Wednesday, June 15, 2011
Eelinfot raamatusarjadest: mis ilmumas
Thursday, June 2, 2011
Kebab ja kilukarp - selle suve naljakaim raamat
Eestlane, soomlane ja türklane otsustavad Tallinnas avada kebabirestorani. Peagi saab kinnitust, et kõik mis nihu saab minna, see ka läheb. Remondimees pole ehitaja, vaid töötu pagar, personal on ebakompetentne ning kokk müüb lisaraha teenimiseks köögis odavaid trussikuid. Kliendid ei võta võõramaist toitu omaks ja küsivad hoopis hakklihakastet ja seljankat ning peagi hakkab söögikohta saabuma üha rohkem moslemeid, keda toidust rohkem huvitavad kohalikud naised ja elamisluba. Kuigi pidevalt on probleeme erinevate ametkondade ja võlausaldajatega, on aega ka pidutsemiseks: muuhulgas saab lugeda värvikat kirjeldust Lõuna-Eesti jaanipäevast, kus osalevat ka Somaalia maffiapealik. Kuidas sellises kultuuride virvarris ja suheterägastikus peaks veel raskel masuajal majandama üht söögikohta? „Kebab ja kilukarp“ on tempokas, naljakas ja mõtlemapanev lugu.
Haive Petersoni (snd 1977) esimene raamat on kirjutatud isiklike kogemuste põhjal, nagu ta ise ütleb: "See kõik oli tõesti nii".
Siin lingil saab kuulata raamatu põhjal sisse loetud järjejuttu.
järgnevalt ka üks katkend raamatust:
Ercan oli meie vana pitsaahju, mis oli kesklinna kohvikus kasutusel kuivaine kapina, müünud ühele Sulli tuttavale, kes pidas Lõuna-Eestis trahterit. Kõrtsi omanik Jan oli küll ahju kuidagi keset kööki üles seadnud, aga ei osanud sellega midagi peale hakata. Pealegi olid kivist küpsetusplaadid Tallinnasse maha jäänud.
Trahteris gaasiahju ülesseadmine osutus tõeliseks püromaani unistuseks. Iga kokk ju tahaks, et tema köögis ahjuukse avamisel nagu muinasjutus tulelohe lae alla lendaks, haarates kaasa tüki sinu tukast. Otsustasime jaanipäeva ajal kohe mitu päeva seal mööda saata.
Sull kutsus Ercani kaasa, et viimane saaks ühtlasi näidata ja õpetada, kuidas pitsat teha.
Mina kutsusin kaasa sõbranna Loore ja Margus võttis peni.
Õhtu algas hoogsalt nagu tolles alevikukõrtsis ikka. Üle küla kogunes igasuguseid sulelisi ja karvaseid. Ülbikud pidurõivais ehk teksapüks ja Nike´i toss, kes Soomes tunkedes Gyprocit seina pannud ja korra aastas uhket euroraha lehvitavad.
Roosade põskedega maapiimal kasvanud prisked tütarlapsed, kes särasid välismaal töötavate noormeeste ees. Eriti populaarseks said need piigad, kellele mõni Tallinna ärimees viinakokteili ostis. Viimaseid tassis Sull sinna alailma.
Kohalik vallavanem, kes ei julgenud kõrtsi tagant avalikkuse hirmus välja tulla, jõi pea kogu grilliseltskonna viina ära ja hooples nii kaua, kuni talle vallavanema-teemaline anekdoot räägiti.
Üks ere kuju oli pikk ja kõhn, elu näinud mees, kes rääkis Margusele, kuidas ta mõrva pärast kinni istus. Aus mees oli. Enesekaitse. Siis hooples, et too esimene, kelle ta noaga maha lõi, prügikasti sängitas ja takkapihta põlema pani, oli samuti õigustatud tegu. Too vaeseke olla tema naisega õnne proovinud. See vägitegu polevatki välja tulnud.
Noored nolgid, kes linna vägevaid mängisid. Raha oli kõigil ühe õlle jagu, kõige vägevamal oli 94. aasta BMW.
Kohalikud talumehed, sead müüdud, uued kummikud jalas, olid oma naisedki pühade puhul välja toonud. Käharad seelikud, laiaõlgsed jakid, üheksakümnendate alguse stiilis Soome teksad.
Muidugi olid kohal ka neiud, kes olid selle küla iga mehe „võib-olla ühel päeval”!
Korra aastas sai selles kõrtsis ära näha kõik, mida üks Lõuna-Eesti jaanipäev endast kujutab.
Türklane Ercan istus omaette leti taga ja püüdis kuidagi rahva hulka sulada ja nähtamatu olla. See polnud võimalik.
Keegi olla kõigile rääkinud, et Sull tõi kaasa Somaalia maffiapealiku ja pea pool pidulistest tahtsid kättpidi ilmaimet tervitada. Ercanil vedas, et keegi inglise keelt ei osanud. Ta ei olnud eriti üllatunud või varjas seda osavalt, kui tema uhkest pitsaahjust sai ventileeritud suitsetamispaik. Selleks tuli põlvili laskuda ja toss ahju puhuda. Ventilatsioon oli väga hea, Jan oli head tööd teinud.
Selleks ajaks oli „somaallane” enda arvates kõike näinud. Ta eksis.
Rahvast tuli oodatust rohkem ja seega tuli lahti teha ka teine korrus ja baaridaam kolis üles.
Soome ehitajad olid juba sedavõrd õhku täis, et tagusid rusikaga lauale, kui viin otsa sai või saatsid seltskonna sibi juurde tellima.
Kokaneiu aga oli end nii julgeks joonud, et pakkus end hommikuni Ercanile. Kuidas need praed saidki siis korralikud saada, kui köögitoimkond ennast ja võõrast välismaalast samal ajal seksikaks jõi.
Margus köitis neiude pilku sellega, et lõi köögis kastruli tagurpidi pähe ja läks tantsima. Enne polnud tema enda arvates keegi teda märganud, nüüd aga oli edu missugune.
Laval üritas üks veidrikust noormees end muusika rütmis raputada, et püksid iga hinna eest maha kukuksid. Keegi andis talle selle eest peksa.
Joodikute kõrtsikaklus, kiirabi, politsei. Mitte midagi uut, kuid peo lahutamatu osa.
Hommik.
Hommikukohvi asemel joodi ühe talumehe poolt kaotatud kummikust viina. Igaüks kes ärkas, sai lonksu. Kullaärimehe auto õõtsus teatud rütmis üles-alla. Kui õõtsumine lakkas, sai temagi lonksu kummikuviina. Ärimees on ärimees! Igal ajal. Nüüd plaanis ta naaberaiad buldooseriga kokku lükata ja sinna lennuvälja teha.
Meie Loorega läksime poodi. Köök oli tühi, mis tühi. Müüa polnud midagi ja Loorest sai nüüd kokk, kuna eilne kokapreili oli kadunud.
Kõrtsmik, kes oli kuskilt välja ilmunud ja endiselt kõver, vaatas toimuvat: „Ma ei ole iial näinud, et minu köögist sellised praed välja lähevad.”
Loore tegi uue menüü ja tõstis hindu. Kõik läks kaubaks.
Väljas pidu jätkus.
Jan usutles Ercani, et kas too on usklik, et ei joo.
„Ei ole,” vastas täiesti kaine Ercan, kes ei saanud aru, miks ta seal on.
„Oled küll. No miks sa siis ei joo?” kiusas Jan edasi.
Ercanil ei jäänud muud üle, kui võttis talle ulatatud viinaklaasi ja jõi põhjani.
Pärast seda oli ta austatud mees.
Kultuurišokis türklane istus maha ja söötis meie penile mandariine. Jalutas muidu ringi ja peagi sai temast kaine autojuht. Sealhulgas varustas kööki.
„See on üks hirmus koht!“ ütles Ercan.
„Siin on hullemaid asju nähtud,” lohutasin teda.
Kui olime tagasi Tallinnas ja vanalinna kohvikus tööl, küsisin Ercanilt:
„Kuidas sulle meeldis Lõuna-Eesti moodi pidu?”
„Ma ei lähe enam iial sellisesse kohta ja ära iial enam ütle mulle Turkish style. Ma nägin rohkem kui küll seda Estonian style´i. Pealegi – sinu Marguse koer sööb mandariine!!”