirjastajatelt kuuldud loost, et nad olid uurinud islamimaailma puudutavat kirjandust. Järeldus oli see, et mingil juhul ei tohiks enam kaanele panna looritatud või burkaga naisi. Lihtsalt et hullemat stereotüüpi pole olemas. Huvi pärast kontrollisin järgi mõnede eesti keeles ilmunud sarnaste raamatute pealt - ja tõesti, eestikeelse raamatu kaanel burkaga naine, saksakeelsel ilma rätikuta. Küllap oleks meie jaoks ju jabur, kui näiteks islamiriigis pandaks kõigi euroopaga seotud raamatute kaanele ülikonnas valge mees?
Ja eks sarnane näide on ka see, kui II maailmasõjaga seotud raamatute puhul kasutatakse sageli/enamasti kaanel haakristi, viisnurka, Hitlerit või Stalinit. Kuigi tegelikult peaks ju võimalusi olema lõputult rohkem.