Wednesday, March 28, 2012
"Ilusad olendid" jõuab kinolinale 2013 veebruaris
Kami Garcia ja Margaret Stohli raamatusarja "Lummajate kroonika" esimene osa"Ilusad olendid" jõuab kinolinale 2013. aasta veebruaris. Praeguseks on rollidesse kinnitatud Jeremy Irons (Macon Ravenwood), Emma Thompson (Proua Lincolne/ Sarafine), Viola Davis (Amma), Alice Englert (Lena) ja Jack O´Connell (Ethan). Filmi režissöör on Richard LaGravenese ("Madisoni maakonna sillad", "Vesi elevantidele") ning tootja Warner Brothers loodab sellest filmist konkurenti "Näljamängude" sarjale, millest on plaanitud teha neli filmi.
Eesti keeles on raamatusarjast praeguseks ilmunud kaks esimest osa, "Ilusad olendid" ning "Ilus pimedus". Kolmas osa "Ilus kaos" ilmub sügisel 2012. Praeguste plaanide kohaselt on raamatusarjas neli raamat, viimase pealkirjaks saab ilmselt "Ilus lunastus.
Raamatu tegevus toimub USA lõunaosariikides asuvas Gatlini maakonnas.
Lena Duchannes on hoopis teistsugune kui kõik, keda Gatlini väikelinnas eales nähtud, ja ta näeb kõvasti vaeva, et varjata oma võimeid ning needust, mis on tema suguvõsa kummitanud juba mitu põlve. Kuid isegi rohtunud aedade, süngete soode ja murenevate surnuaiamüüride keskel pole võimalik saladust igavesti varjul hoida.
Ethan Wate’i, kes loeb kuid, mis on jäänud selle ajani, kui tal on võimalik Gatlinist põgeneda, hakkavad painama unenäod kaunist tüdrukust, keda ta pole kunagi kohanud. Ent kui Lena kolib elama linnakese kõige vanemasse ja kurikuulsamasse häärberisse, kisub mingi arusaamatu jõud teda tüdruku poole ja ta otsustab välja selgitada, mis side see on, mis neid seob.
Linnakeses, kus üllatusi pole, võib üksainus saladus kõik täiesti teiseks muuta.
Mõned armastajad on teineteise jaoks kui loodud … teiste peal lasub needus.
Amazon.com valis „Ilusad olendid“ 2009. aasta parimaks noorteromaaniks, raamat on olnud viimase aja müüdumaid omas teemas, tõlgitud või tõlkimisel kümnetesse keeltesse.
Kami Garcia on nagu Amma, väga ebausklik, ja nagu iga endast lugupidav lõunaosariikide juurtega tüdruk, teeb ta küpsiseid käe vahel ja pirukaid ülejääkidest. Kami õppis George Washingtoni Ülikoolis ja omandas seal magistrikraadi haridusteadustes. Ta on õpetaja ja lugemisnõustaja ning juhatab laste ja teismeliste lugemisringe.
Margaret Stohl on nagu Lena, keda kirjutamine on probleemidesse ja neist välja aidanud juba sellest ajast peale, kui ta viisteist oli. Ta on kirjutanud ja kujundanud hulga populaarseid videomänge ja sel põhjusel kannavad ka tema kaks halvasti kasvatatud hagijat nimesid Zelda ja Kirby. Margaret õppis Amherstis ja Yale’is ning sai magistrikraadi inglise keele alal Stanfordist.
Sunday, March 25, 2012
Järgmine noorsooromaani võistlus
Friday, March 23, 2012
"Näljamängude" film jõudis kinodesse
Tuesday, March 20, 2012
Sulev Nõmmiku käsikiri leitud!
Sulev Nõmmiku käsikiri leitud!
Mu mälu võib küll petta, kuid minu teada ilmusid esimesed jupikesed Sulev Nõmmiku teatrielu ülestähendustest ajalehe joonealusena 1980ndatel, kohe siis, kui Nõmmik need kirjutaski. Loetu oli hirmus naljakas ja suure mõnuga sai järgmist osa oodatud. Veel suurema mõnuga sai usutud, et kohe-kohe tuleb raamat, kus kogu Nõmmiku kirjapandud tsunftielu sees.
Raamatut ei tulnud ega tulnud. 1991. aastal ilmus Meelejahutaja raamatukogus väike vihikukene „Meistrid: kilde epopöast „Minu elu tsunftis““ (välja andnud Helipilt), Siis räägiti, et rohkem lugusid pole olemaski, Nõmmik polevat rohkem kirjutanudki.
Oli ka neid, kes uskusid ja lootsid, et seda lugemist on rohkem, kui toona ilmunud 32 lehekülje jagu. Räägiti, et käsikiri olevat kadunud, tuleroaks saanud, et selle käskinud Glavlit(?) KGB(?) NLKP(?) hävitada. Igasuguseid jutte liikus.
Uute tuulte tõmbuses
Sellises „hollivuudlikus“ tempos oleks ju uhke jätkata. Tõde on aga vähem põnev, see-eest palju piinlikum.
Mis tulel ja KGB-l tegemata jäi, sellega suutsid 1990ndate alguses peaaegu hakkama saada uued tuuled, mis mõnikord ja mõnel pool ka tuulispasa mõõtmed võtsid.
Ehk oleksid jutud Nõmmiku käsikirja hävimisest isegi tõeks osutunud, kui käsk Rameto toimetuse likvideerimise tõttu ruumid „vanast rämpsust“ puhastada poleks antud Ralf Parve juuniorile ja Raimo Aasale. Küllap kaitses vanu käsikirju ka raamatute ja kirjanike kaitsepühak Johannes, sest asjaolude õnnelikul kokkusattumisel ehitas Raimo Aas just parajasti maja ning nii sai ta rämpsuks nimetatud Rameto arhiivi enda uue maja uude garaaži tassida. Sealt ta siis tasapisi võtab, süstematiseerib, paigutab kaustadesse, viib tuppa riiulile seda „sodi“.
„Auto seisab mul siiani õues, sest garaažis ei ole ruumi, kuigi olen pidevalt tassinud sülega seda prahti endale tuppa, läbi lugenud, sorteerinud. Olen mina muudkui ka imestanud – küll ikka vanasti tehti palju eeltööd, enne kui eetrisse mindi, mitte nagu nüüd, oma jutupidamatuse eetrisse paiskamine on ajakirjanduslik kõrgeim pilotaaž!” kirjutab Raimo Aas nüüd lõpuks täies mahus ilmuva Sulev Nõmmiku raamatu saatesõnas.
„Äravisata kästu hulgast leidsin ka selle Sulev Nõmmiku käsikirja. Lugesin ta läbi mitu korda, tegin endale koopia ja leidsin: kurat võtaks, sellest peab raamat saama!” otsustas Raimo Aas.
Käsikirjad tõepoolest ei põle, nagu märkis Woland „Meistris ja Margaritas“ – mis ilmuma on määratud, see ka ilmub. Varem ... või siis veidi hiljem.
Elulugu ja mälestused dialoogis
Möödunud aastal ilmunud Gerda Kordemetsa ja Anne Tuulingu kirjutatud elulooraamat „Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!““ ja nüüd ilmuvad Sulev Nõmmiku enda üleskirjutused on teineteisele heaks täienduseks. Risti ja rästi käivad mälestused ka Sulev Nõmmiku ja tema sõbrast Vello Viisimaast kirjutatud raamatus „Vello Viisimaa. Lauldes vihmas“. Juhtub isegi nii, et mõnda episoodi mäletab Nõmmik teisiti kui teised. Autorid ja toimetajad pidasid omavahel nõu ja leidsid: jäägu nii nagu on. Kelle mälestused sa siis õigemateks ülendad, kelle omad valeks tunnistad?!
Sulev Nõmmik lahendab selle dilemma oma kirjutatud raamatus aga väga elegantselt:
„Mõni tähenärijatest teatrimees, kes neid ridu kunagi lugema juhtub ja arvab täpsemalt olusid tundvat, võib ju hüüda: „Mitte see mees ei olnud sel hetkel seal! Mitte tema ei komistanud, vaid hoopiski too teine! Aga too teine läks juba viis aastat varem pensionile! Selles raamatus on kõik vale!“
Ja ma vastan talle täis stoilist rahu:
„Mis sest, et vale – aga vaata kui ilus!““
Toimetajate südametesse saabus rahu.
Kõigest, mis olnud
„Kõike on olnud,“ kirjutab Sulev Nõmmik. Sõideti veoauto kastis, magati vagunelamutes ja klubides võimlemismattide peal ja anti ühe kuu jooksul kahe kuu kontserdid. „Muidugi on elatud ka võõrastemajade luksusnumbrites ning söödud supilusikaga kausist punast kalamarja. Kõike on olnud.“
Selles raamatus on tõesti kõike: on kurbust ja rõõmu, kaastunnet ja ka pilget. On terav pilk ja täpne sõna. Mida otsida ei maksa, on kättemaks ja suurte kuulsuste väikeste räpaste saladuste paljastamine. Pole Nõmmiku stiili ega südant mööda.
Ja kuigi selles raamatus on hoolimata kõigist meeleoluvärvidest ikkagi kõige rohkem naeru, ei lähe mul seda lugedes meelest Kanal 2 reporteri sõnad Sulev Nõmmiku elulooraamatu esitlusel: „Kas pole nii, et me oskame hoida Nõmmiku mälestust paremini kui Nõmmikut ennast?“
„Olen teatriinimene. Armastan tööd, mida teen.
Armastuseta ei maksagi midagi teha!
Balletis aeti mind sirgeks, õpetati tööd tegema; operett andis mulle lõbusa meele, säilitades elurõõmu; estraad õpetas rahvaga rääkima, viis suhtlemisoskuse juurde; kino näitas, kuidas sekundite väärtust suureks pidada.
Kõik nad on midagi endast mulle ära andnud.
Olen näitejuht.
Mu elukutse on tunda inimesi.
Loomulikult ei tunne ma neid lõpuni.
Ja ikkagi tahan paljudele nendele, just nendele, kellega koos on ühte jalga astutud, öelda tükk lihtsat tänu pisarate ja naeru eest!
Ons inimeses miskit suuremat kui pisarad või naer?“
Mari Karlson
Tänapäev
Võida piletid "Näljamängude" esilinastusele!
http://www.facebook.com/Tanapaev