Kokaraamatute trendidest

Tänapäev pole kunagi olnud eriti tugev kokaraamatute teemas. Aastate jooksul on mõned küll avaldatud, aga me pole seda kunagi pidanud meie tugevaks teemaks. Aastaid on juhtiv eestikeelsete kokaraamatute kirjastaja olnud Ajakirjade Kirjastus, mis lõi lausa omamoodi žanri 100 roa sarjaga. Aastaid oli iga uus sama sarja raamat automaatselt edetabelites või lausa bestseller, alles viimastel aastatel on selle edu kustuma hakanud. 100 roa raamatud, suures osas koostatud ajakirjades varem ilmunud materjali põhjal, olid omal ajal umbes sama plahvatav "leiutis" nagu on viimased paar aastat olnud kohalike kuulsuste elulooraamatu(kese)d. Neid tõlgiti ka näiteks läti ja leedu keelde.
Loomulikult on väga palju kokaraamatuid avaldanud ka Sinisukk ja Varrak, kuid nende puhul on tegemist olnud enamasti tõlkeraamatutega. Tänapäev on seni avaldanud kõigest 4 kokaraamatut, millest 2 olid täielik läbikukkumine ja üks ootamatult edukas. Esimene oli "Švejki böömi kokaraamat", mida tuli loendamatu arv kordi alla hinnata. Probleem oli suures osas selles, et raamat oli mustvalge ja ei sisaldanud ühtegi pilti. Selline kokaraamat on automaatselt hukule määratud, praegu oodatakse kokaraamatult korralikke pilte ja loomulikult värvilisi.
Järgmisena tegime ühe rootsi päritolu raamatu "Tordid", mis oli üsna õhuke ja ilmselt selle kohta kallis. Jällegi loendamatu arv allahindlusi. Järeldus: tordid pole enam eriti moes, raamat ise oli keskpärane rootsi toode ja hind liiga kallis. Järgmiseks tegime siis üsna jämeda raamatu, ehk ligi 900-leheküljelise aga väikses formaadis "Suure väikse kokaraamatu". Seda trükiti Hiinas ja hind tuli väga odav (oli vist 199.-), nii et pisut ootamatultki müüsime kogu (võrdlemisi suure) tiraaži maha paari kuuga. Esimene positiivne kogemus kokaraamatu tegemisega näitas, et kokaraamatuid saab siiski müüa küll, aga tuleb hoolikamalt valida. Sügisel ilmub meil 2 kokaraamatut, üks tõlge, üks originaal.
Kui rääkida tõlgitud kokaraamatutest, siis on eesti keelde tõlgitavad teosed peamiselt inglise, rootsi ja soome päritolu. Osalt tuleneb see sellest, mis riikides korraldatakse rohkem Hiinas trükkimist (mis hinda väga palju alandab), osalt ka sellest, et köök oleks sarnasem nö eesti inimese maitsega. Vahepeal olid eriti populaarsed (kirjastajate seas) just rootsi kirjastajate kokaraamatud, nüüd on see aeg suures osas läbi saanud.

Ent ka lugejad tahavad tänapäeval teistsuguseid raamatuid ja kokaraamatud on viimastel aastatel muutunud. Kaks ühe süvenevat trendi on autorikokaraamatud ja kujundusnipid. Autorikokaraamat tähendab, et raamat pole vanamoodsa kokaraamatu moodi jagatud kindlateks käikudeks, vaid selle autor on tuntud autoriteet ja peale retseptide on raamatus sageli ka mingeid retseptiväliseid tekste, fotosid jms. Sageli on tal ka telesaade vms. Head näited on loomulikult Gordon Ramsay, Jamie Oliver, Ken Hom, Marco Pierre White, Nigella Lawson, Rachel Allen jt briti telekokad. Eestis on neist läbi löönud esialgu vaid Oliver, jõuluks ilmub ka esimene Nigella raamat, ka Ramsay omadest pidavat miski töös olema. Televisioon on muidugi kõige suurem mõjutaja, nagu tõestanud meilgi Kosenkranius, Suitsu jt kes aga on olnud pigem nö rahvavalgustajad kui restoranikokad.

Kujundusimedega kokaraamatud tähendavad sageli mingit uudset nippi. Viimaste aastakümne mood on loobumine klantsist kriitpaberist, kokaraamatud on üha sagedamini trükitud katmata paberile. Eestis ei juletud seda kaua teha, sest kardeti, et eestlane tahab kõige rohkem just kulda ja klantspilti.... kuni ilmus "Sepamaa talu köök", mis selle arvamuse ümber lükkas ja püstitas müügirekordeid. Nüüd on katmata paberil kokaraamatud ka meil trendiks saanud, osalt üritades matkida "Sepamaa" edu. Viimasel ajal on arvestatav osa Ajakirjade Kirjastuse autoritest voolanud kirjastusse Menuk.

Originaalkokaraamatu tegemine on tavaraamatust oluliselt kallim. Kui trükid Hiinas inglise kirjastuse raamatut, on asi imelihtne. Tuleb lihtsalt leida kompetentne tõlkija (ehkki kokaraamatute tõlkimine polegi alati nii lihtne kui võiks arvata), maksta trükiarve ja kuue kuu pärast saabub merekonteiner raamatutega, mis heal juhul ära ostetakse. Originaali puhul tuleb aga leida kokk, kujundaja, toimetaja, fotograaf, leida retseptid ja kontseptsioon, pealekauba veel toidud valmis teha jne jne. Ja siis on veel kirjastajal oluline valik -kas riskida, teha suurem tiraaž ja müüa odavamalt või mitte riskida ja müüa väiksemat tiraaži odavamalt. See on ka üks põhjus, miks väiksemad kirjastused kokaraamatuid vähem teevad - kulud on liiga suured. Sageli ei saa seda otsustada enne, kui lõplik kujundus on valmis ja näed asja sellisena, nagu hakkab seda nägema potentsiaalne ostja poes. Kas see eristub teistest? Kas see on oma hinda väärt? Laias laastus tundub kõige mõtekam teha 3 sorti kokaraamatuid: võrdlemisi mahukaid klassikalisi kokaraamatuid kallimaks kingituseks, sõbraliku hinnaga värvilisi ja mahukaid raamatuid massidele ja eripäraseid kokaraamatuid, mis toovad turule midagi uut. Need viimased on muidugi kõige keerulisemad. Milles on omapära? Lihtne on öelda, et esiteks võiks muidugi retseptid head olla :)