Katniss ja Peeta on imekombel ikka veel elus. Katniss peaks tundma kergendust ja olema õnnelik, sest lõpuks on ta ju naasnud oma perekonna ja vana sõbra Gale’i juurde. Ometi ei laabu miski nii, nagu Katniss sooviks. Gale hoiab temast eemale. Peeta on talle täielikult selja pööranud. Ja lisaks levivad kuuldused ülestõusust Kapitooliumi vastu – ülestõusust, mille alustamisele võisid Katniss ja Peeta kaasa aidata.
Kodumaisest kirjandusest on juunis ilmumas väga omapärane ja uhke raamat ühest meie tuntuimast lasteraamatute kunstnikust Siima Škopist, mis ei ole päris pildiraamat ega elulugu, vaid midagi vahepealset. Kui üldse millegagi 
paralleele tõmmata, siis teatud sarnasusi on Leelo Tungla "Seltsimees lapse" raamatutega. Raamatus on nii Siima Škopi mälestusi kui pilte tema perekonnaalbumist ja rohkelt näiteid tema tuntumatest töödest. Sellest raamatust hiljem ka pikemalt.
Lugejate soovil on taas ilmumas ka Kurt Vonneguti "Tšempionide eine", seekord siis uuendatud kujunduses. Lasteraamatutest ilmub Reeli Reinausi "Täiesti tavaline perekond", mis sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva lastejutuvõistlusel III koha. Noortekirjanduse sarjas aga Kristel Kriisa "Neetud", mis sai noorteromaanide konkursil III koha. Neist samuti hiljem täpsemalt.
Eelkõige Guns N’ Roses’i endise ja hiljem Velvet Revolveri kitarristina tuntud Slashi (kodanikunimega Saul Hudson; s 1965) elulooraamat on kirjutatud koos Rolling Stone ajakirjaniku Anthony Bozzaga 2007. aastal ning heidab pilgu kurikuulsasse maailma, kus valitses Guns N’ Roses, kus ei vajutatud iialgi pidurit ning kus tipu ümber haigutas enesehävitajalik sügavus. Sex, drugs & rock´n´roll sõna otseses mõttes.
1985. aastast oli Slash Guns N’ Roses’i olulisemaid liikmeid, kes aitas kuni bändist lahkumiseni kirjutada enamiku selle lugudest.
„Slashis” on kõike nagu Slashis endaski: pöörasust, joobumust, nalja, hullumeelsust ja geniaalsust. Aga ennekõike on see aus raamat.
Mõned katkendid:
/.../
Üks naljakaimaid olukordi oli, kui Izzy ärkas varakult ja selge peaga üles, et tulla kohale ja olla loo “Sweet Child o’ Mine” töötlemise juures. Ta käis neile väga närvidele. Tavaliselt hakkasid nad keskpäeva paiku miksima ning neljaks oli asi tehtud. Sel päeval helistas Izzy meile kella ühe paiku ja palus kõikidel platsi tulla, sest lugu on valmis ja kõlab paganama hästi. Sisse astudes nägin esimese asjana Mike Barbiero piinatud nägu – ta nägi välja nagu vang pärast terve öö kestnud ülekuulamist. Mike mängis meile miksi ette ja see kõlas naeruväärselt: selles olid ainult Izzy kitarr ja Axli vokaalid ning kõik muu jäi tahaplaanile. Trumme võis vaevalt kuulda, bassi polnud üldse ning minu kitarrist olid järel ainult intro ja soolo. Ütleme nii, et Izzyl on asjadest väga hõre arusaam ja see on talle hästi iseloomulik. Mõistagi tegime loo ümber.
“Rocket Queeni” töötlemise ajal leidis Axl, et murdekohas on midagi puudu – midagi, mis suurendaks draamat. Axl pani ette, et meiega kaasas olev Adriana Smith kepiks temaga live-toas, siis võtame need hääled ja miksime murdekohta sisse. Olime joonud kogu päeva päris karmilt Jack Daniel’si, nii et mõte tundus väga hea. Tundsin Adriana vokaalseid võimeid, sest ta oli mind eelmised kolm ööd unetuna hoidnud. Süütasime atmosfääri loomiseks mõned küünlad ning Axl ja Adriana heitsid end trummipostamendi äärde põrandale. Lindistasimegi Adriana hoogsa esituse üles, koos kõigi mõminate ja oigamistega. Nii et nautige: lõppvariandis on kõik olemas. See murdekoht ütles kõik. Ma poleks suutnud parimat viisi plaadi lõpetamiseks välja pakkuda ning ka meie fännide jaoks võtab see meie tolleaegse eluperioodi ideaalselt kokku.
/.../Ühel õhtul kuskil tuuril olles otsustasin ma enda õhtu lõpetada sellega, et viskasin enne äravajumist oma Jack Daniel’si pudeli telekasse. See loomulikult plahvatas ning saabus Ronnie. Me elasime küllaltki kõrgel, kuid Ronnie otsustas, et telekat me kinni ei hakka maksma. Ta ronis mu korteriaknast välja kõrvalasuvasse korterisse ning vahetas televiisorid kõrvaltoaga ära. Vot see on pühendumus.
Ühel teisel korral olime Dallases ning minu ja Duffi kõrvuti asetsevad toad olid uksega ühendatud. Olime kutsunud külla palju sõpru mäesuuruse hulga kokaiiniga. Pidu kestis terve öö kuni järgmise päeva lõunani välja. Asjad väljusid loomulikult kontrolli alt ja lõhuti ära toas olev klaaslaud. Mina kõndisin siis paljajalu klaasil ja kõik kohad olid verd täis. Mingil hetkel lõi keegi teisest toast vaheukse maha, keeras voodid kummuli ja peksis lambid segi. Meid oli selleks liiga palju, et Ronnie toime oleks tulnud; seega tekkis tal varuplaan, kuidas meid ilma personali tähelepanu äratamata hotellist välja toimetada. Tal õnnestus meid kuidagi teenindajate lifti saada ning siis tagaukse kaudu bussi peale panna. Personal oli küll müra kuulnud, kuid Ronnie’l oli mingil moel õnnestunud hotelli turvateenistust kuidagi tund aega kinni pidada. Mõtlesime, et oleme pääsenud, kuid politsei pidas meid paari miili pärast ühe poe juures kinni. Kui ma õigesti mäletan, siis olin poest hunniku komme sisse vehkinud.
Meid rivistati bussi juures üles ning võeti hotellitubade lõhkumise eest vahele. See osutus kalliks ning ausalt öeldes jäi ka viimaseks korraks, kui ma tõesti hotellitoa segi peksin. Loomulikult olen ma alates sellest mõned telekad ära lõhkunud ja veel mingeid lollusi teinud, kuid täielikku hävitust pole enam korda saatnud. Arve tuli selleks liiga kopsakas.
/.../Käegalöömismeeleolude või pahameele tekkimiseks tuuril oleva bändi või ükskõik, millise kollektiivi jaoks pole vist soodsamat olukorda kui vastastikuse austuse puudumine. Ma ei ole kergelt vihastuv tüüp, mind peab ikka korralikult endast välja viima. Olin ka sel tuuril paindlik, kuid ajapikku tunded kuhjusid. Väga paljud bändile kasulikud võimalused lasti lihtsalt raisku, sest Axl otsustas nii. Enamasti tegid otsuseid nemad Dougiga kahekesi ning teisi informeeriti alles hiljem. Samal ajal oli bänd aga suurepärane ning kõik, kes nende kahe ja poole aasta jooksul Guns N’ Rosese kontserdile sattusid, said elamuse täie raha eest. Me olime ebatõeline bänd ebatõelise lauljaga: Axl oli lihtsalt võrratu. Vaatamata kuluaarides kuhjuvatele pingetele oli laval minu ja Axli vahel endiselt vinge keemia. Tegime igal õhtul imesid, olime nagu jumalad. Leidus õhtuid, mil mõned hetked tõid mul lausa kananaha ihule.
Siiski oli tegu tõsise üles-alla tsükliga. Selline on minu vaatenurk, Axlil on kindlasti oma. Olen kindel, et tema arust me jõime liiga palju ja tegime narkot. Mis on ka tõsi. Võin käe südamele panna ja öelda, et tegin, kuid mitte kordagi ei lükkunud ükski kontsert edasi ega jäänud ära bändiliikmete tõttu. Olenemata kellegi sõltuvustest olime meie, tagaliinimuusikud, alati olemas. Muidugi oli hetki, kus ka meie olukord oli kehvem, kuid räägime ju lõppude lõpuks siiski rokkbändist. Axli laager kurtis kogu tuuri vältel, et mida me ikka teeme. “Meie” olime Duff, Matt ja mina. Izzygi poolt saabus meile etteheiteid. Nad võivad meie elustiilile ükskõik mida ette heita, kuid suuremat masinavärki see ei kahjustanud, töö sai alati tehtud. Loomulikult on see minu seisukoht. Olen täiesti kindel, et nii Axlil kui teistel tüüpidel on oma arvamused, mis võivad minu omast tublisti erineda.
Aastate jooksul on eesti luule ajendanud koostama kõikvõimalikke antoloogiaid-valikkogusid. Osas neist on püütud anda ülevaadet mingist kindlast luuležanrist, näiteks ballaadidest; osas on keskendutud mingile kindlale ajajärgule luuleloomingus, näiteks nõukogude perioodile; mõne antoloogia koostamisel on valikus lähtutud sihtrühmast (lapsed); mõnest antoloogiast leitava valiku aluseks on autorkond (naisluuletajad) või materjal, keel ise (murdeluule). Leidub valdkondi või teemasid, mis on piisavalt populaarsed, et anda ainest üha uutele ja uutele kogumikele (armastus, aastaajad, loodus, isamaa), kuid mitmed valdkonnad ja teemad on originaalsemad, harvaesinevamad ja spetsiifilisemad, nii et nende kohta on läbi aegade ilmunud vaid üks kogumik – eesti rännuluule, sinimustvalge lipp eesti luules, luule ja luuletajad luules jne.
„Viinakuu” on antoloogia, mis koondab selliseid eesti luuletusi, millele on andnud rohkem või vähem ainest alkohol: kõige sagedamini vein, viin ja õlu, aga vahel ka viski, konjak, brändi, piiritus, odekolonn ja kõikvõimalikud muud joovastavad joogid. Ei saa öelda, et alkohol oleks luuletajate ja luule lugejate hulgas ebapopulaarne teema, pigem vastupidi, kuid ometi ei ole alkoholist eesti luules seniajani ühtki valikkogu ilmunud. Seega võib öelda, et „Viinakuu” täidab lünga eesti luule valikkogude reas.
Kas selle lünga täitmine oli keeruline? Jah, mõneti kindlasti. On küll tõsi, et pidutsemine ja elurõõm, vein ja joovastus kuuluvad Euroopa luule kinnisteemade hulka juba antiikajast alates – ühe vana inglise joomalaulu viisike on koguni maailma võimsaima riigi hümniks ülendatud –, kuid eesti luulet polnud sellise pilguga seni veel keegi silmitsenud ja seetõttu oli ka põhjendatud hirm, et n-ö saak võib olla kurvavõitu ja aines kasin. Nagu koostamise käigus selgus, oli see eelarvamus omajagu õigustatud, üldiselt aga ikkagi mitte. Kui välja arvata varasema eesti luule mõned üksiknäited ning 19.–20. sajandi piirimail võrsunud võitlev karskusvärss kui omaette nähtus, võib alkoholist kui eraldi teemast eesti luules kõnelda tõepoolest alles Heiti Talvikust alates. Isegi nooreestlased ja siurulased olid selle koha pealt ütlemata siivsad. Pärast Talvikut aga on saak rikkalik, viimastel aastakümnetel lausa vohav, nii et kui esialgu oli mure, et antoloogia võib tulla liiga õbluke, siis hiljem tuli silmitsi seista vastupidise probleemiga – ja asuda mahtu piirama.
Antoloogia koostamisel ja väljaandmisel osutus väikeseks komistuskiviks seegi, et mõnes potentsiaalses kaasautoris näis tekitavat kohkumust, ehk koguni võõrastust, et kõikvõimalike armastus- ja kevadluule valikkogude kõrval tahetakse nüüd ilmutada antoloogiat, mille rõhuasetus on alkoholil. Sellegipoolest sai kogumiku kaante vahele aukartust äratav hulk tõsist luulet ja austusväärseid luuletajaid – esimesi ligi kolmsada ja teisi rohkem kui sada, Kristian Jaak Petersonist Ain Kaalepi ja Aapo Ilveseni, Juhan Liivist Andres Ehini ja Contrani, Betti Alverist Ellen Niidu ja Triin Tasujani, Debora Vaarandist Doris Kareva ja Maarja Kangroni.
Sisu kõrval ei saa jätta ka esile tõstmata „Viinakuu” viimse detailini läbi mõeldud ja igati asjakohast kujundust, mis haakub sisuga nii materjalis kui ka värvis, rääkimata visuaalseist sümboleist-kujundeist, mis – nagu paljud luuletused isegi – kätkevad endas rohkem kui üht võimalikku tõlgendust.
Olgu veel lisatud, et avarama pildi ja mitmekesisuse huvides pole „Viinakuu” mitte päris temaatiline, vaid pigem motiiviantoloogia. See tähendab, et valikusse on kaasatud selliseidki luuletusi, kus alkohol või joomine esinevad tausta- või kõrvalmotiivina ning jutt käib hoopis millestki muust – näiteks Betti Alveri „Tuhapäevas” ja Jaan Isotamme luuletuses „Täna on eeva synnipäev” Eesti Vabariigi aastapäevast, Rudolf Rimmeli luuletuses „Õllepruul Märt” vist peaminister Mart Laarist jne.
Olgu ka rõhutatud, et elu ja luule vahekord pole üksühene ning luuletaja kurku kallatud alkoholikoguse ja alkoholile pühendatud luuletuste hulga vahel puudub igasugune seos. Mõned „Viinakuus” külluslikult esindatud luuletajad olid või on täiskarsklased, mõne tuntud viinanina luulest aga ei õnnestunud isegi tikutulega otsides leida ainsatki vihjet alkoholile.
Õlleklaasi taga istudes võiks polemiseerida selle üle, miks ilmub „Viinakuu”-nimeline luulekogu mais, mitte oktoobris. Ehk sellepärast, et iga kuu on teatud mõttes viinakuu?
Koostanud Udo Uibo
Kujundanud Asko Künnap
368 lk, kõva köide
Posts
All Comments
Posts
All Comments
