Romaanivõistluse kõige hoitum saladus

Täna ilmus siis lõpuks Tänapäeva romaanivõistluse võidutöö, Angela Hofbergi romaan "Ikkagi". See räägib üsna painajalikust mehe-naise suhtest, mis kuidagi ei leia oma lahendust. Pole ka saladus, et selle autor on saladus, ehk tegu on varjunimega. On üsna pretsedenditu, et romaanivõistluse võidutöö autor jääb saladuseks, ent selline oli autori soov ja kirjastus seda ka austab. Angela Hofbergilt on varem ilmunud veel üks raamat, "Päev nagu elu", mis sai romaaniühingu romaanivõistlusel äramärgitud tööde hulka (Varrak, 2007). Üldisemas mõttes pole aga varjunimede kasutamine üldse nii haruldane - see juba ajalooline traditsioon jätkub ka tänapäeval. Viimasest ajast meenuvad näiteks romaanid "Libahunt. Ühe Eestimaa aadlimehe lugu" (Argo 2005), mis ilmus üldse nimeta. Möödunud aastast ka näiteks Marta Karu "Umbes ülehomme" (Varrak 2008) või Olle Lauli "Niguliste õpilased" (Verb 2008). Neist viimane oli 2006. a romaaniühingu romaanivõistlusel auhinnatud töö, pälvis II koha. Tollasel ümbrikute avalikul avamisel juhtus veel selline naljakas lugu, et öeldi kogemata välja ka autori õige nimi, aga kohale saabunud ajakirjanduse esindajatel paluti seda mitte ära trükkida.
Miks siis õieti varjunime kasutatakse? Küllap on põhjused väga erinevad, mõni on loomult tagasihoidlikum, teine aga tuntud hoopis teises valdkonnas ja ei taha endale selles võtmes tähelepanu tõmmata. Kuigi teadjaid võib olla päris palju. Huvitav kas see siis tähendab, et kirjaniku/ autori maine on paljude silmis pisut kerglane? Hakkavad veel luuletajaks pidama. Kes teab. Varjunimesid kasutatakse kindlasti ka tulevikus - meiegi kirjastuses liigub selliseid "salaautoreid" ja salatoimetajaid oma kümmekond.
Mõnikord aga peitub varjunime taha terve kirjastus. Et ehk ei taheta avalikult näidata, mida peale muu avaldatakse. Või et ehk on hoopis kinnimakstud töö, ükskõik kas eraviisiline, teaduslik või koguni poliitiline tellimus.