Umberto Eco kui Madonna ja mõni sõna ka Prima Vistast

Nagu kõik lugejad inimesed niigi teavad, siis möödunud nädal möödus kultuuriajakirjanduse jaoks Umberto Eco külaskäigu tähe all. Sellist tsirkust on ühe kirjanikuga seoses harva nähtud ja ega niipea ei nähtagi. Ehk siis mõned muljed stiilis nö "sõin ja jõin seal minagi". Kuna oli vaja pisut muid asju ajada, siis sai härrat nähtud nii Tartus kui Tallinnas. Mõni sõna tagamaadest, miks hr Eco Eestisse üldse tuli. Kuna tegu on mehega, keda kutsutakse iga nädal kümnetele üritustele, siis on arusaadav, miks ta polnud vahepeal (üle 10 a) jõudnud käia järgi oma audoktori medalil Tartus. Seekord ta siiski tuli, aga mitte juhuslikult. Asja korraldas ära Jelena Kostjukovitš, kes käis mullu Tartus koos Ljudmila Ulitskajaga. Nimelt on JK lähedastes suhetes härra Umbertoga, sest ta on tõlkinud vene keelde suure osa UE teostest. JK omakorda töötab põhitööna tõlketeooria õppejõuna ja vene kirjanike esindajana läänemaailma jaoks, nii et tal on palju sidemeid. Nii õnnestus JK-l lõpuks härrat veenda Eestisse tulema argumendiga, et Juri Lotmani kunagise ülikooliga tutvuda. Muud argumendid polekski ilmselt mõjunud.
Avalikul loengul Tartu Ülikooli raamatukogus oli üsna palju rahvast - saal oli täis ja raamatukogus oli üles seatud 3 ekraani, mille ees istus veel punt rahvast, nii et kokku võis olla ca 300-350 inimest. Härra ise esines nagu üks kogenud ja läbilöönud kirjanik ikka: kindlalt, olles elu jooksul kuulnud iga viimast kui küsimust juba 100 korda, aga samas ka suhteliselt väsinult ja suurema särata. Tabab ära õige hetke, kasutab sel hetkel mingit kindlat nalja jne. Vaadates saali ukse ees ja ekraanide juures olevat inimsumma, tekkis üsna soe tunne. Et ka Eestis siiski hoolitakse raamatutest (ehkki enda tituleerimine Põhjamaade suurimaks kirjandusfestivaliks Prima Vista poolt on siiski pehmelt öeldes liialdus). Kohutavalt piinlik oli aga loengule järgnenud küsimuste osa, üks küsimus hullem kui teine (miks te siia tulite? kas te suitsetate? kuidas te kirjutate? jne). Imelikul kombel ei küsinudki vist keegi, miks tal enam habet pole (allergia). Kerget elevust tekitas saalis ainult see, kui keegi küsis, kas talle "Roosi nime" film meeldis ja Eco seepeale küsijale kümme eurot andis. Ei, see polnud spontaanne, kas see oli kogenud esineja standardnali, mida ta sagedasti varem teinud.
Eco kõrval oli teine peakülaline Aleksandra Marinina, vene kriminullide autor, keda saatis tema kirjandusagent (endine ülemus miilitsas ja kuuldavasti veel ühtteist). Vähemalt õhtuse ürituse järgi jäi neist suhteliselt kehv mulje. Väidetavalt olnud ka proua pisut häiritud, et rahvast huvitas pigem Eco, mitte tema.
Järgmisel päeval Tallinna Ülikoolis toimunud loeng oli üsna erinev Tartu omast. Loengule minnes kohtasin trammipeatuses AH-d, kes märkis, et ta ilmselt teab, kuhu lähen, sest tegu ju Madonna kontserdiga. Nojah, tõsi ta on. Eco on kaubamärk, mille paistel tahavad väga paljud ennast soojendada ja poseerida lasta ja teoseid ostavad vist üsna palju ka need, kes neid iial ei loe. Üritus ise oli mõnevõrra ülepingutatud ja ettekannete tase oli, hmm, vahelduv. Autorist hakkas pisut kahju, sest kolme päeva jooksul pidi ta esinema 5-6 erineval kogunemisel ja pidevalt vastama samadele küsimustele. Nii et selle kohta pidas ta hästi vastu, kuigi väsimus paistis selgelt välja. Ikka on neid, kes tahavad sult jälle küsida, kuidas sa kirjutad, millest on järgmine romaan, mis kirjutamist mõjutanud, seletada kui tore kõik siin on ja hulga tundmatute nägudega sinasõprust juua, et need saaksid sellest veel kaua rääkida.
Aga pole kahtlust, et samavõrra rahvast kokku tõmmanud autoreid on meil käinud harva. Viimasest aastakümnest meenuvad vast Terry Pratchett ja peamiselt venekeelse publiku pealt Ljudmila Ulitskaja. Ja lõpetuseks ütleks seda, et ma tahaksin, et tuntud kirjanikke käiks Eestis nii sageli, et nende külaskäik poleks nii erandlik uudis. Algaval nädalal on külla tulemas Alessandro Baricco, jälle sammuke.