Uudiseid lähinaabritelt

Mai alguse kirjadusliku nädala periood sai mööda (Balti raamatumess, telgid jms). Nagu alati, oli põhiprobleemiks võrdlemisi väike kohaletulnute arv. Huvitav on vaadata aga seda, et kui külla tuleb mõni vene kirjanik, siis kohalikke venelasi tuleb kohale arvestatav hulk.

Möödunud nädalal kutsuti Leetu, kus toimus autoriõiguse ja kirjastamise teemaline seminar. Rahvast oli küllaltki palju, parematel kellaaegadel ligi 200 inimest, mida on sellise ürituse kohta palju. Tegu oli ka omamoodi "kriisikoosolekuga", sest Leedus on kirjastamise olukord väga keeruline. Eks ta on keeruline ka meil Eestis, kuid seal on olukord kohati jupi hullem. Nimelt on Leedus kirjastajatele korraga kaela sadanud palju erinevaid hädasid. Ühest küljest ähvardatakse tõsta raamatute käibemaks 20% peale. Eestis mäletatavasti tõusis KM mullu viielt protsendilt üheksale, kuigi ähvardati alguses ka kõrgemaga. Lätis tõstetigi alguses mullu KM viielt protsendilt kahekümne ühele, kuid müük kukkus ligi 50%. Selle peale tõusis nii suur kisa, et riik oli sunnitud mõned kuud hiljem sunnitud langetama käibemaksu 10% tasemele. Seega on leedukad hirmul, et ka nende kirjastamisturule annab KM tõus suure hoobi ja vähemalt praegu pole ei minister ega parlament nõus arutama isegi mõnevõrra väiksemat tõusunumbrit. Maksudega on seotud veel hulk probleeme, nimelt kehtis seni Leedus kirjastamislepingutele madalam tulumaks ning osad lepingud ei kuulunud sotsiaalmaksu alla. Läti seadused on Eesti omadega sarnasemad, kuid Leedus tekkis sotsiaalmaksu juurutamisega teatud lepingutele kirjastustele äkitselt suur lisakulu (ehk siis töövõtulepingute puhul maksab kirjastus riigile sotsiaalmaksu osa juurde).

Tiraažid on kõvasti langenud nii Lätis kui Leedus. Viimase rahvaarv on oma 2,5 x suurem kui Eestis, kuid esimesed tiraažid on ikkagi ainult ca 1000 eksemplari kanti. Lätis ilmus mullu 2244 uustrükki (-23% võrreldes eelneva aastaga) ja kokku 3,5 miljonit raamatut. Eesti vastavad numbrid olid 4500 ja 6,8 miljonit, mis näitab hämmastavalt suurt vahet. Eesti turu omapäraks on pisikesed tiraažid ja väga suur nimetuste arv. Lätlastel on nimetusi vähem, kuid tiraažid jällegi mõnevõrra suuremad (nö keskmise raamatu puhul siiski 1000 ümber). Meenub mai alguses siin käinud Mihhail Šiškini küsimus: "Aga kuidas te üldse saate töötada, kas riik doteerib teid?".

Samas on nii Lätis kui Leedus raamatud ligi kaks korda odavamad, peamiselt madalamate töötasude ja honoraride tõttu. Kuigi Eestist vaadates tunduvad Läti ja Leedu sageli väga sarnased, siis tegelikult on erinevused siiski üsna suured ja ka nende kahe riigi vahel on omavaheline "kirjandusvahetus" võrdlemisi vähene.

Leedu turul oli üks viimaseid suuri šokke seotud ka müügikanalitega. Nimelt on hiljuti pankrotti läinud kaks kolmest suurest edasimüüjast. Neist ühte olevat kinni jäänud ca 25 miljonit krooni kirjastajate raha, nii et olukord on vägagi keeruline.

Eesti turuga sarnaselt on ka Lätis ja Leedus hakatud vorpima lühikesi nn portree-elulugusid.

Ka Soome viimaste kuude üks kirjastamisteemalisi kõmu-uudiseid on seotud elulugudega. Raskustesse sattunud kirjastusest Ajatus (Gummerus) välja kasvanud Helsinki Kirjat on hakanud avaldama nn autoriseerimata elulugusid isikutest, kes ise pole soovinud elulugu avaldada. Nii on ilmunud raamat Kimi Räikkösest ja hiljuti Vesa-Matti Loirist, kes on raamatu ilmumisest erakordselt nördinud. Kahtlemata on sama peagi juhtumas ka Eestis, kus "ilma eluloota" tuntumate persoonide ring on ahenemas ning samas mitmed neist pole soovinud sellist asja teha (nt Anne Veski, Jaak Joala jt). Nii et küllap siis teeb keegi teine...