Saturday, January 2, 2010

Veel kord raamatuarvustustest

Juhtusin lugema, kuidas New York Times´is arvustusi kirjutatakse, näiteks raamatu- või ka restoraniarvustusi. Suure maailma väljaanne saab endale lubada mainekamaid arvustajaid, rohkem ruumi, kellasid ja vilesid. Kui palju näiteks on Eestis mõne restorani arvustuse puhul juhtunud, et arvustaja külastab seda enne teksti kirjutamist neli-viis korda, et näha üldist taset ja menüüd kogu pikkuses?
Aga sisuga on ikka probleeme. Üha rohkem saabus kaebusi, et arvustused on mõeldud liiga kitsale ringile. Et raamatuarvustused muutusid liiga spetsiifiliseks (milleks tingimata tsiteerida Derridad) ja restoranide puhul ei piisanud enam sellest, et räägiti ainult kallitest klassikalise köögiga kohtadest. Milleks kirjutada arvutust, mis on mõeldud 1 % lugejatest?
Milline peaks siis olema hea raamatuarvustus?
Kõige halven raamatuarvustuse tüüp on sisu ümberjutustus. Mõttetu. Kõige halvemal juhul on ka see kirjutatud raamatu tagakaane teksti põhjal.
Halvemuselt teine on akadeemiline eputis, kes üritab ühes lauses korraga mainida Derridad, Baudrillardi, Bahtini, Levy-Straussi ja veel mõnda kõlavat nime. See võib olla kohane erialaajakirjas, kuid päevalehtedes pole see sobiv. Mis omakorda ei tähenda, et kedagi tsiteerida ei tohiks, aga sageli pingutatakse üle. Küllaltki kahtlane on sellisel juhul joonealune viitamine, mis võib pigem olla märk pseudoakadeemilisest ambitsioonist või terminoloogilisest eneserahuldamisest (nüüd näitan kõigile uut sõna, mille ära õppisin).
Enamasti on ka võrdlemisi halb mõte paluda raamatut arvustada prominendil, kes teemast ei pruugi üldse midagi teada, aga on lihtsalt kõlav nimi.
Mõnikord ei pruugi heas arvustuses raamatust endast olla ridagi. Samas on see libe tee ja sellist lahendust ei saa palju kasutada. Näiteks Ahto Mulla arvustused võivad olla mõnikord naljakad, aga arvustuseks ei saa neid küll pidada.
Niisiis, milline peaks olema hea arvustus? Võimalusi on lõputult, kuid mõned märksõnad:
- arvustus võiks pakkuda uusi teadmisi ja aidata potentsiaalsel huvilisel otsustada, kas see raamat talle huvi pakub
- võiks olla taustamaterjali raamatu ja/või autori kohta
- teksti võiks millegagi võrrelda (peamiselt ilukirjanduse puhul). praegusel ajal inimesed sageli otsivad millegi loetu sarnast teksti
- kirjutama peaks positsioonilt, et lugeja ei ole kirjanduses väga suur spetsialist (aga mitte ka kirjaoskamatule)
- arvustaja võiks raamatu siiski läbi lugeda, isegi kui talle tundub, et ta teab millin see on
- kui antakse hinnanguid, peaks olema aru saada, millises skaalas. st, kas see on hea kui maailmakirjanduse näide või hea kui värske eesti kirjanduse kohta üsna loetav?
- peaks kirjutama eri arvustusi ka eri võtmes, st ei ole alati sama skeemi järgi, vaid teinekord hoopis muljei, seoseid
- kui midagi kiidad või kritiseerid, siis peaks alati tooma konkreetseid näiteid.

3 comments:

  1. Tundub, et ma olen seni valearvamusel olnud... ma nimelt olin veendunud, et raamatu läbilugemine on esmatingimus, et muidu ei ole ju midagi arvustada... :)

    ReplyDelete
  2. Halva tahtmise ja hea vajaduse korral saab kuritihti ka ilma. Esiteks saab raamatud sirvida ja lapata, teiseks kirjutab mõnigi autor köideta kaupa ysna yhesugust teksti, kolmandaks... ah, mine loe ise Bayardi.

    ReplyDelete
  3. Nuh, raamatu läbilugemine on ilmselt eelkõige vajalik siis, kui tegemist on uudisteosega ja ilukirjandusega. Kordustrükkide või selliste puhul on sageli piisav vaid läbilehitsemine, et pöörata tähelepanu sellele, mis on uut, nt illustratsioonid või kärped/lisandused, ees- või järelsõnad või mis iganes.
    Ja mitteilukirjanduse puhul ei ole ka tihtipeale läbilugemine kuigi vajalik - palju nt ikka jõuab Eesti ajalugusid kaanest kaaneni läbi lugeda, piisab, kui eessõnast saad teada, millele see autor eriliselt rõhku paneb elik, miks ta selle üldse kirjutanud on, ja siis viskad paari ennast huvitavasse kohta pilgu, et kuidas on esitatud (Eesti ajaloo asemel võib kas või olla naela seina löömise õpik, selles mõttes olulist vahet pole - kui, nagu öeldud, tegu pole just päris originaalse asjaga). NYROBi "arvustused" sageli sellised ongi: võtavad ette kas ühe või ka kümme raamatut ja kirjutavad teemat lahti, mitte niivõrd neid raamatuid endid (parimatel juhtudel, nagu looski mainitud, ei ole arvustatavast raamatust lausa üleüldse juttu tehtud :-) ).

    ReplyDelete