Noorteromaani konkursi žürii koguneb sel nädalal

Noorteromaani konkursi žürii koguneb sel nädalal. Tulemusi sel nädalal veel teatavaks ei tehta, kuid ilmselt määratakse avalikustamise kuupäev (suure tõenäosusega veebruari keskel).

On tõenäoline, et kirjastus tunneb huvi ca 7-8 töö avaldamise vastu.

Suri Jacques Martin

21. jaanuaril suri 88-aastaselt üks tuntumaid euroopa koomiksikunstnikke, prantslane Jacques Martin.
Martini tuntuim albumisari oli Alix, mis rääkis väga detailirohkelt Rooma impeeriumi aegsest elust (eesti keeles pole ilmunud, küll aga soome keeles). Sarja jätkab Rafael Morales.
Ta oli ka Hergé lähedane sõber ja kolleeg, osales ka Tintini albumite "Tintin Tiibetis" ja "Coke en Stocke" loomisel ning võttis üle tema ligne claire´iks ristitud joonistamisstiili.

Bestsellereid otsimas: mis on järgmine pärast Potterit ja Videvikku?

Kuna 2010-2011 saavad läbi nii H. Potteri kui Videviku filmisarjad, on kirjandus- ja filmimaailma ühendatud jõud juba mõnda aega otsimas uut kassahitti. Eks seda otsitakse alati, aga viimastel aastatel on asi teravnenud.
Kuna üksmeel on suhteliselt suur, et vähemalt üks suurem hitt peab olema noortekirjanduse vallast, siis jälgitakse seda sektorit juba aastaid hoolega.
Nagu ühes ameerika kirjandusportaalis hiljuti kirjutati, siis praeguseks on 1789 raamatut või sarja kuulutatud uueks Videvikuks või Potteriks. Sageli räägitakse kohe-kohe valmivast suurest filmiprojektist, mis on aga enamasti läbi kukkunud (näiteks võib tuua Cornelia Funke "Tindisüda", mis kukkus filmina täielikult läbi, kuigi oodati väga palju).
Paljudes artiklites pakutakse järgmisena hitina välja järgmisi sarju (mainin vaid neid, mis kõik on müüdud ka eesti keelde ja peagi ilmumas erinevatelt kirjastustelt):

Suzanne Collinsi "Näljamängud". Eesti keeles ilmunud I raamat, teine on tõlkimisel. Sarjas ilmub kokku 3 raamatut. Stsenaarium valmib tänavu ja film 2011. Lootusi suurendab väga tempokas ja pisut skandaalne süžee ning fakt, et juba enne filmi on raamat müünud väga hästi. Küsimusi võib tekitada see, et filmi toodab keskmise suurusega firma Lionsgate, mitte üks hiidudest. Probleeme võib tekkida ka sellega, kuidas süžeed adapteerida nii et see poleks alaealistele keelatud.

Lauren Kate´i "Fallen". See vaimude maailmas seikleva tütarlapse videvikulik lugu on plaanitud 4-osalisena ning filmi teeb Disney, samuti 2011. aastaks. Tootjatiimi pole veel väga täpselt teada, nii et raske ennustada, kui reaalsed on edulootused.

Kami Garcia ja Margaret Stohli "Beautiful Creatures" on autorite debüüt, mille filmiõiguste üle läks tõsisemaks löömaks juba enne raamatu ilmumist. Väidetavalt kirjutasid need kaks ema raamatu selle järgi, mida nende lapsed ütlesid, et tahavad raamatus kõige rohkem lugeda. Raamat ilmus alles detsembris ja sellelt oodatakse juba uskumatult palju. Lõuna-Carolinas toimuva raamatu peategelane on noormees, kes hakkab nägema imelikke unenägusid, muidugi ta kohtub varsti päriselus unes nähtud tütarlapsega ja selguvad šuured šaladused. Üllatavalt kiiresti üllatavalt suureks paisutatud lootused muudab realistlikumaks see, et asja taga on suurkirjastuse Little, Brown turundus ja filmihiid Warner. Viieosaliseks plaanitud sarjast tehakse ilmselt 5 filmi ja režissöör ning stsenarist on Richard Lagravanese (Madisoni maakonna sillad, Narnia, PS I Love You jt). Paralleele tõmmatakse taas Videvikuga, eriti sihtgrupi suhtes. Kirjutatud on paremini, aga turundus on sarnane. Erinevalt Potterist, mis kasvas ajaga, oli Videviku sari võrdlemisi algusest peale väga hästi turundatud projekt.

Becca Fitzpatricku "Hush Hush" on taas kergelt videvikulik lugu, ehk pisut humoorikam, kokku on segatud teismeliste armastuslugu, inglid jms. Film tulekul.

Vampiirilugudest on tulemas Charlaine Harrise "Sookie Stackhouse´i" sari. See on olnud aluseks Foxi vampiirisarjale "True Blood", mis kindlasti promole kaasa aitab. Samas on elu näidanud, et film aitab müügile kaasa oluliselt rohkem kui telesari, nii et ilmselt jääb pisut puudu.

Potterlikumat liini üritab ajada briti autori Angie Sage "Septimus Heapi" sari, nooremale koolieale suunatud nõialugude sari. Sarjalt on aastaid oodatud suuremat läbmurret maailmas, kuid esialgu pole seda veel tulnud. Filmi teeb ilmselt Warner, kuid kuuldavasti tuleb see välja multikana, mitte mängufilmina.

Ainsa mitte anglo-ameerika raamatuna mainiks ka rootslase John Ajvide Lindqvisti raamatut "Let the right one in" (Lat den rätte komma in), mis räägib vampiiri ja 12-aastase naabripoisi sõprusest. Rootsikeelne film ei loe maailmas midagi, aga 2010 sügisel tuleb sellest ka amerikaniseeritud versioon.

Jääme siis huviga ootama, mis neist ka tegelikult suureks bestselleriks saab... ilmumas on veel ka palju muud, mis ehk võib kah üllatada.

Noorteromaanivõistlusest

Žürii loeb noorteromaanikonkursi viimaseid töid. Ilmselt tehakse lõplikud otsused siiski veebruari alguses.
34 tööst on eristunud umbes 10 paremat teksti, mille seast valitakse võitjad.

Uudiseid "Näljamängude" sarjast

"Näljamängude" sarja esimene raamat on nüüd ca poolteist kuud müügl olnud ja fänne tuleb juurde. On ka juba hakatud küsima järgede kohta - jah, need on tulemas. II osa on tõlkimisel ning kuigi veel täpset kuupäeva ei oska öelda, siis ilmselt ilmub see suvel.
Raamatusarja III osa ilmub Ameerikas augustis. Peagi annab autor selle kirjastusele üle ning asub siis lõpetama I osa filmiversiooni stsenaariumi. Film jõuab kinodesse 2011.

Tintini sari jätkub

2010 ilmub kaks uut Tintini seikluste albumit, need on "Kuldsõrgadega krabi" ning veel eestikeelse pealkirjata "Coke en stoke" (tööpealkiri "Seiklus Punasel merel").
2011 jõuab kinodesse Steven Spielbergi ja Peter Jacksoni koostööprojektina Tintini täispikk joonisfilm, mis on nn motion capture tehnikas 3D film. Film ei põhine ühel kindlal raamatul, vaid on segu raamatutest "Kuldsõrgadega krabi", "Ükssarviku saladus" ning "Rakham Punase aare". Kokku on plaanitud teha 3 filmi, esimese võtted on juba läbi ning käib postproduction. Peaosades on Jamie Bell (Tintin), Andy Serkis (Haddock), Daniel Craig (Rakham), filmi eelarve üle 130 miljoni dollari.

"Kuldsõrgadega krabi" on nö tintiniaanas oluline raamat, kuna seal astub esimest korda lugeja ette kapten Haddock. Ta toodi omal ajal värvikamaks tegelaseks, sest Tintin oli enamasti viks ja viisakas.

"Coke en Stoke" on aga vaieldamatult üks kõige paremaid ja tempokamaid Tintini seikluste raamatuid.

Tintini filmi tegemine käib suure saladuskatte all. Praeguseni pole avaldatud ühtegi treilerit ega filmikaadrit, kuigi tootmine olevat juba väga kaugel. Ülalolev pilt on üks väheseid, mis avaldada lubatud. Spielberg ja Jackson räägivad Belli ja Serkisega, kes kannavad liikumisanduritega kostüüme - sel kombel salvestatud liigutuste põhjal animeeritakse asi joonisfilmiks ning lõpptulemus pidavat olema ka 3D, nagu viimasel ajal kombeks.

2008 ilmusid eesti keeles kaks esimest Tintini raamatut, "Vaarao sigarid" ning "Sinine Lootos". Müügiedu polnud just tohutu suur, aga kuna nad jõudsid omadega nulli, siis üritame ikka jätkata ja loodame et fänne juurde tuleb. Raamatud ilmuvad ilmselt mais.

Eesti ajaloo 4. trükk ilmub reedel

8. jaanuaril ilmub Seppo Zetterbergi "Eesti ajaloo" neljas, parandatud trükk. Parandused on peamiselt mõnede kirjavigade kohta ja laiendatud on indeksit.

Noorteromaanide võistlusest

On lootust, et noorteromaanide võistluse tulemused selguvad jaanuari lõpuks (kuigi pole veel päris kindel). Žürii on suure osa töödest läbi lugenud ja mõned paremad käsikirjad hakkavad eristuma.
Tänavused sagedased märksõnad on ühe või mõlema lapsevanema surm/puudumine, üldse surm (sageli liiklusõnnetustes) ja vanad tuttavad suhteprobleemid, joomine, narkootikumid, üleloomulikud olendid jne. Võrreldes eelmiste konkurssidega on keelekasutus läinud noortelikumaks, ka otsekohesemaks.

Veel kord raamatuarvustustest

Juhtusin lugema, kuidas New York Times´is arvustusi kirjutatakse, näiteks raamatu- või ka restoraniarvustusi. Suure maailma väljaanne saab endale lubada mainekamaid arvustajaid, rohkem ruumi, kellasid ja vilesid. Kui palju näiteks on Eestis mõne restorani arvustuse puhul juhtunud, et arvustaja külastab seda enne teksti kirjutamist neli-viis korda, et näha üldist taset ja menüüd kogu pikkuses?
Aga sisuga on ikka probleeme. Üha rohkem saabus kaebusi, et arvustused on mõeldud liiga kitsale ringile. Et raamatuarvustused muutusid liiga spetsiifiliseks (milleks tingimata tsiteerida Derridad) ja restoranide puhul ei piisanud enam sellest, et räägiti ainult kallitest klassikalise köögiga kohtadest. Milleks kirjutada arvutust, mis on mõeldud 1 % lugejatest?
Milline peaks siis olema hea raamatuarvustus?
Kõige halven raamatuarvustuse tüüp on sisu ümberjutustus. Mõttetu. Kõige halvemal juhul on ka see kirjutatud raamatu tagakaane teksti põhjal.
Halvemuselt teine on akadeemiline eputis, kes üritab ühes lauses korraga mainida Derridad, Baudrillardi, Bahtini, Levy-Straussi ja veel mõnda kõlavat nime. See võib olla kohane erialaajakirjas, kuid päevalehtedes pole see sobiv. Mis omakorda ei tähenda, et kedagi tsiteerida ei tohiks, aga sageli pingutatakse üle. Küllaltki kahtlane on sellisel juhul joonealune viitamine, mis võib pigem olla märk pseudoakadeemilisest ambitsioonist või terminoloogilisest eneserahuldamisest (nüüd näitan kõigile uut sõna, mille ära õppisin).
Enamasti on ka võrdlemisi halb mõte paluda raamatut arvustada prominendil, kes teemast ei pruugi üldse midagi teada, aga on lihtsalt kõlav nimi.
Mõnikord ei pruugi heas arvustuses raamatust endast olla ridagi. Samas on see libe tee ja sellist lahendust ei saa palju kasutada. Näiteks Ahto Mulla arvustused võivad olla mõnikord naljakad, aga arvustuseks ei saa neid küll pidada.
Niisiis, milline peaks olema hea arvustus? Võimalusi on lõputult, kuid mõned märksõnad:
- arvustus võiks pakkuda uusi teadmisi ja aidata potentsiaalsel huvilisel otsustada, kas see raamat talle huvi pakub
- võiks olla taustamaterjali raamatu ja/või autori kohta
- teksti võiks millegagi võrrelda (peamiselt ilukirjanduse puhul). praegusel ajal inimesed sageli otsivad millegi loetu sarnast teksti
- kirjutama peaks positsioonilt, et lugeja ei ole kirjanduses väga suur spetsialist (aga mitte ka kirjaoskamatule)
- arvustaja võiks raamatu siiski läbi lugeda, isegi kui talle tundub, et ta teab millin see on
- kui antakse hinnanguid, peaks olema aru saada, millises skaalas. st, kas see on hea kui maailmakirjanduse näide või hea kui värske eesti kirjanduse kohta üsna loetav?
- peaks kirjutama eri arvustusi ka eri võtmes, st ei ole alati sama skeemi järgi, vaid teinekord hoopis muljei, seoseid
- kui midagi kiidad või kritiseerid, siis peaks alati tooma konkreetseid näiteid.