Kas siis turul on midagi muutunud või ei ole?

Nädalavahetusel reisult tulles oli lennukis ajalehtedest järgi ainult Sirp. Muidu vast poleks suutnud seda sama põhjalikult lugeda, aga nüüd jäi silma Tiit Hennoste kommentaar eelmise aasta müügiedetabelitele. Hennoste mõte oli see, et ei tohi liigset paanikat tekitada nagu oleks inimesed hukas, kogu aeg on edetabeli eesotsas olnud sarnased asjad ja ilukirjandus enamasti ei jõuagi sinna. Valdavalt oli tal õigus, aga mitte kõiges. Esiteks ei näe ta ehk eriti seda, et tõlgitud ilukirjanduses on keskmise raamatu müük siiski aastaid kergelt langenud. Justnimelt keskmise, parema müügiga asjad ikka lähevad. Ja keskmine ei pruugi tähendada sugugi, et raamat ise on keskpärane.
Teiseks on oluline nö marksistlik lähenemine, ehk tuleb vaadata, kelle käes on tootmisvahendid. Ehk siis suured kontsernid on viimase 5 aastaga hakanud raamatuid tegema, Ajakirjade Kirjastus, EPL, Ekspress. Ainult Postimees ei tee ja jumal teab, miks. Nii et teised saavad sellevõrra taas pisut vähem tähelepanu.

Kuidas me eesti kirjandust välismaale müüsime

Aeg-ajalt ikka küsitakse meilt, kuidas meie kirjanikel välismaal läheb? Kui palju tõlgitakse, kui palju teatakse? Ausalt öeldes, ega hirmus hästi ei teata. Eesti kirjanik kirjutab ja müüb ikka peamiselt eestlastele. Tänapäev saab tänavu kümne-aastaseks, ning selle aja jooksul on meil ilmunud (st meie avaldatud esmatrükkidest) välismaal ilmunud järgmised raamatud:

Jaan Kaplinski "Silm. Hektor". rootsi keeles
Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?" soome keeles
Aidi Vallik "Mis teha, Ann?" soome keeles
Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?" läti keeles
Aidi Vallik "Mis teha, Ann?" läti keeles
Aidi Vallik "Kuidas elad, Ann?" leedu keeles
Kristiina Kass "Samueli võlupadi" rootsi keeles
Enno Tammer "Nõukogude aeg ja inimene" soome keeles
Eeva Park "Lõks lõpmatuses" saksa keeles

Nii et keskmiselt 1 raamat aastas, pole just hirmus palju. Niipaljukest kui me müügiaruandeid oleme näinud (neist kõiki pole nö müünud meie otse, vaid mõne puhul on olnud vahendakad), siis kõige paremini on neist läinud Aidi Valliku raamat Lätis, mis on olnud seal lausa üks noortekirjanduse lemmikuid. Ka tema kolmas raamat on seal praegu tõlkimisel. Soome keeles pole meie asjad eriti suurt tähelepanu äratanud. Ilmselt on siiski ainus tõeliselt teeniv eesti kirjanik ikka olnud Jaan Kross Soomes. Mujal riikides pole veel sama suurt menu olnud, kuigi tõlkeid endid vägagi palju. Kui rääkida just Lääne-Euroopast ja hetkel mitte mainida nõuka-aegseid tõlkeid, siis tuleks mainida ka Viivi Luige "Seitsmendat rahukevadet" ja Emil Tode "Piiririiki", mida omal ajal üsna palju tõlgiti. Kuidas nad omal ajal välismaal müüsid, seda paraku ei tea. Imbi Paju "Tõrjutud mälestused" suutis mõne aasta eest ilmudes Soomes ja Rootsis vist rohkemgi tähelepanu leida kui eestikeelne väljaanne.


Tuleb tunnistada, et ise me väga aktiivselt välismaale õiguste müügiga ei tegele. Oleme üritanud, aga igapäevaselt seda ei tee, sest põhitöö kõrvalt ei jõua ja edulootused pole väga suured. Suurtes välismaa kirjastustes on selleks eraldi inimesed (näiteks Jaan Krossi õigusi maailmas müüs soome WSOY agent ehk foreign rights manager). Oleme puhuti messidel ikka üritanud ka selle eesmärgiga inimestega kokku saada ja midagi pakkuda, aga see on vägagi raske. Enamasti on meie kirjanduse tõlkijad lähiriikidest, enamasti ilmuvad tõlked pisikeses tiraažis ning suuremate keelte puhul on avaldajad sageli võrdlemisi pisikesed kirjastused, näiteks need, kes mõnelt fondilt või ülikooli "tundmatute keelte kateedrilt" raha saavad.
Eesti kirjanduse välismaal tutvustamiseks on loodud asutus nimega Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kes messidel väliskirjastajate, agentide ja tõlkijatega suhtleb. Ega see töö lihtne ei ole, sest maailm on head kirjandust täis ja meil on raske silma paista.
Aeg-ajalt välismaa kirjastajad küsivad: ütle ausalt, kas eesti keelest on praegu midagi tõlkida või mis on parim? Oleneb. Kas eesmärk on ka müüa või jääb ainult väljaandmise rõem? Kui ka müüa, siis mulle tundub, et kõige rohkem on ehk potentsiaali lastekirjandusel. Aga ka lastekirjanduse "turg" on tohutult konkurentsitihe. Täiskasvanute romaanide puhul on küll mõnevõrra neid, mille vastu võidakse nö kultuurilises mõttes huvi tunda, aga suurt läbilööki pole viimasel ajal tehtud.

Raamatupalat seljatas Savisaare

Nüüd on see siis ametlik. Raamatupalat läks blog.tr.ee blogide edetabelis Edgar Savisaare blogist mööda, asudes hetkel 68. kohal Savisaare 73. vastu. Ütle veel, et raamatud kedagi ei huvita. Ega's midagi, värisege, Inno ja Irja ning jõudu tööle, Keskerakonna Noortekogu!

Elo Tuglas, päevikud ja elulugude-maania

Eile ilmus Elo Tuglase päeviku II osa, mis kannab nime "Elukiri". Kuna esimene osa "Tartu päevik" oli meil küllaltki edukas, siis ilmselt on ka II osa suhtes oodata üsna suurt huvi. Kuigi proua Tuglas jätkab oma tähelepanekuid tuttaval ehk pisut kallutatud, aga kahtlemata ka terasel toonil, siis on päeviku I ja II köide küllaltki erinevad. Esimene osa käsitles ju peamiselt 30ndaid aastaid, kui põhjust rõõmustamiseks oli oluliselt rohkem ning kirjandus- ja seltskonnaelu kihises. Teine osa on aastatest 1952-1958 ehk stalinistlik ja poststalinistlik, aastatest, mis kuulusid Tuklade pere raskemate hulka, sh Friedeberti võimude põlu alla sattumine, haiguste aastad, sõprade kadumine jne. Loomulikult on siin raamatus palju väärtuslikku kirjandusloolist materjali, aga peale selle on asja võlu teatud seltskondlikus klatšis - saab lugeda seda, mida teatmeteose nappidest ridadest välja ei loe. Muide, Andrus Kivirähki suvine Tuglaste näidend põhines just sellel raamatul. Natuke sarnase fenomenina meenub mõne aasta tagune E. Nivanka raamat "Viru tänav ja teised", mis polnud just teab mis adekvaatne infoallikas, aga niitis publikut klatširohkusega. Väidetavalt ka osalt väljamõeldistega, aga seda on tagantjärele juba raske kindlaks teha.
Eks võib ju küsida, kas see on ikka õige, et (kultuuri)heeroste kohta väga maiseid asju afišeeritakse? Küllap oleneb sellest, kuidas see tehtud on. Kas eesmärk on müüa või eluolu edasi andes mõista üldpilti? Kui meenutad sedasorti asju teiste kohta, siis kas jääd ka endast rääkides ausaks? Et see oli joodik ja teine oli pervert ja kolmas jobu, aga kas ise ikka olid nii geniaalne?
Praeguses eluloo-vaimustuse kõrglaines näikse kõik peale minevat. Mida räigem või ajakirjanduslikum, seda parem.
Ükspäev lugesime tööl kokku kõik kohalike kuulsuste ja hüperstaaride elulood, mis praegu teoksil erinevates kirjastustes. Suurusjärk oli üle 20: lauljad, näitlejad, endised kommunistid ja endised sportlased, mida kõike pole tulemas. Palju neist huvitavad on, seda on raske ennustada. Tõenäoliselt vähemus. Kuid raha kahtlemata teenitakse.
Ka meil on mitmesuguseid elulugusid ilmumas, aga praegu neid veel välja ei reklaami. Praegune kirjastusturg on selline kummaline, kus isegi ülimarginaalse tegelase kohta võib lühikese aja sees ilmuda 2-3 elulugu (vaadake või viimase kuu aja jooksul ilmunuid). Meenub näiteks 2007 sügis, kui kuu aja sees ilmus 4 raamatut vabamüürlastest ja vandenõudest (üks halvem kui teine). Nii et kui üks kirjastus midagi põhjalikumalt ette valmistab, võib teine avaldada kiiremini mingi mõttetu käki samal teemal ja ongi turg solgitud. Meie enda välja antud mõttetutest käkkidest meenub üks Osama bin Ladeni elulugu, mille tegime kiirelt pärast 9-11 sündmusi. See oli ca 100-leheküljeline brošüür, mille autor oli kirjutanud enne peamiselt selliseid raamatuid nagu "Õun", "Vedur Tšuhh-Tšuhh" või "10 päevaga saledaks". Ühesõnaga räme käkk ja seda müüdi ikkagi ca 1500 või 2000 tk kuu ajaga (mis on siiski suht palju). Lohutuseks jääb see, et samal ajal sai vast avaldatud midagi väärtuslikku, ent ilmselt ka kahjumlikku.

Varsti ilmub: veebruari-märtsi raamatud

Põhjalikum huviline on selle info ehk juba üles leidnud meie kodulehelt rubriigi "ilmumas" alt, aga nüüd siis tsipa põhjalikumalt lähiajal ilmuvatest raamatust.

13 ja reedele kohaselt ilmub kordustrükk Otfried Preussleri noorteõudukast "Krabat". See on ka kooli soovitusliku (ehk kohustusliku) kirjavara hulgas ning kindlasti paljudele tuttav nõuka-aegsest trükist. Nüüd on kasutatud kaanel kaadreid samanimelisest mängufilmist, mida juba nimetatakse Saksa Sõrmuste isandaks, sest tegu oli suhteliselt suurejoonelise filmiprojektiga. Tausta kohta veel selline kurb uudis, et raamatu tõlkija Linda Ariva suri mõni nädal enne raamatu ilmumist kõrges eas. Tema tõlkis omal ajal ka "Timm Thaleri".
Järgmisel nädalal on tulemas paksem ülevaade kõigist vaimse tervise küsimustest, üllatuslikult kannab see pealkirja "Vaimne tervis". Autor inglise doktor R. Persaud, ei ole eneseabikirjanduse lamedamalt poolelt, vaid pisut korralikum lugemine.

Kuu lõpus on ilmumas järjekordne suur elulugude-projekt koostöös ühendusega Eesti elulood ja Kirjandusmuuseumiga "Minu kodu on Eestis", mis koondab Eestis elavate mitte-eestlaste elulugusid, kõige rohkem loomulikult venelaste omi. Kindlasti üsna meeldejääv lugemin ja eriline ettevõtmine, sest avab paljudele ehk esmakordselt sissevaate meie kõrval elava kogukonna mõttemaailma, koos kõige kirevate tõekspidamiste, lootuste ja hirmudega. Sama raamat ilmub ka vene keeles - meie esimene vene keeles kirjastatud raamat üldse.


Märtsis peaks lõpuks ilmuma ka aastaid kestnud suurtöö ehk Suetoniuse "Keisrite elulood", mille tõlkisid ladina keelest Maria Lotman ning Kai Tafenau, lisaks Märt Tänava abiga toimetatud põhjalikud lisad. Võib liialdamata öelda, et selle Rooma keisritest pajatava klassikalise teose ilmumine on tõeline sündmus. Muide just sellest raamatust pärineb päris palju informatsiooni, mida siiani keisrite kohta tsiteeritakse.

Märtsi lõpus peaks ilmuma ka kaua-oodatud järgmine Akunini-lugu, sedapuhku noore Fandorini II seiklus ehk "Klassiväline lektüür". Erast Fandorini järgmist lugu sel aastal veel ei ilmu sel lihtsal põhjusel, et härra kirjanik pole seda veel kirjutanud.

Küllaltki palju on tulemas ka kohalike autorite töid, näiteks Agu Sisaski mälestused, Ketlin Priilinna uus lasteraamat, Milvi Lembe romaan, jätkub noorsooromaani sari jne
Muust lähemalt mõnel järgmisel korral.

Palju küsitud ning oodatud kordustrükkidest on peagi ilmumas Hermann Hesse "Stepihunt", mille avaldamise õigusi äsja pikendasime 2015. aastani. Seda tahetakse ikka ja jälle.

Ilmus üks Tänapäeva noorsooromaanide konkursi võidutöödest

Eelmisel nädalal ilmus üks Tänapäeva noorsooromaanide konkursi võidutöödest – “Enesetapjad”. Raamatu autor on Birk Rohelend, kellelt on varem ilmunud noorsooromaan “Mina, Mortimer” (Tänapäev, 2007) ja novell “Mustade kaantega kaustik” (kogumikus “Tule, ma jutustan sulle loo”, Petrone Print, 2008).
“Enesetapjad” kõneleb ühe linna noortest, kelle elud on omavahel põimunud lootusetuks rägastikuks ja keda vaevab küsimus: milleks elada? Mõni neist põgeneb elu eest, teine selle poole. Neid kõiki painavad puudulik reaalsus ja unistused paremast tulevikust.
Birk Rohelennu noorsooromaanid eristuvad üsna selgelt enamikust noortele mõeldud lugemisvarast. Jah, käsitletavad probleemid on muidugi sarnased – üksildus, suhtlemishirmud, vajadus armastuse järele, püüd leida elule mõtet. Aga Rohelend läheneb neile probleemidele hästi filosoofiliselt, mingil üldistavamal ja elukogenumal tasandil. Muide, Rohelennu raamatutes leiduvat filosoofiat ei tasu karta, see ei ole selline igav ja piinlikkust tekitav targutamine, pigem sisult värske ja vormilt ladus. Sellegipoolest on Rohelend keskmisest noosooromaanist keerukam lugemine, seda kas või juba teksti keerukama kompositsiooni poolest ning sellepärast, et autorile meeldib mängida reaalse ja unenäolise piiridega.
Teine asi, millega Rohelend eristub, on tema kirjutiste morbiidsus (ta blogi nimi on asjakohaselt “Morbidaarium”). Esiteks tundub jällegi, et see pole ju midagi uut: noorsooromaanid on tulvil narkootikume, vägivalda, surma, üldse elupõlglikku suhtumist. Aga siiski: Rohelennu morbiidsus on nii filigraanne ja järjepidev, et kerkib üldisest süngusest selgelt esile, muutub lausa lõbustavaks.

Ootame huviga Birk Rohelennu järgmisi kirjutisi.

2008 a koledaimad raamatud valitud

Me oleme juba mõned aastad kogunud ühte folderisse eesti keeles ilmunud raamatute kaasi, mis paistavad silma erakordse jõledusega. Kunagi tahtsime lausa avaliku konkursi teha, aga naljaks ta jäi. Inimesed ju solvuvad, mõnega vaja ehk koostööd teha, teine kuidagi isiklikult tuttav jne - ühesõnaga tüüpiline Eesti asi.
Aga kuidas sünnivad siis koledad raamatud? Esiteks oskuste küsimus. Kui ikka keegi kuskil põlve otsas esimest raamatut teeb (näiteks oma kuludega avaldab), siis pigem pole sealt midagi oodata. Üritatakse sageli ikka kõik jubedamad nipid korraga ära teha - käekirja meenutav font, varjud, kursiivid ja veel hullematki. Aga ka suurtes või aastaid tegutsenud kirjastustes ilmub hulgem koledaid raamatuid. Milles siis asi?
Esiteks maitse küsimus - inimestel ongi väga erinevad ettekujutused ilusast raamatukaanest. Enamasti ikka usutakse, et naistekate ja kinkeraamatute kaanel tuleb kasutada kuldfooliot ja muud säärast sädinat. Aga vahel on nii, et kui kirjastuses töötab peakunstnik, siis ta määrab suuna. Kui tal on hää maitse, siis on see ainult hea. Aga kui pole just kõige parem, siis tähendab see halba templit kogu kirjastuse toodangule. Kuna ta on palgal, siis teistele (majast väljas) ilmselt teha ei anta. Ja võib-olla nõuab hoopis kirjastaja mingit kindlat tulemust, kuigi tal ei pruugi õigus olla?
Siis on veel spetsiifika. Üks kujundaja oskab hästi teha juturaamatuid, teine albumeid, kolmas ehk midagi muud. Kõiki asju võrdselt tõenäoliselt ei oska keegi.
Mõnikord läheb aga lihtsalt kiireks. Tükk aega nikerdatakse kaane kallal, siis on käes trükkimineku aeg ja lihtsalt peab midagi trükki saatma. Ei ole seda luksust, kui näiteks korralikus saksa/inglise kirjastuses tehakse 40 varianti - nii kaua, kuni rahul ollakse.
Huvitavad on ka temaatilised stereotüübid. Näiteks vahepeal me avastasime, et kui kujundajal on kerge nõutus kaanepildi suhtes, siis kiputi kaanele panema selja tagant pildistatud inimesi. Et siis mõtlik või nii. Teine lugu meenub saksa kirjastajatelt kuuldud loost, et nad olid uurinud islamimaailma puudutavat kirjandust. Järeldus oli see, et mingil juhul ei tohiks enam kaanele panna looritatud või burkaga naisi. Lihtsalt et hullemat stereotüüpi pole olemas. Huvi pärast kontrollisin järgi mõnede eesti keeles ilmunud sarnaste raamatute pealt - ja tõesti, eestikeelse raamatu kaanel burkaga naine, saksakeelsel ilma rätikuta. Küllap oleks meie jaoks ju jabur, kui näiteks islamiriigis pandaks kõigi euroopaga seotud raamatute kaanele ülikonnas valge mees?
Ja eks sarnane näide on ka see, kui II maailmasõjaga seotud raamatute puhul kasutatakse sageli/enamasti kaanel haakristi, viisnurka, Hitlerit või Stalinit. Kuigi tegelikult peaks ju võimalusi olema lõputult rohkem.

Kas keegi veel ostab raamatuid?

Hiljuti sai Läti kolleegidega räägitud nende raamatuturust. Sõnum oli üsna jube: raamatuid ei osta hetkel keegi, isegi mitte räige allahindlusega. Hmm. Eks eilsel kaunimate raamatute väljakuulutamise ürituselgi oli kuulda sarnaseid signaale, kui erinevad kirjastajad-trükkalid-müüjad rääkisid kuni mitmekümneprotsendilistest kukkumistest. Kas on alles algus või juba põhi, ei tea keegi. Lätlased ütlesid, et neil on alati jaanuari ning üleüldse talvine müük kehvem olnud. Meil aga on jaanuar sageli olnud päris korraliku müügiga. Mine võtta kinni. Ei tohi rapsima hakata ja peab suutma paremad ajad ära oodata. Mitmelt poolt on kuulda olnud, et tootmist vähendatakse ja riskantsemaid projekte (loe: spetsiifilised teemad ja näiteks tõlgitud ilukirjandus) külmutatakse. Eks siis ootame veebruari...ja märtsi...ja aprilli...ja maid jne...!

2008 kaunimad raamatud valitud

Täna avaldati eelmisel aastal ilmunud kaunimate raamatute nimekiri. Tänapäeval läks päris hästi, auhinnati viit meie raamatut: "Vanem Edda" (Andres Tali), "Seltsimees laps" (Urmas Viik), "Mõisalegendid" (Angelika Schneider), "Presidendilood" (Piret Raud) ning "Lopi ja Lapi" (erinevad illustraatorid). Kui statistikat teha, siis tundub et Tänapäev sai tänavu kirjastustest enim auhindu, teiseks enim ehk 3 sai SE&JS, kaks tükki jagus näiteks Entsüklopeediakirjastusele, Pegasusele, TEAle ja Eesti Ekspressile. Kunstnikest sai taas enim auhindu (ehk seekord neli) Andres Tali. Eelmine aasta tuli suurem sõnasõda suures osas Andres Tali ülekaaluka võidu poolest diplomite arvestuses, aga kuigi žürii suures osas muutus, jäi tulemus üsna samaks. Nii et nagu jalgpall on mäng, kus ühel pool mängib 11 meest ja lõpuks Saksamaa võidab, siis viimaste aastate raamatukujundustega on pisut sama Andres Taliga. Üldmuljelt oli tänavune valik ehk tasakaalustatum kui mullu. Kas kaunimate hulka valimine mõjutab raamatute müüki? Tegelikult mitte. Aga igal juhul tasub püüelda kujunduse poole, millega rahul olla. Kaunim kujundus ei pruugi müüki aidata, kuid kole kujundus võib kindlasti müüki halvendada. Parafraseerides kolleegi Varrakust ehk Priit Maidet, kes ütles, et kui kõik ilmunud raamatut kangesti kiidavad, siis on karta, et seda ei osta keegi - siis jääb üle loota et sama ei kehti kujunduste kohta. Et kui liiga palju kujundust kiidetakse, siis selgub, et see ei müü. Tänavuste auhinnatute seas on mõlemaid, nii müügihitte kui ka neid, millega kunagi kohtume allahindlusriiulil. Aga üritame ikka ilusaid raamatuid teha.

Teised tänavused auhinnatud tööd:

Su ööd on loetud/ Asko Künnap / Näo Kirik
Eesti riikluse alusdokumendid/ Kalle Müller/ Ajalooarhiiv
Meie inimesed/ Angelika Schneider/ Pilgrim
Eesti mütoloogiad/ Villu Koskaru/ EPL
Onu Eedi/ Katrin Ehrlich/ Päike ja Pilv
Miia ja Friida/ Urmas Viik/ Eesti Ekspress
Raba/Kristiina Rosina, Kalle Müller/ Pegasus
Anna Haava/ Andres Tali/ SE&JS
Eesti Vabariik 90/ Piret Niinepuu-Kiik/ Entsüklopeediakirjastus
Mikk Mikiver/ Jüri Kaarma/ Teatriliit
Ülemiste vanake/Jaan Tammsaar/ Piktograaf
Väikesed võilill/ Urmas Viik/ Ekspress
Eerik Haamer/ Tiit Jürna/ Tartu Kunstimuuseum
Kuhu kadus kõik see armastus?/ Andres Tali/ SE&JS
Alchimia/ Asko Künnap/ Alchimia
21. sajandi armastusluule/ Piia Ruber/ Verb
Tallinna kooli arhitektid/ Indrek Sirkel/ Arhitektuurimuuseum
Sari Elavik/ Kadi Pajupuu/SE&JS
Hääl vabadusest/ Andres Tali/ Tammerraamat
Tervitusi Kuressaarest/ Endla Toots/Niinepuu/ Entsüklopeediakirjastus
Vanaemade kokaraamat/ Einike Soosaar/ Ajakirjade Kirjastus
Eesti Vabariigi paberraha/ Mart Anderson/ Allan Tohv kirj.
Onu Eedi/ Katrin Ehrlich/ Päike ja Pilv
Timbu-Limbu ja kaval kääbus/ Viive Noor/ TEA
Lips-laps, lehelind/ Catherine Zarip/ TEA
Kelle, peaaegu haldjas/ Kirke Kangro/ Pegasus
Elas kord/ Catherine Zarip/ BIT (Avita)
Presidendi Torukübar ning Tähed ja kuu/ Ülo ja Anne Pikkov/ Silmviburlane