Kuidas käib Nobeli kirjanduspreemia määramine

Nobeli kirjanduspreemia laureaat tehakse enamasti teatavaks oktoobri teisel neljapäeval. Selle telgitagused on alati olnud pisut segased ja kohati ka skandaalimaigulised. Kirjandust on ju niivõrd erinevat, raske on võrrelda luuletajaid, romaani- või näitekirjanikke. Kuidas siis sellest ookeanist võitja välja valitakse? Esiteks peab olema seatud kandidatuur. Selle võivad seada ülikoolide kirjandusprofessorid, Rootsi Akadeemia liikmed, eelnevad laureaadid või kirjandusala organisatsioonide juhid - enamasti mingi riigi kirjanike liidu juht. Nii on Eesti Kirjanike Liit esitanud kandidaadiks Tammsaare ja korduvalt Krossi. Peale selle on kandidaadiks seatud näiteks ka Tuglas (1968) ja Kaplinski (korduvalt, aga ei tea, kelle poolt). Ka Marie Under on olnud korduvalt kandidaat (1945, 1960, 1968), mitu korda Ants Orase poolt esitatuna. Puuduvad andmed, kas mõni meie kirjanik on kunagi ka esimesest voorust kaugemale jõudnud, kuigi näiteks Krossi ja ka Kaplinski kohta on seda spekuleeritud.
Kandidatuur tuleb üles seada hiljemalt jooksva aasta 1. veebruariks, enamik kirju saabuvad septembrist jaanuari lõpuni. Eelneval sügisel saadab Akadeemia välja 600-700 kirja erinevatele maailma kirjandusala asutustele ja inimestele, palvega esitada väärt kandidaate. Viimastel aastakümnetel on harilikult taotlusi olnud umbes 300-400, millest ca 200 on esitatud vastavalt nõuetele. Kehtivad ainult selle aasta avaldused, varasemaid ei arvestata enam. Nobeli komiteesse kuulub viis liiget ja sekretär (pilt), kes registreerivad esitatud kandidaadid ja ka esitajad - ebasobivate esitajate taotlused visatakse kõrvale. Ka iseennast ei tohi esitada. Kui kandidaate saaks esitada iga inimene, muutuks asi haldamatuks.
Veebruaris kinnitab Akadeemia nimekirja ja märtsi keskpaigaks-aprilliks valib komitee välja 20 kuni 30 tõsisemat kandidaati. Selles seltskonnas on hulk nimesid, kes on juba aastaid (mõni ka aastakümneid) oodanud oma korda: Philip Roth, Milan Kundera, Adonis, Joyce Carol Oates, Ian McEwan, Margaret Atwood, Michael Ondaatje, Peter Carey, Umberto Eco, Haruki Murakami, Don DeLillo, Amos Oz jt. Pärast suuri vaidlusi valitakse mai lõpuks 5 või maksimaalselt 6 kandidaati. Seda shortlisti tutvustatakse juba tervele Akadeemiale, kus on 18 liiget. Suvi on mõeldud lugemiseks, et septembris hakata otsuseid tegema. Positiivseks otsuseks peab saama vähemalt 7 poolthäält. Liikmelisus on eluaegne ning kui mõni olemasolev liige sureb, otsitakse asendajat kuid, et leida inimest, kes täiendaks Akadeemiat uue vaatenurga või teadmistega.
Organisatsiooni sekretär võtab nüüd sageli ühendust nö uue autori esindajaga ja tellib teatud koguse autori raamatuid (või laseb midagi tõlkida rootsi keelde), et kõik saaksid nendega tutvuda. Sageli on 5-6 finalisti hulgas juba niivõrd tuntud nimed, et nad on nimekirjas figureerinud pikki aastaid - nende raamatuid enam ei tellita. See tellimine on kirjandusmaailmas aga väga kuum sündmus - esimene õrn märk, et mõni uus nimi on kantud lähiaja võimalike laureaatide kitsasse ringi. Näiteks möödunud aastal juhtus nii Ljudmila Ulitskajaga.
Kuidas aga toimub valik viimase viie vahel, on juba segasem, st sõltub Akadeemia liikmete kirjanduslikust maitsest, poliitilisest olukorrast jms. Akadeemia liikmete nimed on teada, selle nimekirjaga võib tutvuda siin. Kui vaadata nende haridust või eriala, saab teatud ennustusi teha. Knut Ahnlund oli aga Jelinekile preemia andmisest nii vihane, et tagandas ennast edaspidiseks Akadeemia tööst. Kuna liikmelisus on eluaegne, jääb tema tool surmani tühjaks, aga uut liiget enne ei määrata.
Ja rahast kah: võitja saab 10 miljonit Rootsi krooni ning muidugi tõuseb ka raamatute läbimüük, sõltuvalt autorist. Näiteks kui Nobeli sai egiptlane Naguib Mahfouz, siis jäi huvi üsna leigeks ja ilmselt ei rõõmustanud kirjastused eriti ka Derek Walcotti või Harold Pinteri võidu puhul, sest luulet ja näidendeid ostab rahvas enamasti hulga vähem kui romaane.

Mõni sõna kirjanduskriitikast

Üldiselt on nii, et kriitika ja kirjastus pigem hoiavad distantsi. Kui arvustus/ lugu on soodne, siis peaks just kui kõik rahul olema. Kui arvustus on kriitiline, siis on küsimus selles, millest kriitika? Kui asi selles, et näiteks tõlge halb või raamat vigu täis, pole midagi parata. Häbi on ja vaja nahatäis vastu võtta. Kui on maitseasi, st ei meeldinud näiteks stiil, siis võib pisut meele mõrudaks teha, aga pole parata. Kriitikul põhimõtteliselt on õigus öelda, et talle see ei meeldi. Oleks muidugi hea, kui ta argumenteeriks kah oma arvamust. Aga kirjastus ei peaks sel juhul kunagi hakkama mõttetult vastu sõimlema.
Teine asi on aga siis, kui tegemist on faktiveaga või alusetu süüdistusega. Siis teeb ikka pahaseks küll. Näiteks möödunud reedel Eesti Päevalehes ilmunud arvustus, kus autor vihjab, nagu oleks Leelo Tungal "Sametit ja saepuru" kirjutades kalkuleerinud, et mitme osa pealt saab rohkem raha kui ühe pealt. Vast ikka autor lihtsalt leidis, et üks raamat on valmis??

Kirjandus, see on naiste värk

Ilmselgelt on oht vähemalt verbaalselt kesta peale saada, aga ikkagi - olen mitu korda mõelnud, et raamatud ja kirjandus - see on tegelikult üha rohkem naistele. Et siis mis mõttes? Mõtleme pisut ajaloo peale. Vanasti (oletame et "vana" on kõik enne faxi leiutamist ehk siis 19. saj lõppu - kontrollige järgi, kui ei usu) olid kirjanikud valdavalt mehed. Võime muidugi rääkida Sapphost, Bronte õdedest jt kirjaneitsidest, aga valdavalt ju see nii ikka oli. Naised olid hõivatud mõnevõrra praktilisemate ülesannetega, sest pidid lapsed põllu veerde tulistama ja üles kasvatama, kirjatsuradest- praktilises elus käparditest meestele sooja roka taldrikul ette lükkama ja nende pidurdusjälgedega pesu puhtaks pesema. Seejärel möödusid sajandid, põletati rinnahoidjaid, leiutati viilutatud leib, tellitav mutrivõti, pesumasin, kiirkaerapuder, emapalk jms ning "põmm", äkitselt on kirjandus muutunud pigem naiste domineeritud valdkonnaks. Mõtlesin sellele pikemalt vist 2000. aastal esimest korda Frankfurti messil käisin. Nelja päeva jooksul oli kokku lepitud paar-kolmkümmend kohtumist ja selgus et kõik olid naistega. Ühesõnaga, kirjastustes töötavad rohkem naised. Kui natuke täpsustada, siis muidugi töötab ka mehi, aga suur osa neist olid täissöönud härrad, kes sisulist tööd ei ole teinud enam aastaid ja käivad rohkem fa-fa-faa seltskondliku vestlust arendamas ja tuttavatega napsitamas. (Kirjanduse ja alkoholi tihedad seosed on omaette teema, mida tulevikus välja kallata, st lahata). Kahesõnaga, see siiski pisut üllatas, et kirjastamine on niivõrd naiste poolt domineeritav valdkond. Rääkimata sellest, et tõlkijad ja toimetajad on Eestis enamasti naised. Filoloogiaerialadel on kursustel sageli vaid paar meest.
Aga kui hakkame mõtlema, siis ka eesti kirjanduses on jäme ots selgelt pigem naiste käes. Esiteks võtame lastekirjanduse. Leelo Tungal, Aino Pervik, Heljo Mänd, Aidi Vallik jne jne jne... kõik on ju naised. Suurematest viimaste aastakümnete klassikutest on ainult Jaan Rannap meeste lippu kandmas. Muus osas tuleb ajaloos pikemalt tagasi minna, Lutsu, Parijõe jt aegadesse. Ega nimetatud naised ei ole ju ise milleski süüdi, nemad on oma tööd või kutset jälginud ausalt ja ka hulga väärt raamatuid kirjutanud. Aga oma jälje see jätab - miks ei ole rohkem korralike lasteraamatute meesautoreid? Kas see on liiga nadi amet, kas sõbrad hakkavad saunas pilsneri kõrvale pilkama? Ei tea, aga võiks rohkem olla. Ma olen kindel et kümned tuhanded eesti poisslapsed tahaksid lugeda midagi poisilikult lõbusat või tabavat. Naiste ja meeste naljad on ju pisut erinevad.
Kui aga jätame lastekirjanduse ja räägime nö päriskirjandusest (kui keegi seda looma kunagi üldse näinud on), siis on seis pisut segasem. Kõik oleneb sellest, millest lähtuda. Kross, hea küll. Kivirähk, nojah. Veel mõned. Aga laenutuste järgi on populaarseim hoopis Erik Tohvri, kelle kohta ju öeldakse, et tema populaarsuse taga on see, et ta a) kirjutab nagu naine või b) kirjutab naiste jaoks. Kõik raamatukogutöötajad võivad kinnitada, et raamatukogude suurim sihtrühm on naine, tavaliselt keskealine või üle selle. Keskmine naine loeb rohkem kui mees ja nii on ka "naiselikum" raamat populaarsem kui "mehelik". Kui me vaatame viimast laenutuste edetabelit, siis ka seal domineerivad valdavalt naiselikud teemad. Meesautoreid on vaid kaks: ErikTohvri ja Mihkel Raud. Jah, Mehis Heinsaar, Vahur Afanasjev, Märt Kivastik, Kalle Käsper jpt võivad kah kirjutada müriaadi raamatuid, kuid populaarsemad on siiski naiselikud teemad. Aga samas ei tee fakt, et nemad on vähem populaarsed, neid automaatselt teistest paremaks. Võib vabalt juhtuda, et mõni nö naistekate kategooriasse arvatud raamatud on tegelikult kobedam kui meesautori tuttavatest kriitikute üleshaibitud teos.
Aga kas siis naised on kõigest kergema ja kollasema kirjanduse nähtus? Mitte tingimata. Nobeli kirjanduspreemia on ju saanud Selma Lagerlöf, Grazzia Deledda (kui paljud teavad, kes see on?), Sigrid Undset, Pearl Buck, Gabriela Mistral, Nelly Sachs, Nadine Gordimer, Toni Morrison, Wislawa Szymborska, Elfriede Jelinek ja viimati Doris Lessing. Kokku 11 tükki kokku umbes 100 laureaadist. Mõned on unustatud, mõned on jõudnud ülemaailmse klassika hulka nagu Buck, Lessing või Morrison. Jelineki preemia oli pigem eepiliste proportsioonidega arusaamatus:) Lähiaastate ootelehel on endiselt Joyce Carol Oates, Alice Munro, Ljudmila Ulitskaja jt.
Aga kriitika reeglina ei armasta naiskirjanikke, kes kirjutavad nö naiste teemadel. Kriitika ootab, et naine kirjutaks mehelikel teemadel. Näiteks võtame mitteilukirjanduse nagu ajalugu ja filosoofia. Kui palju leiame siit naisi? Naistest meenub näiteks Barbara Tuchman (ühtlasi soovitaks Argo kirjastuse poolt hiljuti välja antud uut tõlget "Kauge peegel" 14. sajandi Euroopa ajaloost), äärmisel juhul ka Lääne-Euroopas vähetuntud, kuid meil võrdlemisi tuntud Ethel Voynich, filosoofiast näiteks Julia Kristeva või moodsamast ajast kanadalanna Naomi Klein. Sofi Oksanen, jälle pigem erand.
Meie st Tänapäeva ajalooraamatute autoritest meenub ainult Catherine Merridale, kes kirjutas Punaarmeest II MS ajal populaarse raamatu "Ivani sõda", juulis-augustis on ilmumas ka Helen Rappaporti "Jekaterinburg", mis räägib tsaariperekonna hukkamisest. Aga kokkuvõttes - milles asi? Kas soorollide vahetus on siiski vaid osaline ja naised tegelevad vaid ilukirjandusega ja meeste pärusmaaks on jäänud mitteilukirjandus nagu ajalugu jms? Osaliselt paistab, et see tõepoolest nii ongi. Aga järeldustega tuleb olla ettevaatlik. Kui me ütleme, et ajalookirjandus on keerulisem ja rohkem pühendumist nõudev kui ilukirjandus, on see šovinistlik. Ja on ka erandeid, näiteks sõjaajaloost on meile kirjutanud Merike Jürjo, kellel sügisel taas uus raamat tulemas. Ka ilukirjanduses ootab kriitika, eriti meeskriitikute oma, naistelt mehelikumat suhtumist. Nö mehelike autorite hulka võidakse liigitada näiteks Ene Mihkelson, väga varajane ehk seebikaeelne Kerttu Rakke ja veel mõni üksik. Luules on juba ammu jäme ots naiste käes: Doris Kareva, Kristiina Ehin ja veel mõned, kes kuuluvad priviligeeritud luuletajate klubisse, keda rahvad tõepoolest tahab kuulata ja koguni osta (Underist rääkimata). Kui vaadata romaanivõistlusi, on enamik autoreid naised. Samas, romaan on väga keeruline teema ja kui võrrelda lastekirjanduse või luulega, siis on selle seis pisut nõrgem. Laenutuste ja uut raamatute ilmumise sageduse järgi siiski tundub, et pigem on siingi juhtpositsioonil naised (kui jätta älja mõni üksik populaarsem meesautor). Samas on ajakirjanduses keegi juba tabavalt öelnud, et Mihkel Raua raamat näitas elavalt "meestekate" nappust turul. Sellest, mis on meestekas või naistekas, mõni teine kord põhjalikumalt. Lühidalt öeldes on tüüpiline meestekas nagu "joomahullu päevaraamatu" seeria - peab olema nalja ja ropendamist. Nagu peab naistekas olema "inimestevahelistest suhetest". Nii et meestel on süüdistada vaid iseennast, kuid nad alla hakkavad jääma, kirjutage siis rohkem.
Kokkuvõtteks: tundub, et naised pigem nii loevad kui kirjutavad rohkem ning ka kirjastajad on peamiselt naised - järelikult kirjandus, eriti praeguses Eestis, on tõesti peamiselt naiste teema. On see halb? Ei tea, mitte tingimata. Aga huvitav ikkagi, kuidas me just sellesse olukorda oleme sattunud.

Michael Jacksoni elulugu ilmub peagi...

Selles pole mingit kahtlust. Kümned kohalikud kirjastajad on juba täna peas heietanud mõtet, et peaks ruttu-ruttu ära tõlkima ühe Michael Jacksoni eluloo. Tööle jõudes avavad nad Amazoni ja hakkavad vaatama erinevaid variante, mida on lõputult:
Randy Taraborrelli "The Magic and the Madness"
Bob Jones "The Man Behind The Mask"
Darwin Porter "Jacko: His Rise and Fall. Social and Sexual History of Michael Jackson"
jne jne
Samas on selge, et kui keegi tahab veel surnud Michael Jacksoniga raha teha, tuleb tegutseda kiirelt. Seega peab kindlasti raamat ilmuma veel enne jõulumüüki. Kuna aega on veel pool aastat, siis põhimõtteliselt on see võimalik. Asja teeb keerulisemaks see, et kuna tegu pole eriti geniaalse mõttega vaid pelgalt uudisele reageerimisega, siis on sama mõte paljudel korraga peas. Järelikult läheb vähemalt mõni kirjastaja välja selle peale, et valib teadlikult mõne õhema eluloo, et selle saaks avaldada kiiremini ja teistel vaiba alt ära tõmmata. Seega võib prognoosida, et lähema 6-10 kuu jooksul ilmub 2-3 Michael Jacksoni "elulugu". Paar tükki on kunagi ka ilmunud. Kergeid paralleele võib tõmmata Madonnaga. Tema augustikuise kontserdi eel on nii Eesti Ekspress kui Ajakirjade Kirjastus avaldanud Madonna eluloo. Ekspress reklaamib enda oma laialt oma väljaannetes, Ajakirjade Kirjastus paigutas selle mh Kroonikasse suureks looks ning mõlema tiraaž on Eesti turu kohta üsna suur. Enne neid kahte on eesti keeles ilmunud veel vähemalt kaks Madonna elulugu (Erseni ja Hotgeri poolt). Edetabelid pole Eestis just eriti usaldusväärsed, kuid esialgu tundub et nende müük on enam-vähem rahuldab, aga ka mitte midagi eriti rõõmustavat.

Elulugude sõda Eesti kirjastamisturul on kestnud aastaid ja kestab veel. Väga kurb on selle juures sageli see, et avaldatakse mitu kehva elulugu, aga paremad jäävad tegemata, sest turg on solgitud. Tänapäev peab omaks võtma vähemalt ühe sellise näite: kahtlemata on maailma kuulsaima Oscar Wilde´i eluloo kirjutanud Richard Ellmann, mis on põhjalik ja autoriteetseim. 2003. aastal avaldasime aga kellegi Barbara Belfordi variandi, mis on võrdlemisi tundmatu ameeriklanna teos. Puhtalt majanduslikel kaalutlustel - Ellmani elulugu on palju paksem ja kartsime, et see läheb liiga kalliks. Teine asi on see, kui kirjastustel lihtsalt juhtub samal ajal tulema sama mõte. Nii ilmusid väikeste vahedega mitu Karl XII, Peeter Suure ja JFK elulugu, rääkimata igasugustest hitleritest ja tema käsilastest.
Möödunud aastal ilmus Inglismaal Philip Normani elulugu John Lennonist, mida peetakse ilmselt parimaks Lennoni-elulooks - aga paraku on seegi 800 lk paks ja varasemad klibakad on asja omajagu rikkunud, nii et naljalt ei julge ette võtta. Ja kataloogidest on näha, et sama minek jätkub, eesti keelde on müüdud juba mitu Putini, Chaplini jt elulugu.
Sama pädeb muidugi ka eestlaste kohta. Näiteks Erika Salumäest äsja ilmunud nö elulugu peaks olema juba vähemalt neljas raamat temast (varasemad ilmusid 1991, 2002, 2006). Nelja peale kokku oleks ehk saanud juba ühe enam-vähem korraliku? Aga kas kümneid tuhandeid eksemplare müünud Ita Everi napile elulooraamatule lisandub temast ka korralikum?
Meil ilmuvates elulugudes on liiga palju ajakirjandust ja liiga vähe kirjandust. Korralik elulugu on ühteaegu lahtikirjutatud elu ja kokkuvõte. Elulugu ei peaks sisaldama intervjuuvormi, see räägib pigem kiirustamisest ja on teine žanr.

Ja kas siis Tänapäev avaldab Michael Jacksoni eluloo? Sügavamat huvi ei ole, aga kirjastajana peab seda mõtet siiski vähemalt kaaluma... Muide, autoriseeritud elulugu oli jäänud lahkunul pooleli. Muidugi ei kirjutanud ta seda ise, aga keegi kirjutaja oli välja valitud ja küllap siis varsti see ka Ameerikas ilmub.

Kulinaarne ümbermaailmareis

Selle nädala lõpus ilmub üks isevärki raamat, Simon Majumdari "Minu maailma maitsed". See pole romaan, vaid kirjeldus ümbermaailmareisist, mille eesmärk on süüa maailma paremaid toite. Vahemere hõrgutistest Mehhiko kiirtoiduni, Maroko kaamelilihast Soome keedukartuliteni ja Baikali kaladeni, Šoti viskist Hiina köögini imedeni - kõik selle proovis Simon ära omal nahal. Simon Majumdar töötas aastaid kirjastajana, kes muuhulgas tegeles totakate kinkeraamatutega. Ühel päeval jättis ta töö sinnapaika ja otsustas pühenduda toidule. Praeguseks on ta tuntud restoranikriitikuna ning peab ka populaarset toidublogi www.doshermanos.co.uk. Nagu Simon on tunnistanud, on rohkem kui üks naine ta maha jätnud sel põhjusel, et ei suutnud enam välja kannatada tema virisemist halvasti tehtud söögi pärast.
Toiduraamatute fännidele peaks üksjagu ütlema ka see, et tuntud kokanduslik kirjanik Anthony Bourdain on seda raamatut üsna ülevoolavalt kiitnud: "Simon Majumdar knows his shit".
Ja peale maailma kõige maitsvamate lõunate reastab Simon ka maailma kõige jubedamad eined nagu näiteks tursaspermasushi ja mõned muud asjad, mida ei taha kohe siin mainidagi :)
320 lk, sisaldab värvifotosid, saadaval alates 25. juunist.

Iga ahjus sündinud kass pole veel kook

Üks päev jäi ette hulk naljakaid bändinimesid ja hakkasin mõtlema seejärel ka kirjastuste nimedele, et mida nad õieti tähendavad. Paraku päris huvitavat materjali sellest ei saa, aga mõnel on siiski teatud taust olemas.

Tänapäev on nime saanud eestiaegse ajakirja järgi. Õigupoolest ilmus selle nime all lausa õige mitu ajakirja, 1923. aastal kirjandusajakiri, 1930. teises pooles Noor-Eesti väljaanne jt. Ega siin mingit sisulist järjepidevust pole, lihtsalt kõlas "sobivalt".
Koolibri on teadagi lind, lisaks teatud kalambuur "kooliga" seoses. Huvitaval kombel on Koolibri-nimelise kirjastusi maailmas õige mitu.
Varrak on samuti nime laenanud esimese vabariigi aegselt kirjastuselt, kes aga omakorda võttis selle Lapi targa nime muidugi Kalevipojast.
Veel üks esimesest vabariigist nime võtnud kirjastus on Odamees.
Sinisukk on nime võtnud 18. sajandist pärineva sõna järgi, mis hakkas käibima haritud naiste kohta.
Ilmamaa on piiblist pärinev sõna maailma kohta.
Argo, Pegasus, Pilgrim on samuti ilmselt üsna levinud firmanimed üle maailma. Krutskiga nimede hulka käivad vast Tiritamm, Tea, Draakon & Kuu. Pisut segane on nime Tormikiri taust, võib-olla seostub see nende kunagise asukohaga Kuressaares. Üldiselt kirjastuste nimedel siiski väga sügavat tausta ei ole.
Või ehk peaks leiutama uued nimed, mis iseloomustaksid just seda kirjastust?

Siin aga võrdluseks mõned huvitavamad bändinimed:
A Cat Born In An Oven Isn't A Cake
Admiral Poopy Pants and His Dancing Teeth
Adult Children of Heterosexuals
Albino Toilet Boys
Arhitecture in Helsinki
Are These My Pants?
The Dancing French Liberals of 1848
Death Cab For Cutie
Dow Jones and the Industrials
Electric Al and the Poison Dart Frog McNuggets
Elizabeth Taylor's Husbands
Five Fat Guys Who Rock
Hitler's Missing Testicle
Jehovah's Waitresses
Jehovah’s Witness Protection Program
Johnny Uterus and the Fallopian Tubes
The Flaming Donuts of Jesus
Nearly Died Laughing While Shaving My Butt
Psycho Sluts from Hell
The Shower Scene from Psycho
Someone Still Loves You Boris Yeltsin
Wendy and Her Menstrual Cycles
We Were Promised Jetpacks
When People Were Shorter and Lived By the Water

Antony Beevor Tänapäeva

Üks kaasaja tuntumaid ajaloolasi Antony Beevor kuulub nüüdsest Tänapäeva autorite hulka. Beevori kuulsamatest töödest on varem eesti keeles ilmunud ca 30 keelde tõlgitud "Berliin 1945" ja "Stalingrad". Järgmisena ilmub eesti keeles uusim raamat "D-Day" ehk "Normandia dessant", mis on hetkel inglise edetabelis esikohal.
Tänapäev jätkab oluliste ajalooraamatute avaldamist, suund on kvaliteetsemale ja põhjalikumale lähenemisele. Sügise tähtsamatest teostest tuleb juttu hiljem, aga juba esimesed ajalooraamatud tulevad üsna muljetavaldavad: samuti ühe hinnatuima Euroopa ajaloo eksperdi Norman Daviesi raamat, samas ka näiteks 700 leheküljeline raamat Jaapani ajaloost ja kultuurist ning ka Robert Gravesi "Kreeka müüdid", mis üks ulatuslikumaid raamatuid kogu teemas.

Guillermo del Toro raamat ilmunud

Guillermo del Toro ja Chuck Hogani romaan "The Strain", mille õigused müüdi juba enne ilmumist enam kui 30 keelde, ilmus inglise keeles müüki eelmisel nädalal. Juba esimesel nädalal jõudis see New York Timesi bestsellerite nimekirjas 9. kohale ja omas žanris esikohale.
Eestikeelne tõlge peaks ilmuma aastavahetuse paiku. "The Strain" (e.k. ilmselt "Ahel") on triloogia, mille järgmised osad on samuti töös. Nagu varem mainitud, on tegemist vampiirithrilleriga, mille tegevus käivitub New Yorgis.

Leelo Tungla "Samet ja saepuru": seltsimees laps kasvab

Täna ilmus järg Leelo Tungla möödunud aastal ilmunud menukale raamatule "Seltsimees laps". Järg kannab nime "Samet ja saepuru" (Alapealkirjaga "Seltsimees laps ja kirjatähed"). Raamat jätkub sealt, kus esimene osa lõppes. Väike Leelo ootab endiselt ema Siberist koju ja suhtleb peamiselt endast tublisti vanemate inimestega. Linnas töötab tsirkus, peetakse paraade ja riputatakse loosungeid, raadios laulab Paul Robeson ehk kuulsaim neeger Nõukogude Liidus... see on taas kurbnaljakas ülevaade elust 1950ndate Eesti NSV-s, läbi lapse silmade, tulvil ajastu värve ja lõhnu.
Meilt on palju küsitud, kas see on elulugu, lasteraamat või midagi muud? Raske öelda. Põhimõtteliselt on see üks osa eluloost, mille järgmised osad on samuti ilmumas tulevikus. Aga seda saab lugeda ka kui lasteraamatut, ühe ajastu kirjeldust või isegi romaani.
Värvitrükis ja kalinguriga sarnanevas huvitavas köites raamatu on väga omapäraselt kujundanud Urmas Viik. Siin ka mõned näidisleheküljed uuest raamatust:
Lisaks veel selline info, et väga erilise raamatu kaanematerjali tõttu tuli nii esimese kui teise osa trükkimisel kasutada ka erilisi trükivärve. Seetõttu oli esimesel osal üsna tugev trükivärvi lõhn, mis kadus raamatult alles mõne kuuga. Teise osa puhul seda probleemi ei ole, kuna värvidega on kaanel säästlikumalt ringi käidud.

Suur karuraamat: kogu tõde kaisukarudest

Äsja ilmus üks eriline ja pikalt töös olnud raamat ehk Tiia Toometi koostatud "Suur karuraamat". See on suures formaadis värviline rohkete piltidega raamat kaisukarude ajaloost ja erinevatest kaisukarudest. Raamat sai alguse sellest, et avaldasime koostöös Tartu Mänguasjamuuseumiga varem raamatud "Unustatud mänguasja" ja "Õnnelik lapsepõlv". Selle järel tekkis mõte teha erinevaid raamatuid konkreetsete mänguasjade kohta: mängukarud, nukud jne.
Tiia Toomet võttis esimesena teha karud ning kirjutas teksti, mis alguses räägib kaisukarude ajaloost, raamatu teises osa aga peamiselt Tartu Mänguasjamuuseumi suures kogus leiduvatest karudest. Karud pole aga lihtsalt ükshaaval üles rivistatud, vaid iga karu kohta on Tiia Toomet kirjutanud eraldi loo, mõni räägib konkreetset karu või selle kunagise omaniku loo, teiste puhul on jutt fantaasiaga segi. Karude raamatu tegemine võttis ebaharilikult palju aega ja vaeva. Autoril oli tekst valmis juba aasta tagasi, siis aga hakkas pildistamine ja kujundamise ettevalmistamine. Kujundajaks sai Dan Mikkin, kes on tuntud oma detailitäpsuse poolest (mh kujundanud "Minu esimese raamatu" ning Varraku "Moodsa aja" sarja ning ka näiteks ajakirja Täheke maketi). Mida rohkem inimesi supitünni juurde saab, seda rohkem arvamusi tekib. Nii sai algsest kinkeraamatulikumast mõttest rohkem albumi formaadis raamat. Raamatusse hakkas pilte joonistama Mänguasjamuuseumis töötav Mare Hunt ning fotosid tegema Toomas Tikenberg. Oleks nagu lihtne ja arusaadav? Nii ja naa. Muuseum on töötav asutus ja seal ei saa suvaliselt asju vitriinist võtta ja pilti teha, pealegi käivad seal külastajad, keegi peab arvet pidama jne. Nii tuli leida aeg, mil muuseum on kinni, sõita asjaosalistega Tartusse ja seal tublisti tegutseda mitu päeva. Viimati toimus "fotosessioon" veebruaris, hommikul kümnest õhtul kaheksani.
Siin pildil saab näha, kuidas Mare Hunt, Dan Mikkin ja Tiia Toomet vaatavad arvutis üle esialgset kujundust ja teevad parandusi.
Samal ajal käis kibe töö ka alumisel korrusel, kus fotograaf pani üles väikese stuudio ning varahoidjad tõid nii fondidest kui vitriinidest karusid.
Sellega muidugi töö ei lõppenud. Erinevaid karusid tuli pildistada erinevatel taustadel, mõnda liigutada, hoida kindana käes jne. Kuna vahepeal meenus, et ühtteist on ikka puudu, siis käidi linna peal teistest kogudest karusid juurde toomas, näiteks pandasid või käsitöönukke ning mõned tuli pildistada hiljem ka Tallinnas. Pärast pildistamise lõppu järgnes veel mitu kuud tehnilist tööd, kus karud puhastati karvhaaval taustast välja ja asetati arvutis toonitud taustale.
Lõpptulemusena valmis raamat, millest siin all ka mõned näidisküljed. Raamatus on kokku 208 lehekülge ja ligi 200 erinevat karu. Nunnumeeter põhjas, nagu öeldakse.

Ilmus Tänapäeva noorsooromaanide konkursi teine võidutöö

Veebruaris ilmus esimene Tänapäeva noorsooromaanide konkursi võidutöödest: Birk Rohelennu “Enesetapjad”. Nüüd on raamatuks vormistatud ka teine võidutöö, Kristiine Kurema “Jäätunud võõras”.
Kristiine Kurema on 18-aastane Paide gümnaasiumiõpilane. “Jäätunud võõrast” hakkas ta kirjutama pärast seitsmendat klassi, saades inspiratsiooni ajalehe esikaanel nähtud pildist, millel oli põlenud maja ja tulekahjus ühe pereliikme kaotanud õnnetu perekond. Käsikiri sai lõplikult valmis kolm aastat hiljem. Kristiine on tagantjärele öelnud, et käsikirja hiljem üle lugedes tundus selle algus talle pisut ebaküpsem kui lõpp, aga see vastuolu polegi halb, sest nii areneb romaan koos peategelasega.
“Jäätunud võõras” jutustab teismelisest tütarlapsest Mariast, kes kaotab tulekahjus oma ema ning jääb tegelikult ilma ka isast, kes kolib linna ja pühendub jäägitult oma tööle. Ajalisemate elumurede taustal (keerukad suhted poiste ja parima sõbrannaga, Mariale peavarju pakkuva tädi haigus, isa armulugu tüdruku klassijuhatajaga) otsib autor vastust universaalsele küsimusele – kuidas tulla toime leinaga, mida põhjustab kõige lähedasema inimese kaotus?

Tänapäeva noorsooromaanide sarjas on nüüdseks uues kujunduses ilmunud juba kuus raamatut. Juuli algul ilmub Kristi Rebase “Minu oma”, augustis Kersti Kivirüüdi “Okultismiklubi” ja septembris juba staažika kirjaniku Ketlin Priilinna “Mustlasplikad”.
Sellest, kuidas on sündinud raamatusarja omapärane kujundus, saab rohkem aimu kujundaja Evelin Kasikovi kodulehelt (vt http://evelinkasikov.com/Book%20design.html).