Sel nädalavahetusel ilmus Eesti Päevalehes mõtlemapanev artikkel
"Kirjanikust võrsub ärimees". Lühidalt kokku võttes oli artikli sõnum see, et mitmed autorid on leidnud, et kirjastuse kaudu suhtlemine ei tasu ära ning nad hakkavad ise kirjastajaks. Samuti kumas mitmel puhul läbi väide, et väikekirjastus on kuidagi parem või vähemalt õilsam kui suure kirjastuse töö. See väide on aga üsna kahtlane ja vigane.
Esiteks, mis asi on Eesti tingimustes "suur kirjastus"? Käibe alusel on Eesti suurimad kirjastused TEA (eri andmetel 80-90 miljonit), Varrak, Avita (ca 70 miljonit krooni aastas), Koolibri ca 55 miljonit jne. Samas näiteks Varrak ja Ersen avaldavad umbes sama palju raamatuid aastas (tänavu ilmselt ca 180 ), aga Erseni käive on üle nelja korra väiksem, umbes 16 miljonit! (Varrakul on küll numbri sees Raamatuklubi käive).
Ma ei julgeks kuidagi väita, et Ersen on seetõttu kuidagi Varrakust parem, usaldaksin ikka pigem Varraku toodangut (rääkimata sellest, et Erseni teostest pole ma vist suurt ühtegi ostnud). Või kui meie oleme käibe poolest Erseniga umbes sama suur, siis kas me oleme ka võrdsed oma töö poolest?
Või võtame Tänapäeva oma ca 17,5 miljonilise käibega (2008 andmed). See on pisut rohkem kui miljon eurot. Kõigest! Meil on igapäevaselt tööl VIIS inimest. Majanduslikus mõttes ei ole see mitte mingil juhul suur firma. Isegi mitte keskmise suurusjärgu firma, vaid lihtsalt pisut üle keskmise klassi
väikefirma. Eestis pole ühtegi suurt kirjastust, on neli keskmise suurusjärgu kirjastusfirmat (Avita, Varrak, Koolibri, Tea) ning kõik ülejäänud on väikefirmad. Näiteks Lätis on üks suur kirjastus olemas, nõukogude ajast tükeldamata jänud Zvaigzne ABC oma viiekordse majaga Riia kesklinnas.
Järelikult vaidlus toimub hoopis selle üle, kas mikrofirma on millegi poolest parem kui väikefirma? Tänapäev avaldab 2009. aastal ca 125 raamatut ja me teeme seda viiekesi (pluss lepingulised toimetajad, kujundajad jne keda on 50-100 ringis). Seega umbes 25 raamatut aastas ühe inimese kohta, nö üldist ohjamistööd ja vajadusel ka kas või transporttöölise ülesandeid.
Küsimus publikust: kas tihedama tempo tõttu on ka kvaliteet kehvem? Nii ja naa. On raamatuid, millega tehakse aastaid tööd ja toimetatakse viis korda üle enne trükkiminekut. On neid, mis jõuavad ideest ilmumiseni võib-olla pari kuuga. Aga mingit teadlikku allahindlust kvaliteedi suhtes ei ole. Ei ole mingit garantiid, et mikrokirjastuse töö oleks kvaliteetsem väikekirjastuse omast. Protsentuaalselt on praaki mikrokirjastuses pigem rohkem. Toon siin välja mõned põhjused, miks nö väikekirjastus on sageli kvaliteetsem kui mikrokirjastus:
- natuke suurem kirjastus saab endale lubada suuremaid kulusid. Näiteks ühe toimetaja asemel palgatakse kaks või kolm, nii et peale keelelise poole tegeleb keegi ka sisuga. Väiksemal kirjastusel ei pruugi selleks alati olla vahendeid.
- kui asi puudutab kulusid, jaksab natuke suurem kirjastus sageli ka maksta natuke rohkem materjalide, kujunduse või muude asjade eest - eriti selles osas, mis puudutab trükitehnilist lahendust.
- natuke suuremal kirjastusel on sageli aega rohkem kui väiksemal. St kui kirjastusel ilmub näiteks ainult 10-20 raamatut, siis võib olla ahvatlus asi igal juhul kiiremini avaldada, et midagi üldse ilmuks. Natuke suuremates kirjastustes on enamasti töid ülekursiga - st kui miski lükkub edasi, on seda millegagi asendada ja pole alati vaja vägisi tagant kiirustada, kuigi asi pole veel valmis. (muidugi kui asi juba aastate kaupa hilineb, siis on tiba teine lugu)
- Natuke suurem kirjastus jõuab teha rohkem nn "kultuuritegusid". Kultuuritegu tähendab meie kõnepruugis neid raamatuid, mis pole mõeldud kõige laiematele massidele, kuid on omas valdkonnas olulised. Suurt tulu ilmselt ei too, jõuavad ehk ainult nulli. Need on sageli väga mahukad ja suurte kulutustega raamatud. Näiteks pehmekaanelise 200-leheküljelise raamatu trükkimise võib tellida pea igaüks, aga 700-leheküljelist ülevaadet Jaapani kultuurist ja ajaloost nad pigem küll ei avalda, sest kulud on sadades tuhandetes kroonides. See on see, mida natuke suurem kirjastus suudab palju paremini pakkuda. Meil, väikestel ja keskmistel, on ka oma missioonitunne täiesti olemas. Erakapitalil kirjastus ei saa küll teha üksnes kultuuritegusid, sest muidu läheks ju pankrotti.
Suurem ei ole alati halvem, suurus koos korraliku raamatupidamisega annab suurema kindluse. Kui kõik kirjastused oleksid mikrokirjastused, ei oleks üldpilt parem, vaid kardetavasti sarnaneks see rohkem 90ndate keldripoodide ja putkamajanduse ajastuga. Jah, mikrokirjastustel on eluõigus ja ka mõned neist suudavad teha häid või ilusaid raamatuid, kuid üksnes isetegemine ja väiksus ei tee kedagi natuke suurematest paremaks.
- Kas isetegemine garanteerib parema honorari ja parema müügi? Ei, siin pole loogilist seost. Natuke suurem kirjastus reeglina panustab reklaami rohkem kui väiksem. Suhtleb iga päev hulgimüüjate, kaupluste, ajakirjanikega. Vastupidi arvavad enamasti need, kes on kirjastajas pettunud ehk siis tunnevad, et kirjastaja ei töötanud tema või ta raamatuga piisavalt. Et tegelikult oleks see pidanud müüma paremini, aga kirjastaja oli laisk. Mõnedel juhtudel võib see tõesti nii olla, kuid enamasti siiski mitte. Kirjastaja enda leib sõltub ju sellest, kuidas raamat müüb, ta teeb nii palju kui võimalik selle edendamiseks. Samas, tundmatu autori luulekogu on tuhandete kaupa müüa sama võimatu nii suurel kui väiksel tegijal.
Sageli on natuke suuremal kirjastusel pisut paremad lepingud ja suhted edasimüüjate, poodidega. See võib ka aidata raamatut paremini müüa kui seda teeks väiksem. Suurem kirjastus kulutab reklaamiks rohkem kui on mõne mikrokirjastuse aastane eelarve.
- Number nimetatud artiklist. "Kirjastuste keskmine brutohonorar on 13.000-15.000 kr 1000-1500 eksemplari eest".
See on täiesti meelevaldne number! Kas ühte patta on pandud 100-leheküljeline luulekogu ja 700-leheküljeline ajalooraamat, mille honoraride vahe võib reaalses elus olla kümneid ja kümneid kordi?? Pealegi ei arvestata siin läbimüüki, kui tiraaž on suurem, on honorarid juba hüppeliselt suuremad. Isekirjastamisel tekib tunne, et pole vaja kasumit jagada ning järelikult on asi igal juhul mõtekam ise teha. Kuid siin on kaks suurt "aga":
a) kui kogenud kirjastus teeb paremat promo ja sisulist tööd, siis on ka lõpptulemus ning läbimüük parem. Ning tiraaž võib olla sellevõrra suurem, et kõik teenivad rohkem kui isekirjastamise puhul.
b) isekirjastamise puhul tuleb ka risk ise kanda, juhul kui müük eriti hea pole. Eriti praegusel ajal, kui läbimüügid on langenud selgelt. Järelikult suudab kirjanduselu paremini elavdada just natuke suurem kirjastus. Võtame näiteks Tänapäeva lasteraamatute, noorteromaanide ja täiskasvanute romaanivõistluse. Kas keegi tõesti usub, et kirjastus korraldab neid suure raha pärast? Kui arvab, siis eksib. Paljud neist lõpetavad kahjumi või nulliga. Kuid selle baasil tulevad peale uued autorid, paljud on jõudnud lasteraamatute kirjutamiselt romaanideni ja selle juures ka arenenud selgelt. Seda võiks nimetada samuti missiooniks, pealekasvu tekitamiseks.
Ja siis veel kasv. Tänapäev alustas 1999 ning 2000. aastal ilmus meil ca 30 raamatut. Siis olime järelikult sisuliselt mikrokirjastus. Ma ei arva, et me olime siis õilsamad kui praegu, 10 aastat hiljem. Aastate ja keerulisemate-suuremate projektidega tegelemisega on tulnud uusi kogemusi ja teadmisi. Olen kindel, et praegu suudame me kirjastada paremini. Kümne aastaga on ka väga palju muutunud reklaamimine, osa kirjanduslaadset materjali võrsub hoopis blogidest jms.
Kõige pisematega tuleb arvestada, neil on eluõigus ja nad võivad (aga ei pruugi) olla meie tulevik. Kuid kui keegi on natuke või ka oluliselt suurem, ei tee see neid halvemaks. Kui neil on head tahet, oskusi ja ka pisut õnne, suudavad nad avalikkuse jaoks rohkem ära teha. Seega, natuke või ka selgelt suuremaid ei maksa nende suuruse pärast materdada. Me ei tee raamatuid selle pärast, et raha labidaga kokku kühveldada - me tegeleme raamatutega selle pärast, et see läheb meile korda ja kui me suudame ellu jääda, olla natuke suuremad, siis me suudame pakkuda natuke rohkem kui varem.
Äsja ilmus vene keeles Boriss Akunini kauaoodatud uus Erast Fandorini sarja raamat, selle nimi on VES MIR TEATR (Maailm on lava). Tegevus toimub aastal 1911 ühes Moskva teatris, loomulikult kaasnevad seosed Shakespeare´iga ning peategelane on selleks hetkeks 55-aastane.
Järgmisel nädalal (ilmselt 8. detsembril) ilmub Sirje Kiini monograafia Marie Underist. See 864-leheküljeline mahukas raamat saab olema kõige põhjalikum raamat Underist – nii inimese kui luuletajana. Sirje Kiin on seda raamatut kirjutanud-koostanud pikki aastaid ning tulemus on tõeliselt massiivne. Kui keegi esitaks loogilise küsimuse "mis selline asi siis ka poes maksma hakkab?", on vastus "399 krooni".
Seejärel ilmub meie esimene nö "oma" kokaraamat ehk tegu pole Hiinas trükitud tõlkeraamatuga. Selma-Mathilde Ariko ja Mirja von Knorringi "Virtina kokaraamat" räägib toitudest, mida söödi umbes saja aasta eest Eesti mõisates. Selma Ariko töötas ligi kümnes erinevas mõisas virtinana ja tegi seal süüa (või juhendas söögitegemist). Kuigi Selma ise suri 1960. aastatel, on säilinud tema mahukad märkmed, peamiselt aastatest 1907-1909. Nende paremiku pealt tegi valiku Mirja von Knorring, sageli Eestis viibiv maineka Cordon Bleu kokakooli diplomiga kokk. Retsepte on kaasajastatud, et lugeja ei satuks segadusse vanadest mõõtühikutest. Raamatu on kaunilt kujundanud Angelika Schneider, peale praeguste toidufotode on kasutatud pilte vanadest ajakirjadest, kokaraamatutest ja pilte mõisaelust. Haruldaselt kena kokaraamat ja muidugi sobib hästi kingituseks.
Ajalooraamatutest on ilmumas poola päritolu saksa ajaloolase Bogdan Musiali "Sihikul oli Saksamaa", mis on värskeim ja mahukaim uurimus Nõukogude Liidu sõjaplaanidest Saksamaa ja Lääne vastu. Ehk kui Saksamaa poleks sõda alustanud, oleks seda ilmselt teinud Stalin.
Delfi galeriis on pilte täna (3. detsembril) Draamateatris toimunud Urmas Kibuspuu eluloo esitlusest:
Posts
